Saksamaa blokaad I maailmasõja ajal oli osa esimesestAtlandilahingust Ühendkuningriigi ja Saksamaa vahel.
Umbes 750 000 tsiviilisikut suri selle blokaadi põhjustatud nälja tõttu sõja ajal. Palju rohkem inimesi pidi nälga surema pärast 1918. aasta novembris sõlmitud vaherahu, sest blokaad jätkus 1919. aastal, et sundida Saksamaad 1919. aasta juunis Versailles' lepingut allkirjastama.
Britid kehtestasid sõja alguses Saksamaa suhtes mereblokaadi. See blokaad oli ebatavaliselt piirav, sest isegi toiduainetega varustamine peatati, sest see pidi väidetavalt aitama sõjale kaasa. Sakslased pidasid seda katseks näljutada Saksa rahvas alistuma ja tahtsid vastu hakata. Nad blokeerisid Suurbritannia ja Prantsusmaa.
Kuna Saksamaa ei saanud võidelda suure Briti kuningliku mereväega võrdsetel alustel, oli ainus võimalik viis, kuidas Saksamaa sai Suurbritanniale blokaadi kehtestada, allveelaevade kaudu. Saksamaa kantsler oli sellise blokaadi vastu, sest see tähendas ka neutraalsete laevade nagu Ameerika Ühendriikide laevade ründamist. Kuid sõjavägi surus piiramatut allveelaavasõda edasi.
4. veebruaril 1915 kuulutas Saksamaa keiser Wilhelm II Briti saari ümbritsevad mered sõjatsooniks. Alates 18. veebruarist uputatakse selles piirkonnas asuvaid liitlaste laevu ilma hoiatuseta. Neutraalse lipu taha peituvaid Briti laevu ei säästetud, kuigi tehti mõningaid jõupingutusi, et vältida selgelt neutraalsete laevade uputamist.
Põhjused ja meetodid
Briti mereblokaadi eesmärk oli kahjustada Keisririigi sõjajõudu, piirates toorme, toidu ja kütuse sissevedu Saksamaale ja tema liitlastele. Traditsiooniline blokaad tugines laevastiku patrullidele, sadamate blokeerimisele ja kaubalaevade kontrollile. Lisaks kasutati mereminestamist, kontrollnimekirju (mis defineerisid contraband'i ehk sõjalise tähtsusega kauba) ning teisi kaubanduspiiranguid. Blokaadi ulatus ja rangus — toiduainete sisseveo piiramine — tekitas vastuseisu, sest see mõjutas selgelt tsiviilelanikku.
Saksa vastus oli allveelaevade (U-bootide) kampaania, mis püüdis lõigata ära Suurbritannia varustusteed ja heidutada transiiti läbi merede. Alguses püüti mõnevõrra eristada neutraalseid laevu, kuid 1915. aasta deklaratsioonide ja hilisemate otsuste järel eskaleerus piirangute ja uputamiste poliitika. See viis traagiliste juhtumiteni, näiteks tsiviilaeglaste kannatusteni ja rahvusvahelise vihani, mis mõjutas neutraalseid riike nagu Ameerika Ühendriigid.
Peamised sündmused ja poliitilised tagajärjed
1915. aasta kevadel ja suvel tõi piiramatute allveelaevasõdade väljakuulutamine tõsised diplomaatilised pinged. Silmapaistev juhtum oli Briti reisilaeva RMS Lusitania uppumine mais 1915, mille tagajärjel hukkus palju tsiviilelanikke ning mis tekitas tugevat protesti Ameerika avalikkuses ja poliitikas — see juhtum aitas kasvatada survet USA-l astuda sõtta, mis lõpuks juhtus 1917. aastal, kui Saksamaa taastõi piiramatud uputamised.
Blokaad ja allveelaevade sõda olid otseselt seotud ka Saksamaa sisepoliitiliste muutustega: toidupuudus, nappus ja kasvav rahulolematus aitasid kaasa sõjaeelsele ja sõjaaegsele rahvamässule ning olid üks teguritest, mis viivad 1918. aasta lõpus revolutsioonini ja keisri troonilt lahkumiseni.
Majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud
Blokaadi mõjud ulatusid palju kaugemale lahinguväljadest. Toidu- ja kütusenappus põhjustas toitumishäireid ning halvimas staadiumis — arvestades uuringuid ja ajaloolisi hinnanguid — suri umbkaudu 750 000 tsiviilisikut nälja ja nälja tagajärjel tekkinud haiguste tõttu. Saksamaal kirjeldatakse 1916–1917 nn "turnip winter" ehk kaalikasügis-talve perioodi, kus kõrge hinnaga ja vaestele kättesaamatud toidukaubad asendati vähem toiteväärtuslike asendustega.
Majanduslikult nõrgestas blokaad Saksa sõjatööstust ja taristut, tõi kaasa riiklikud toidujagamisüsteemid ja range ratsioneerimise, ning pikemas perspektiivis mõjutas Euroopa majanduse taastumist ka pärast sõja lõppu. Samuti sundis blokaad Suurbritanniat ja liitlasi arendama uusi kaitsemeetodeid — näiteks konvoi-süsteemi ja paremat allveelaevavastast taktikat — mis vähendasid laevakahjumeid hilisematel aastatel.
Juriidilised ja rahvusvahelised tagajärjed
Blokaadi rakendamise ulatus ja tsiviilelanike kannatused tekitasid pärast sõda palju arutelu rahvusvahelise õiguse, humanitaarõiguse ja sõjaeetika teemadel. Pärast sõda käsitleti küsimusi, kas toiduainete keelamine on lubatud sõjategevuse vahend, ning need arutelud mõjutasid ka hilisemaid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja arusaamu majandusliku survetaktika piiridest. Lisaks mõjutas blokaad otseselt Versailles’ rahuläbirääkimisi: liitlaste survet jätkata blokaadi eesmärgiga saavutada Saksamaa tingimuslikku allutamist.
Kokkuvõte
Saksa mereblokaad I maailmasõjas ja sellele vastanud allveelaevasõda olid võtmetähtsusega elemente sõja strateegias ning neil olid kaugeleulatuvad sõjalised, ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. Blokaad kiirendas tsiviilelanike kannatusi ja aitas kaasa sõja lõppfaasi sisepingetele Saksamaal, samal ajal kui allveelaevade tegevus mõjutas neutraalseid riike ja aitas kaasa USA sõttaastumisele. Kaudsed mõjud ulatusid ka pärast relvarahu kuni Versailles’ lepinguni ja edaspidi rahvusvahelisse õigusse ning sõjapidamise norme.