Vernon ja Irene Castle — biograafia: 20. sajandi mõjukas tantsupaar
Vernon ja Irene Castle — põhjalik biograafia 20. sajandi mõjukast tantsupaarist: nende elu, karjäär, tantsuinnovatsioon ja pärand tantsukultuuris.
Vernon ja Irene Castle olid 20. sajandi alguse tantsupaar, kes mängis suurt rolli kaasaegse sotsiaaltantsu ja ballirutiinide arendamises ning propageerimises Esimese maailmasõja eel ja ajal. Nad muutsid tantsu kättesaadavaks laiemale publikule, lõhkusid aegunud etiketi- ja liigutusreegleid ning aitasid muuta ragtime’i ja uute rütmide põhjal kujunenud tantsud sotsiaalselt vastuvõetavaks.
Algus ja karjäär
Vernon Castle (sündinud William Vernon Blyth, 2. mai 1887 – 15. veebruar 1918) sündis Norwichis, Norfolkis, Inglismaal. Irene Castle (sündinud Irene Foote, 17. aprill 1893 – 25. jaanuar 1969) sündis New Rochelle'is, New Yorgis, tuntud arsti tütrena. Vernon oli võtnud lavanime "Castle" juba enne kohtumist Irenega 1910. aastal — tema õde kasutas perekonnanime Blyth laval, mistõttu Vernon otsustas teistsuguse nime kasuks.
Paar alustas koostööd ja esines nii Londoni kui New Yorgi lavadel, Broadwayl ja vaudeville'is. Nende stiil oli elegantne, lihtsustatud ja vähem kunstlik kui tollane kõrgaegne ballitants — nad rõhutasid head rühti, sujuvat liikumist ja partnerite vahelist kontakti. Castle’id aitasid populaarseks teha mitmeid lühiajalisi ja püsivama mõju saanud tantse, sealhulgas nn "Castle Walk"’i ja fox-trot’i varasemaid vorme. Nad kirjutasid ka juhendeid ja õpetusi, korraldasid tantsukursusi ning asutasid New Yorgis tuntud õppekeskuseid, mille kaudu levitati nende lähenemist sotsiaaltantsule.
Stiil, moe- ja kultuuriline mõju
Irene oli tuntud oma rafineeritud, samas lihtsustatud riietuse ja soengute poolest — tema lühem soeng (bob) ning vaba, voogav kleidistiil mõjutasid tugevalt naiste igapäevast moe-eelistust 1910. aastatel. Castle’id aitasid tantsust teha ühiskondlikult vastuvõetava vabaaja- ja seltskondliku tegevuse, tuues kokku ragtime’i rütmid ja ballirutiinid, mis sobitusid uue ajastu muusikaga. Nende puhas, graatsiline ja terav stiil oli suunanäitajaks hilisemale jazzi- ja piletiajastu tantsukultuurile.
Esimene maailmasõda ja Vernoni surm
Esimese maailmasõja ajal mõjutas sõjaseisund ka Castle’ide elu. Vernon liitus õhuväega ja teenis sõjaajal, kuid traagiliselt hukkus 1918. aastal lennuõnnetuses teenides. Tema enneaegne surm lõpetas paari tantsukaare, kuid Irene jätkas avalikus elus pikka aega pärast seda.
Irene hilisem elu ja pärand
Pärast Vernoni surma jätkas Irene Castle esinemist, õpetamist ja avalikku tegevust, andes intervjuusid, kirjutades meenutusi ning osaledes filmitööstuses ja heategevuses. Tema ja Vernoni tööd on jätnud olulise jälje tantsuõpetusse ja sotsiaaltantsu ajaloosse: nad lihtsustasid tantsutehnikat, tõid rõhku partnerluslikule liikumisele ning populariseerisid lugematuid tantsuvorme ning moesuundi. Nende elust ja tööst on tehtud ka film ning eluloolisi kujutusi — tuntumast näidetest on 1939. aasta Hollywoodi film "The Story of Vernon and Irene Castle", milles peategelasi kehastasid Fred Astaire ja Ginger Rogers.
Pärandus
- Tantsuline mõju: Castle’id aitasid luua aluse modernsele sotsiaaltantsule ja mõjutasid ballirutiine, mis jäid populaarseks ka 1920. aastate jazzi-ajastul.
- Moemõju: Irene’i stiil ja soengud aitasid kujundada 20. sajandi alguse naistevaba riietuse esteetikat.
- Õpetamistöö: nende juhendid ja tantsukoolid levitasid lihtsaid ja elegantseid tantsuvõtteid laiemale publikule.
Vernoni ja Irene Castle’i pärand peegeldub tänapäeva balli- ja sotsiaaltantsu traditsioonides ning nende elulugu jääb oluliseks osaks 20. sajandi kultuuri- ja tantsuajaloost.
Vernon ja Irene Castle, umbes 1910-1918.
Irene Castle
Kuulsuse tõus
Vernon sai algselt ehitusinseneri hariduse. Ta kolis 1906. aastal New Yorki. Seal hakkas ta tegutsema koomilise näitleja ja mustkunstnikuna.Irene õppis tantsimist ja esines mitmes amatöörteatris, enne kui 1910. aastal kohtus Vernoniga. Järgmisel aastal abiellusid nad isa vastuseisust hoolimata. Inglismaal sündinud Vernon oli end juba tantsijana sisse seadnud koomiliste rollidega. Tema eriala oli mängida purjus härrasmeest, kes oma seisundit varjata püüdes elegantselt laval ringi kukkus.
Pärast abiellumist liitus Irene Vernoniga lavastuses "The Hen-Pecks" (1911), kus ta oli üks peamisi mängijaid. Seejärel sõitsid nad koos Pariisi, et esineda tantsurevüüga. Etendus suleti kiiresti, kuid paar palgati Café de Paris'ile tantsuartistiks. Esitades uusimaid Ameerika tantse, olid Castles'id peagi Pariisi seltskonna kiuste. Nad tutvustasid Ameerika ragtime'i tantse, nagu Turkey Trot ja Grizzly Bear.
Kui Castles 1912. aastal USA-sse naasis, kordus nende edu palju laiemalt. New Yorgi debüüt Cafe de Paris'i filiaalis oli duo peagi nõutud laval, vaudeville'is ja filmides. 1914. aastal avas paar New Yorgis tantsukooli nimega Castle House, ööklubi Castles by the Sea Boardwalkil Long Beachil New Yorgis ja restorani Sans Souci.
Film ja mood
Lisaks kabareele said Castles'idest ka Broadway põhitegevused. The Castles'i suurim edu oli Broadwayl Irving Berlini debüütmuusikalis "Watch Your Step" (1914). Selles ekstravagantsis täiustas ja populariseeris paar Foxtrotti, mille vaudeville'i koomik Harry Fox võis leiutada. Pärast New Yorgi etendust rändas "Watch Your Step" 1916. aastani.The Castles aitas eemaldada lähedastelt tantsudelt vulgaarsuse stigma. The Castles'i etendused, mis sageli toimusid ragtime'i ja džässirütmide saatel, populariseerisid afroameerika muusikat ka jõukate valgete seas. Ka Irene'i moetunnetus pani aluse riiklikele suundumustele. Tema elegantsed, kuid lihtsad voolavad kleidid olid sageli moeajakirjades. Samuti tutvustas ta Ameerika naistele bobi- lühikest soengut, mida 1920. aastatel eelistasid flapperid (vt ka Louise Brooks).
Castles esines 1914. aastal uudisfilmis "Social and Theatrical Dancing" ja kirjutas samal aastal bestselleriks saanud õpetliku raamatu "Modern Dancing". Paar mängis ka mängufilmis "The Whirl of Life" (1915), mis pälvis nii kriitikute kui ka publiku heakskiidu. Kui paari kuulsus 1910. aastate keskel kasvas, sai Irene Castle'ist oma kobarate juuste ja lühemate seintega peamine moesuunanäitaja. Tema šikitavat garderoobi varustas peaaegu eranditult rõivaisa "Lucile" (Lucy, Lady Duff-Gordon), kuid Irene disainis osa oma riietest ka ise.
Õhukesed ja elegantsed Castles'id olid mitmes mõttes teedrajavad: nad reisisid musta orkestriga, neil oli avalikult lesbi manager ja nad olid loomade õiguste eestkõnelejad ammu enne seda, kui see sai avalikuks teemaks.
The Castles toetas Victor Records ja Victrolas. Nad andsid välja James Reese Europe'i juhitud Castle House Orchestra plaate, mis oli musta muusika teerajaja. Nad andsid oma nime ka muude toodete reklaamile, alates sigaritest ja kosmeetikatoodetest kuni kingade ja mütsideni. Ühesõnaga, nad olid moodsad isiksused, kellel oli enesereklaami anne. Nad olid sama kuulsad kui kõik tolleaegsed filmistaarid.
Esimene maailmasõda: Vernoni surm
Vernon naasis Ühendkuningriiki, et saada I maailmasõja ajal kuningliku lennuväe piloodiks. Läänerinde kohal lennates tulistas ta kaks lennukit alla ja sai 1917. aastal Prantsuse sõjakuninga. Ta lähetati Kanadasse, et koolitada uusi piloote, ning seejärel edutati ta kapteniks ja saadeti USAsse, et koolitada Ameerika piloote.
Lendades Benbrooki lennuväljal Fort Worthi lähedal Texases, võttis ta vahetult pärast õhkutõusu kasutusele hädaolukorra, et vältida teist õhusõidukit. Tema lennuk jäi seisma ja ta ei suutnud kontrolli taastada. Vernon oli ainus hukkunu. Ta sai surmavalt vigastada ja suri varsti pärast õnnetust, 15. veebruaril 1918(1918-02-15) (30-aastaselt). Irene avaldas Vernonile austust oma mälestusteraamatus "Minu abikaasa", 1919.
Elu ilma Vernonita
Irene mängis aastatel 1917-1924 umbes tosinas tummfilmis ja esines mitmes lavastuses, enne kui ta end näitlejategevusest tagasi tõmbas. Ta abiellus veel kolm korda - Robert Tremani, Frederic McLaughlini ja George Enzingeriga.
1939. aastal tehti tema ja Vernoni elust film "The Story of Vernon and Irene Castle", mille tootis RKO ja mille peaosades mängisid Fred Astaire ja Ginger Rogers. Irene oli filmi juures tehniline nõustaja, kuid sattus vastuollu Rogersiga, kes keeldus oma juukseid lühikeseks löömast või tumedamaks muutmast. Irene oli ka vastu sellele, et valge näitleja Walter Brennan mängis nende teenijat: "Walter oli mustanahaline".
Kogu oma ülejäänud elu oli Irene veendunud loomaõiguslane, asutades lõpuks Illinoisi loomade varjupaiga "Orphans of the Storm", mis tegutseb siiani.
Irene suri 25. jaanuaril 1969(1969-01-25) (75-aastaselt). Vernon ja Irene Castle on maetud koos Woodlawni kalmistule Bronxis, New Yorgis. Vernon Castle'ile on tema õnnetuspaiga lähedal Benbrookis, Texases, püstitatud suur mälestusmärk.
Moegalerii
Irene Castle modelleerib 1916-1917. aasta moodi
Balli kostüüm
Suvine pärastlõuna kostüüm
Kostüümid à la Guerre jalutuskäigule
Talvine pärastlõuna kostüüm
"Proua Vernon Castle, kes pani paika tänase moe Ameerika noorte naiste kostüümi ja lühikeste juuste piirjooned. Sel põhjusel ja kuna proua Castle'il on ülimalt hea vorm (keha õige kandmine) ja riietustaju (teadmine, mida ta võib kanda ja kuidas seda kanda), oleme valinud ta illustreerima mitut tüüpi kostüüme, mis on iseloomulikud 1916. ja 1917. aastale." - Emily Burbank Woman as Decoration (1917).
Assotsieerunud tantsud
- Jänku kallistus
- Castle Walk
- Foxtrot
- Grizzly karu
- Hesitation Waltz
- Maxixe
- Tango
- Kalkunitejooks
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Vernon Castle'i sünnipere nimi?
V: Vernon Castle'i sünnipere oli Blyth.
K: Kus Vernon Castle sündis?
V: Vernon Castle sündis Norwichis, Norfolkis, Inglismaal.
K: Millal Irene ja Vernon kohtusid?
V: Irene ja Vernon kohtusid 1910. aastal.
K: Mis on Irene Castle'i isa nimi?
V: Irene Castle'i isa on tuntud arst New Rochelle'ist, New Yorgist.
K: Miks valis Vernon oma lavanimeks "Castle"?
V: Vernon valis lavanimeks "Castle", sest tema õde (samuti laval) kasutas juba perekonnanime Blyth.
K: Kui kaua nad olid kuulsad tantsu arendamise ja propageerimise poolest I maailmasõja ajal?
V: Nad olid I maailmasõja ajal tantsu arendamise ja propageerimise poolest kuulsad umbes 8 aastat (1910-1918).
Otsige