Vicente Martín y Soler (2. mai 1754 – 30. jaanuar 1806) oli Hispaania helilooja, kelle looming keskendus peamiselt oopereile ja balletitele. Ta oli oma ajastu tuntumaid ooperikomöödia (opera buffa) autorite seas ja tema muusika oli tunnete ja meloodia poolest väga populaarne nii Madriidis ja Itaalias kui ka Viinis ning hiljem Peterburis.

Elu ja karjäär

Ta sündis Hispaanias Valencia linnas ja läks noorena õppima Itaaliasse. Ta õppis muusikat Itaalias Bolognas, kus tema õpetajaks oli mainekas helilooja ja pedagoog Giovanni Battista Martini. Tema esimene ooper oli Il tutore burlato, mida esitati Madridis 1775. aastal.

Pärast Madridi pidas ta oluliseks karjääriosa Itaalias: aastatel 1777–1785 töötas ta Napoli Teatro di San Carlo juures. Seejärel kolis ta Austriasse Viini, kus tema ooperid saavutasid suure edu ja laiemat tuntust. Üks tema kuulsamaid töid Viinis on 1786. aasta ooper Una cosa rara, mille libreto kirjutas Lorenzo Da Ponte; see teos tugevdas tema mainet kui populaarset ooperikomponisti.

Aastal 1788 kutsus Venemaa keisrinna Katariina Suur teda enda juurde tööle. Venemaal kirjutas ta veel mitmeid oopereid ja ballette, mida esitleti keisrinna teatris Peterburis. Martín y Soler veetis Peterburis oma elu viimased aastad ning suri seal 1806. aastal.

Looming ja stiil

  • Tuntud teosed: varasemaid märkimisväärseid töid on Il tutore burlato (1775) ja Viinis lavastatud Una cosa rara (1786).
  • Mahukas pärand: Martín y Soler kirjutas peamiselt ooperiasju ja balletti, mille seas on mitmeid menukaid ooperikomöödiaid. Tema muusika iseloomustab veenvad meloodiad, selge dramaturgia ja head lavamuusikaoskused.
  • Koostöö: ta tegi koostööd oma aja tuntud libreto kirjutajatega ning tema teosed olid publiku seas väga populaarsed, eriti Viinis 1780ndatel.

Tähtsus ja pärand

Martín y Soleri muusikaline stiil kuulus klassitsismi vaimu — rõhk selgetel meloodiatel, harmoonilisel selgusel ja teatrilisel väljendusrikkusel. Kuigi tema loomingu populaarsus mõningal määral vähenes 19. sajandil, on viimasel ajal huvi tema teoste vastu taas kasvanud ning mõned ooperid ja balletid on saanud kaasaegseid lavastusi ja salvestusi. Tema roll rahvusvahelise ooperielu kujundamisel 18. sajandi lõpus on hoolimata ajutisest unustusse vajumisest oluline.

Vicente Martín y Soler jääb meelde kui helilooja, kes suutis ühendada Hispaania päritolu, Itaalia ooperitraditsiooni ja Euroopa suurte ooperikeskuste maitse, jättes sellega märgatava jälje tolle aja teatrimuusikasse.