Saksa mereblokaad (1914–1919): põhjused ja tagajärjed
Saksa mereblokaad 1914–1919: põhjalik analüüs põhjustest, piirangutest ja rängatest tagajärgedest – nälg, poliitika ja Versailles’ lepingu mõju.
Saksamaa blokaad I maailmasõja ajal oli osa esimesestAtlandilahingust Ühendkuningriigi ja Saksamaa vahel.
Umbes 750 000 tsiviilisikut suri selle blokaadi põhjustatud nälja tõttu sõja ajal. Palju rohkem inimesi pidi nälga surema pärast 1918. aasta novembris sõlmitud vaherahu, sest blokaad jätkus 1919. aastal, et sundida Saksamaad 1919. aasta juunis Versailles' lepingut allkirjastama.
Britid kehtestasid sõja alguses Saksamaa suhtes mereblokaadi. See blokaad oli ebatavaliselt piirav, sest isegi toiduainetega varustamine peatati, sest see pidi väidetavalt aitama sõjale kaasa. Sakslased pidasid seda katseks näljutada Saksa rahvas alistuma ja tahtsid vastu hakata. Nad blokeerisid Suurbritannia ja Prantsusmaa.
Kuna Saksamaa ei saanud võidelda suure Briti kuningliku mereväega võrdsetel alustel, oli ainus võimalik viis, kuidas Saksamaa sai Suurbritanniale blokaadi kehtestada, allveelaevade kaudu. Saksamaa kantsler oli sellise blokaadi vastu, sest see tähendas ka neutraalsete laevade nagu Ameerika Ühendriikide laevade ründamist. Kuid sõjavägi surus piiramatut allveelaavasõda edasi.
4. veebruaril 1915 kuulutas Saksamaa keiser Wilhelm II Briti saari ümbritsevad mered sõjatsooniks. Alates 18. veebruarist uputatakse selles piirkonnas asuvaid liitlaste laevu ilma hoiatuseta. Neutraalse lipu taha peituvaid Briti laevu ei säästetud, kuigi tehti mõningaid jõupingutusi, et vältida selgelt neutraalsete laevade uputamist.
Põhjused ja meetodid
Briti mereblokaadi eesmärk oli kahjustada Keisririigi sõjajõudu, piirates toorme, toidu ja kütuse sissevedu Saksamaale ja tema liitlastele. Traditsiooniline blokaad tugines laevastiku patrullidele, sadamate blokeerimisele ja kaubalaevade kontrollile. Lisaks kasutati mereminestamist, kontrollnimekirju (mis defineerisid contraband'i ehk sõjalise tähtsusega kauba) ning teisi kaubanduspiiranguid. Blokaadi ulatus ja rangus — toiduainete sisseveo piiramine — tekitas vastuseisu, sest see mõjutas selgelt tsiviilelanikku.
Saksa vastus oli allveelaevade (U-bootide) kampaania, mis püüdis lõigata ära Suurbritannia varustusteed ja heidutada transiiti läbi merede. Alguses püüti mõnevõrra eristada neutraalseid laevu, kuid 1915. aasta deklaratsioonide ja hilisemate otsuste järel eskaleerus piirangute ja uputamiste poliitika. See viis traagiliste juhtumiteni, näiteks tsiviilaeglaste kannatusteni ja rahvusvahelise vihani, mis mõjutas neutraalseid riike nagu Ameerika Ühendriigid.
Peamised sündmused ja poliitilised tagajärjed
1915. aasta kevadel ja suvel tõi piiramatute allveelaevasõdade väljakuulutamine tõsised diplomaatilised pinged. Silmapaistev juhtum oli Briti reisilaeva RMS Lusitania uppumine mais 1915, mille tagajärjel hukkus palju tsiviilelanikke ning mis tekitas tugevat protesti Ameerika avalikkuses ja poliitikas — see juhtum aitas kasvatada survet USA-l astuda sõtta, mis lõpuks juhtus 1917. aastal, kui Saksamaa taastõi piiramatud uputamised.
Blokaad ja allveelaevade sõda olid otseselt seotud ka Saksamaa sisepoliitiliste muutustega: toidupuudus, nappus ja kasvav rahulolematus aitasid kaasa sõjaeelsele ja sõjaaegsele rahvamässule ning olid üks teguritest, mis viivad 1918. aasta lõpus revolutsioonini ja keisri troonilt lahkumiseni.
Majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud
Blokaadi mõjud ulatusid palju kaugemale lahinguväljadest. Toidu- ja kütusenappus põhjustas toitumishäireid ning halvimas staadiumis — arvestades uuringuid ja ajaloolisi hinnanguid — suri umbkaudu 750 000 tsiviilisikut nälja ja nälja tagajärjel tekkinud haiguste tõttu. Saksamaal kirjeldatakse 1916–1917 nn "turnip winter" ehk kaalikasügis-talve perioodi, kus kõrge hinnaga ja vaestele kättesaamatud toidukaubad asendati vähem toiteväärtuslike asendustega.
Majanduslikult nõrgestas blokaad Saksa sõjatööstust ja taristut, tõi kaasa riiklikud toidujagamisüsteemid ja range ratsioneerimise, ning pikemas perspektiivis mõjutas Euroopa majanduse taastumist ka pärast sõja lõppu. Samuti sundis blokaad Suurbritanniat ja liitlasi arendama uusi kaitsemeetodeid — näiteks konvoi-süsteemi ja paremat allveelaevavastast taktikat — mis vähendasid laevakahjumeid hilisematel aastatel.
Juriidilised ja rahvusvahelised tagajärjed
Blokaadi rakendamise ulatus ja tsiviilelanike kannatused tekitasid pärast sõda palju arutelu rahvusvahelise õiguse, humanitaarõiguse ja sõjaeetika teemadel. Pärast sõda käsitleti küsimusi, kas toiduainete keelamine on lubatud sõjategevuse vahend, ning need arutelud mõjutasid ka hilisemaid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja arusaamu majandusliku survetaktika piiridest. Lisaks mõjutas blokaad otseselt Versailles’ rahuläbirääkimisi: liitlaste survet jätkata blokaadi eesmärgiga saavutada Saksamaa tingimuslikku allutamist.
Kokkuvõte
Saksa mereblokaad I maailmasõjas ja sellele vastanud allveelaevasõda olid võtmetähtsusega elemente sõja strateegias ning neil olid kaugeleulatuvad sõjalised, ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. Blokaad kiirendas tsiviilelanike kannatusi ja aitas kaasa sõja lõppfaasi sisepingetele Saksamaal, samal ajal kui allveelaevade tegevus mõjutas neutraalseid riike ja aitas kaasa USA sõttaastumisele. Kaudsed mõjud ulatusid ka pärast relvarahu kuni Versailles’ lepinguni ja edaspidi rahvusvahelisse õigusse ning sõjapidamise norme.
Võitlus
Saksa allveelaevajõud asusid nüüd peamiselt Belgias Oostende'is. Seega oli Saksa allveelaevadel parem juurdepääs Inglismaad ümbritsevatele mereteedele. Sakslased kasutasid seda eelist ja saatsid välja umbes 20 allveelaeva, et alustada mereblokaadi. Jaanuaris, enne "piiramatu allveesõja", nagu allveeblokaadi nimetati, väljakuulutamist, oli allveelaevade poolt uputatud 43 550 tonni laevu. Seejärel suurenes uputuste arv pidevalt, augustis uppus 168 200 tonni.
Briti sõjalaevade kaotused olid väikesed. Kuigi lahingulaev Formidable uppus U-24 poolt uue aasta päeval, tegid kiired hävitajate ekraanid lahingulaevade ja ristlejate vastu suunatud edukad rünnakud peagi minevikuks. Teisest küljest oli kuningliku mereväe sõjalaevadel vähe võimalusi allveelaeva uputamiseks, kui allveelaeva kapten oli piisavalt tähelepanelik. Kui allveelaev oli sukeldunud, oli see üldiselt tulistamise eest ohutu. Seda võis rammida, kui see oli periskoopi sügavusel, kuid rammimine ei olnud vaevalt mõistlik taktika kui standardpraktika.
Hävitajad ei suutnud allveelaevu jahtida, kuna need kaitsesid laevastikku, nii et britid kasutasid abipatrull-laevadena kõiki võimalikke laevu, sealhulgas jahid ja traalerid. Siiski suutsid allveelaevad patrullidest kergesti kõrvale hiilida ja saatjata reisivaid kaubalaevu uputada.
Sõjaliselt oli piiramatu allveelaevasõda osutunud väga edukaks ja allveelaevadel oli hea võimalus sundida Suurbritanniat alistuma. Propagandasõja seisukohalt oli see aga Saksamaa jaoks suur katastroof. Ameerika tahtis Euroopa sõjast välja jääda, kuid Ameerika avalik arvamus oli pöördunud Saksamaa vastu, sest piiramatu allveelaevasõda näis kinnitavat Saksamaa julmuse mainet. Allveelaevade poolt torpedeeritud Briti laevadel reisivate Ameerika Ühendriikide kodanike surm hakkas USAs pealkirjadesse jõudma.
Kui 7. mail 1915. aastal uputas Saksa allveelaev liinilaeva RMS Lusitania, viis Ameerika pahameel USA-d Saksamaale sõja väljakuulutamisele lähemale. USA vastumeetmete ähvardusel kehtestas keiser 27. augustil ranged piirangud allveelaevade rünnakutele suurte reisilaevade vastu. 18. septembril 1915 lõpetas ta täielikult piiramatu allveelaevasõja.
Saksamaa sõjalise surve all kuulutas keiser 1917. aasta alguses taas kord välja täieliku piiramatu allveesõja. Mõned Saksa diplomaadid uskusid, et ameeriklased väldivad sõda iga hinna eest, ja kui mitte, siis loodetavasti suudab Saksamaa Suurbritanniat põlvili suruda, enne kui Ameerika võim Euroopas palju muudab. Veebruaris uputati 86 laeva, märtsis järgnes 103 ja aprillis 155 laeva. USA kuulutas Saksamaale lõplikult sõja aprillis 1917 Zimmermanni telegrammi tõttu. Ameerika ja Suurbritannia suutsid üheskoos allveelaevad lüüa.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli esimene Battle of the Atlantic?
V: Esimene Atlandi lahing oli konflikt Ühendkuningriigi ja Saksamaa vahel Esimese maailmasõja ajal. See hõlmas Suurbritannia poolt Saksamaa vastu kehtestatud mereblokaadi.
K: Kuidas püüdis Saksamaa Briti blokaadi murda?
V: Saksamaa püüdis Briti blokaadi murda oma laevastiku abil, kuid see ei õnnestunud, nagu näitas Jüütimaa lahing.
K: Kuidas Saksamaa sellele blokaadile reageeris?
V: Vastuseks sellele blokaadile blokeeris Saksamaa Suurbritannia ja Prantsusmaa ning kuulutas, et kõik liitlaste laevad teatavates piirkondades uputatakse ilma hoiatuseta.
K: Mis juhtus selle blokaadi tulemusena?
V: Selle blokaadi tagajärjel võis I maailmasõja ajal surra kuni 750 000 tsiviilisikut selle põhjustatud nälgimise tõttu, kusjuures pärast vaherahu lõppemist suri veel palju rohkem inimesi blokaadi jätkumise tõttu kuni 1919. aastani, mil Saksamaa kirjutas alla Versailles' lepingule.
K: Miks kuulutas keiser Wilhelm II teatud mered Suurbritannia ümber sõjapiirkonnaks?
V: Keiser Wilhelm II kuulutas teatud mered Suurbritannia ümber sõjatsoonideks, sest see oli üks võimalus, kuidas Saksa allveelaevad võisid kehtestada Suurbritanniale blokaadi, kuna nad ei saanud suure Briti kuningliku mereväe vastu võrdsetel alustel võidelda.
K: Kas sakslased püüdsid vältida neutraalsete laevade uputamist?
V: Jah, sakslased tegid mõningaid jõupingutusi, et vältida selgelt neutraalsete laevade uputamist, kui nad kuulutasid need mered sõjatsoonideks.
K: Kes ajas Esimese maailmasõja ajal piiramatut allveelaevasõda edasi?
V: Sõjavägi surus Esimese maailmasõja ajal piiramatut allveelaevade sõjapidamist edasi.
Otsige