Viktor Kortšnii (23. märts 1931 – 6. juuni 2016) oli professionaalne male suurmeister ja üks kauakestvamaid tippmale mängijaid. Ta sündis Leningradis, NSV Liidus (tänases Peterburis). Aastatel 1950–1990 kuulus ta maailma tugevamate mängijate hulka ning tema karjäär kestis üle viie aastakümne. Aastal 1976 lahkus ta Nõukogude Liidust ja läks üle Madalmaadesse; hiljem kolis ta elama Šveitsi, kus ta elas mitu aastat Šveitsis ning sai Šveitsi kodanikuks. Elu lõpu poole oli ta üks vanimaid regulaarselt turniiridel osalenud suurmeistreid, kes mängis aktiivselt kuni kõrgesse ikka jõudmiseni.

Suurimad saavutused ja maailmameistrivõistluste kandidaadina

Kokku kandideeris Kortšnii kümnel korral maailmameistritiitlile (1962, 1968, 1971, 1974, 1977, 1980, 1983, 1985, 1988 ja 1991), mis näitab tema püsivat kõrget taset maailmas. Tema kaks kõige tuntumat katsumust maailma tiitli nimel olid matšid Anatoli Karpovi vastu 1978. ja 1981. aastal, kus Kortšnii kaotas mõlemad matšid, ent need kohtumised jäid ajalukku nii malilise kui ka poliitilise pingega seotuna.

Olulised tiitlid ja meeskondlikud saavutused:

  • Kortšnii oli neljakordne NSV Liidu malemeister.
  • Ta kuulus mitmel korral võitnud Nõukogude koondisse Euroopa meistrivõistlustel (viiekordne võit).
  • Ta oli ka oluliseks osaks Nõukogude team’i edu taga maleolümpial — kuus korda kuulus ta võitvasse olümpiakoondisse.

Mängustiil, pärand ja isiksus

Kortšnii tunti eelkõige kui võitluslikku ja vastupidavat mängijat, kelle tugevuseks olid järjekindlus, lohutamatu tahe võita ja kõrgetasemeline mäng lõppmängus. Tema pikaajaline konkurents maailma tipus ja korduvad kandidaadikohad tõestavad tema professionaalsust ja kohanemisvõimet eri ajastute ja vastastega.

Lisaks mängijakarjäärile panustas Kortšnii maleellu ka autorina ja treenerina: ta kirjutas artikleid ja raamatuid ning õpetas ja inspireeris paljusid nooremaid mängijaid. Tema elukäik — alates Leningradist kuni eluni Lääne‑Euroopas — ning otsus 1976. aastal lahkuda Nõukogude Liidust muutsid ta ka poliitiliselt laetud figuuriks male‑ajalukku.

Viktor Kortšnii pärandeks jäi eelkõige püsiv tipptase, tugev võitlusvaim ja eeskuju male pikaealisusest: pool sajandit tipptasemel või selle lähedal mängimist ning suur panus meeskondlikesse ja individuaalsetesse saavutustesse.