2013. aasta Stanley Cupi finaal oli National Hockey League (NHL) 2012-13 hooaja meistrivõistluste seeria, milles Lääne konverentsi play-off'i võitja Chicago Blackhawks alistas kuue mänguga Ida konverentsi play-off'i võitja Boston Bruins'i. Lõpptulemus oli 4–2 ja see tõi Blackhawksile nende viienda Stanley Cupi tiitli.

Finaalseeria algas 12. juunil 2013 ja lõppes 24. juunil 2013. Sarja toimus tavapärases 2–2–1–1–1 formaadis, kus Chicago kodumängud peeti United Center'is ja Boston kodumängud TD Garden'is. 2012–13 hooaeg oli lühenenud tööseisaku (lockout) tõttu, mistõttu lükkusid ka play-off'i ajad ja finaal toimus juunis — viimane kord, kui Stanley Cup otsustati juunis, oli samuti pärast tööseisakut 1995. aastal.

Sarja iseloomustasid pingelised ja vaheldusrikkad kohtumised, tugeva kaitsemängu ning tipptasemel väravavahte näidates. Chicago peatreener oli Joel Quenneville ja meeskonna kapten Jonathan Toews; olulisi panuseid andsid ka mängijad nagu Patrick Kane, Duncan Keith, Marian Hossa ja väravavaht Corey Crawford. Bostonit juhtis peatreener Claude Julien ning nende võtmemängijate hulka kuulusid kapten Zdeno Chára, Patrice Bergeron ning väravavaht Tuukka Rask. Finaali kõige väärtuslikumaks mängijaks (Conn Smythe Trophy) nimetati Blackhawksi ründaja Patrick Kane, kelle panus oli otsustav.

Mäng 6, mis mängiti Chicagos 24. juunil 2013, lõppes Blackhawksi võiduga ja tõi vastuolulise, ent mälestusväärse lõpu tiitliheitlusele. Selle sarjaga kinnistas Chicago Blackhawks positsiooni 2010. ja 2013. aasta vahelise perioodi ühe tugevama klubina liigas ning lisas oma ajalukku juba viienda Stanley Cupi trofee.

Kokkuvõtlikult:

  • Võitja: Chicago Blackhawks (seriaga 4–2)
  • Alistatud: Boston Bruins
  • Finaali kestus: 12.–24. juuni 2013
  • MVP (Conn Smythe): Patrick Kane (Chicago)
  • Hooaja eripära: 2012–13 hooaeg oli lockout'i tõttu lühem ning seetõttu algasid ja lõppesid play-off'id tavapärasest hiljem.