Vernon ja Irene Castle

Kuulsuse tõus

Vernon sai algselt ehitusinseneri hariduse. Ta kolis 1906. aastal New Yorki. Seal hakkas ta tegutsema koomilise näitleja ja mustkunstnikuna.

Irene õppis tantsimist ja esines mitmes amatöörteatris, enne kui 1910. aastal kohtus Vernoniga. Järgmisel aastal abiellusid nad isa vastuseisust hoolimata. Inglismaal sündinud Vernon oli end juba tantsijana sisse seadnud koomiliste rollidega. Tema eriala oli mängida purjus härrasmeest, kes oma seisundit varjata püüdes elegantselt laval ringi kukkus.

Pärast abiellumist liitus Irene Vernoniga lavastuses "The Hen-Pecks" (1911), kus ta oli üks peamisi mängijaid. Seejärel sõitsid nad koos Pariisi, et esineda tantsurevüüga. Etendus suleti kiiresti, kuid paar palgati Café de Paris'ile tantsuartistiks. Esitades uusimaid Ameerika tantse, olid Castles'id peagi Pariisi seltskonna kiuste. Nad tutvustasid Ameerika ragtime'i tantse, nagu Turkey Trot ja Grizzly Bear.

Kui Castles 1912. aastal USA-sse naasis, kordus nende edu palju laiemalt. New Yorgi debüüt Cafe de Paris'i filiaalis oli duo peagi nõutud laval, vaudeville'is ja filmides. 1914. aastal avas paar New Yorgis tantsukooli nimega Castle House, ööklubi Castles by the Sea Boardwalkil Long Beachil New Yorgis ja restorani Sans Souci.

Film ja mood

Lisaks kabareele said Castles'idest ka Broadway põhitegevused. The Castles'i suurim edu oli Broadwayl Irving Berlini debüütmuusikalis "Watch Your Step" (1914). Selles ekstravagantsis täiustas ja populariseeris paar Foxtrotti, mille vaudeville'i koomik Harry Fox võis leiutada. Pärast New Yorgi etendust rändas "Watch Your Step" 1916. aastani.

The Castles aitas eemaldada lähedastelt tantsudelt vulgaarsuse stigma. The Castles'i etendused, mis sageli toimusid ragtime'i ja džässirütmide saatel, populariseerisid afroameerika muusikat ka jõukate valgete seas. Ka Irene'i moetunnetus pani aluse riiklikele suundumustele. Tema elegantsed, kuid lihtsad voolavad kleidid olid sageli moeajakirjades. Samuti tutvustas ta Ameerika naistele bobi- lühikest soengut, mida 1920. aastatel eelistasid flapperid (vt ka Louise Brooks).

Castles esines 1914. aastal uudisfilmis "Social and Theatrical Dancing" ja kirjutas samal aastal bestselleriks saanud õpetliku raamatu "Modern Dancing". Paar mängis ka mängufilmis "The Whirl of Life" (1915), mis pälvis nii kriitikute kui ka publiku heakskiidu. Kui paari kuulsus 1910. aastate keskel kasvas, sai Irene Castle'ist oma kobarate juuste ja lühemate seintega peamine moesuunanäitaja. Tema šikitavat garderoobi varustas peaaegu eranditult rõivaisa "Lucile" (Lucy, Lady Duff-Gordon), kuid Irene disainis osa oma riietest ka ise.

Õhukesed ja elegantsed Castles'id olid mitmes mõttes teedrajavad: nad reisisid musta orkestriga, neil oli avalikult lesbi manager ja nad olid loomade õiguste eestkõnelejad ammu enne seda, kui see sai avalikuks teemaks.

The Castles toetas Victor Records ja Victrolas. Nad andsid välja James Reese Europe'i juhitud Castle House Orchestra plaate, mis oli musta muusika teerajaja. Nad andsid oma nime ka muude toodete reklaamile, alates sigaritest ja kosmeetikatoodetest kuni kingade ja mütsideni. Ühesõnaga, nad olid moodsad isiksused, kellel oli enesereklaami anne. Nad olid sama kuulsad kui kõik tolleaegsed filmistaarid.

Esimene maailmasõda: Vernoni surm

Vernon naasis Ühendkuningriiki, et saada I maailmasõja ajal kuningliku lennuväe piloodiks. Läänerinde kohal lennates tulistas ta kaks lennukit alla ja sai 1917. aastal Prantsuse sõjakuninga. Ta lähetati Kanadasse, et koolitada uusi piloote, ning seejärel edutati ta kapteniks ja saadeti USAsse, et koolitada Ameerika piloote.

Lendades Benbrooki lennuväljal Fort Worthi lähedal Texases, võttis ta vahetult pärast õhkutõusu kasutusele hädaolukorra, et vältida teist õhusõidukit. Tema lennuk jäi seisma ja ta ei suutnud kontrolli taastada. Vernon oli ainus hukkunu. Ta sai surmavalt vigastada ja suri varsti pärast õnnetust, 15. veebruaril 1918(1918-02-15) (30-aastaselt). Irene avaldas Vernonile austust oma mälestusteraamatus "Minu abikaasa", 1919.

Elu ilma Vernonita

Irene mängis aastatel 1917-1924 umbes tosinas tummfilmis ja esines mitmes lavastuses, enne kui ta end näitlejategevusest tagasi tõmbas. Ta abiellus veel kolm korda - Robert Tremani, Frederic McLaughlini ja George Enzingeriga.

1939. aastal tehti tema ja Vernoni elust film "The Story of Vernon and Irene Castle", mille tootis RKO ja mille peaosades mängisid Fred Astaire ja Ginger Rogers. Irene oli filmi juures tehniline nõustaja, kuid sattus vastuollu Rogersiga, kes keeldus oma juukseid lühikeseks löömast või tumedamaks muutmast. Irene oli ka vastu sellele, et valge näitleja Walter Brennan mängis nende teenijat: "Walter oli mustanahaline".

Kogu oma ülejäänud elu oli Irene veendunud loomaõiguslane, asutades lõpuks Illinoisi loomade varjupaiga "Orphans of the Storm", mis tegutseb siiani.

Irene suri 25. jaanuaril 1969(1969-01-25) (75-aastaselt). Vernon ja Irene Castle on maetud koos Woodlawni kalmistule Bronxis, New Yorgis. Vernon Castle'ile on tema õnnetuspaiga lähedal Benbrookis, Texases, püstitatud suur mälestusmärk.

Moegalerii

Assotsieerunud tantsud

• Jänku kallistus
• Castle Walk
• Foxtrot
• Grizzly karu
• Hesitation Waltz
• Maxixe
• Tango
• Kalkunitejooks