Ameerika Ühendriikide Päästeteenistus

Taust

Suured alad Ameerika Ühendriikide Atlandi ookeani rannikul olid 18. ja 19. sajandil suhteliselt asustamata. Iga laev, mis sattus madalikule, isegi kui see oli maismaa lähedal, ei saanud oodata palju abi. Isegi kui inimesed nägid, et laev on hädas, ei olnud neil organisatsioone ega varustust, et minna välja päästma hädasolijaid. Isegi sellistes kohtades nagu New Yorgi sadam võisid laevad tormi ajal liivakaldale karile jääda ja keegi ei olnud neile appi tulnud. Tormi korral võis liivapangale sattunud laev puruneda tükkideks vaid tundide jooksul. Mõned ellujäänud võisid küll kaldale ujuda, kuid talvel võisid nad surra hüpotermiasse, enne kui keegi nad üles leidis ja aitas. Üks näide oli Ameerika purjelaev Mexico. See jooksis 1837. aastal New Jersey rannikul madalikule ja enne, kui keegi vrakist teada sai, olid kõik 112 reisijat surnud.

Ajalugu

Oli varajasi organisatsioone, mis pakkusid teatud piirkondades elupäästvaid teenuseid. Näiteks 1786. aastal moodustasid mitmed Bostoni kodanikud, kes olid mures piirkonna laevahukkude põhjustatud asjatute inimkaotuste pärast, Massachusettsi Inimeste Seltsi. Nad asutasid 1807. aastal Massachusettsi osariigis Cohassetis esimese päästepaadijaama. Need jaamad olid väikesed varjualused, kus hoiti väikesi paate ja varustust, mida vabatahtlikud võisid kasutada meremeeste päästmiseks. Ühing oli tunnistanud, et päästmiseks olid kasulikud ainult väikesed paadid, kuna suuremad paadid võisid samuti laevaõnnetuse ohtu sattuda. Kuid esimesed varjualused paigutati ainult hõivatud sadamate lähedusse ja suured rannikualad jäid kaitsmata.

14. augustil 1848 kiitis kongress heaks vahendid vabatahtlike varustamiseks, et pakkuda päästetöid New Jersey, New Yorgi ja Massachusettsi rannikul. Osa vahenditest läks Massachusettsi Humanitaarsele Seltsile, sest nad olid juhtpositsioonil laevahukkunute päästmisel. 1850. aastal ehitati päästepaadijaam Rhode Islandile ning teisi ehitati Põhja-Carolinasse, Lõuna-Carolinasse, Floridasse ja Texase osariiki. 1854. aastal kiitis kongress heaks 12 500 dollarit metallist surfipaatide jaoks, mida kasutati Suurtel järvedel. Kuigi kongress eraldas aeg-ajalt vahendeid, olid pingutused laevahukkunute päästmiseks veel suures osas organiseerimata. Päästepaadijaamu ja varustust ei hoitud korras. Osa varustust varastati, samal ajal kui hooned kannatasid hooletussejätmise ja ilmastiku mõjude tõttu kaldal. Kui laev Powhattan 16. aprillil 1852. aastal hukkus ja üle 200 inimese hukkus, juhtus laevahukk vaid 9,7 km (6 miili) kaugusel päästepaadijaamast. Mis veelgi hullem, kaldale uhutud surnukehad olid röövitud ja sinna jäetud. See pani kongressi mõtlema föderaalse päästeteenistuse loomisele. Aastal 1854 hakkasid nad võtma meetmeid sellise teenistuse loomiseks. Kuid selle idee elluviimine takerdus Ameerika kodusõja ajal.

1870. aasta Atlandi ookeani orkaanihooaeg põhjustas ulatuslikku hävingut ja suuri ohvreid. Kongressi kutsuti üles midagi ette võtma. Sumner Increase Kimball oli advokaat, kes oli 1862. aastal asunud tööle Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi teenistusse. Aastal 1871 määrati ta Päästetööde Büroo juhatajaks. Tema juhtimisel laiendati teenistust läänerannikule ja Suurtele järvedele.

Sel ajal oli vees olevate inimeste päästmiseks kaks võimalust. Üks neist, mida kasutati, kui laev oli lähedal, oli püksitõmbepoide, mis oli köie külge kinnitatud seade, mida kasutati inimese ohutusse kohta tõmbamiseks. Teine meetod oli kasutada paati, millega sõudeti läbi lainetuse ohvrite juurde. Paadid olid sel ajal umbes 10 m (34 jalga) pikad ja osaliselt kaetud, et vett eemal hoida. Meeskonnad sõudsid sageli läbi lainete, mis olid kõrgemad kui nende paatide pikkus. Umbes 1907. aastal hakkasid paadid kasutama bensiinimootorit.

28. jaanuaril 1915 moodustati USA rannavalve, ühendades maksulaevade teenistuse ja päästeteenistuse. Seadus nägi ette Kimballi ja paljude vanemate teenistujate pensionile jäämise. Oma 44-aastase eksisteerimise jooksul pakkus päästeteenistus abi 28 121 laevale ja 178 741 inimesele. Selle aja jooksul kaotas USLSSi päästetöödel või päästmiskatsetel elu vaid 1455 inimest.

Päästemeeskond laseb surfipaadiga läbi tugeva lainetuse. USA rannavalve ajaloolase büroo loal.