Saksamaa blokeerimine
Saksamaa blokaad I maailmasõja ajal oli osa esimesestAtlandilahingust Ühendkuningriigi ja Saksamaa vahel.
Umbes 750 000 tsiviilisikut suri selle blokaadi põhjustatud nälja tõttu sõja ajal. Palju rohkem inimesi pidi nälga surema pärast 1918. aasta novembris sõlmitud vaherahu, sest blokaad jätkus 1919. aastal, et sundida Saksamaad 1919. aasta juunis Versailles' lepingut allkirjastama.
Britid kehtestasid sõja alguses Saksamaa suhtes mereblokaadi. See blokaad oli ebatavaliselt piirav, sest isegi toiduainetega varustamine peatati, sest see pidi väidetavalt aitama sõjale kaasa. Sakslased pidasid seda katseks näljutada Saksa rahvas alistuma ja tahtsid vastu hakata. Nad blokeerisid Suurbritannia ja Prantsusmaa.
Kuna Saksamaa ei saanud võidelda suure Briti kuningliku mereväega võrdsetel alustel, oli ainus võimalik viis, kuidas Saksamaa sai Suurbritanniale blokaadi kehtestada, allveelaevade kaudu. Saksamaa kantsler oli sellise blokaadi vastu, sest see tähendas ka neutraalsete laevade nagu Ameerika Ühendriikide laevade ründamist. Kuid sõjavägi surus piiramatut allveelaevasõda edasi.
4. veebruaril 1915 kuulutas Saksamaa keiser Wilhelm II Briti saari ümbritsevad mered sõjatsooniks. Alates 18. veebruarist uputatakse selles piirkonnas asuvaid liitlaste laevu ilma hoiatuseta. Neutraalse lipu taha peituvaid Briti laevu ei säästetud, kuigi tehti mõningaid jõupingutusi, et vältida selgelt neutraalsete laevade uputamist.
Võitlus
Saksa allveelaevajõud asusid nüüd peamiselt Belgias Oostende'is. Seega oli Saksa allveelaevadel parem juurdepääs Inglismaad ümbritsevatele mereteedele. Sakslased kasutasid seda eelist ja saatsid välja umbes 20 allveelaeva, et alustada mereblokaadi. Jaanuaris, enne "piiramatu allveesõja", nagu allveeblokaadi nimetati, väljakuulutamist, oli allveelaevade poolt uputatud 43 550 tonni laevu. Seejärel suurenes uputuste arv pidevalt, augustis uppus 168 200 tonni.
Briti sõjalaevade kaotused olid väikesed. Kuigi lahingulaev Formidable uppus U-24 poolt uue aasta päeval, tegid kiired hävitajate ekraanid lahingulaevade ja ristlejate vastu suunatud edukad rünnakud peagi minevikuks. Teisest küljest oli kuningliku mereväe sõjalaevadel vähe võimalusi allveelaeva uputamiseks, kui allveelaeva kapten oli piisavalt tähelepanelik. Kui allveelaev oli sukeldunud, oli see üldiselt tulistamise eest ohutu. Seda võis rammida, kui see oli periskoopi sügavusel, kuid rammimine ei olnud vaevalt mõistlik taktika kui standardpraktika.
Hävitajad ei suutnud allveelaevu jahtida, kuna need kaitsesid laevastikku, nii et britid kasutasid abipatrull-laevadena kõiki võimalikke laevu, sealhulgas jahid ja traalerid. Siiski suutsid allveelaevad patrullidest kergesti kõrvale hiilida ja saatjata reisivaid kaubalaevu uputada.
Sõjaliselt oli piiramatu allveelaevasõda osutunud väga edukaks ja allveelaevadel oli hea võimalus sundida Suurbritanniat alistuma. Propagandasõja seisukohalt oli see aga Saksamaa jaoks suur katastroof. Ameerika tahtis Euroopa sõjast välja jääda, kuid Ameerika avalik arvamus oli pöördunud Saksamaa vastu, sest piiramatu allveelaevasõda näis kinnitavat Saksamaa julmuse mainet. Allveelaevade poolt torpedeeritud Briti laevadel reisivate Ameerika Ühendriikide kodanike surm hakkas USAs pealkirjadesse jõudma.
Kui 7. mail 1915. aastal uputas Saksa allveelaev liinilaeva RMS Lusitania, viis Ameerika pahameel USA-d Saksamaale sõja väljakuulutamisele lähemale. USA vastumeetmete ähvardusel kehtestas keiser 27. augustil ranged piirangud allveelaevade rünnakutele suurte reisilaevade vastu. 18. septembril 1915 lõpetas ta täielikult piiramatu allveelaevasõja.
Saksamaa sõjalise surve all kuulutas keiser 1917. aasta alguses taas kord välja täieliku piiramatu allveesõja. Mõned Saksa diplomaadid uskusid, et ameeriklased väldivad sõda iga hinna eest, ja kui mitte, siis loodetavasti suudab Saksamaa Suurbritanniat põlvili suruda, enne kui Ameerika võim Euroopas palju muudab. Veebruaris uputati 86 laeva, märtsis järgnes 103 ja aprillis 155 laeva. USA kuulutas Saksamaale lõplikult sõja aprillis 1917 Zimmermanni telegrammi tõttu. Ameerika ja Suurbritannia suutsid üheskoos allveelaevad lüüa.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli esimene Battle of the Atlantic?
V: Esimene Atlandi lahing oli konflikt Ühendkuningriigi ja Saksamaa vahel Esimese maailmasõja ajal. See hõlmas Suurbritannia poolt Saksamaa vastu kehtestatud mereblokaadi.
K: Kuidas püüdis Saksamaa Briti blokaadi murda?
V: Saksamaa püüdis Briti blokaadi murda oma laevastiku abil, kuid see ei õnnestunud, nagu näitas Jüütimaa lahing.
K: Kuidas Saksamaa sellele blokaadile reageeris?
V: Vastuseks sellele blokaadile blokeeris Saksamaa Suurbritannia ja Prantsusmaa ning kuulutas, et kõik liitlaste laevad teatavates piirkondades uputatakse ilma hoiatuseta.
K: Mis juhtus selle blokaadi tulemusena?
V: Selle blokaadi tagajärjel võis I maailmasõja ajal surra kuni 750 000 tsiviilisikut selle põhjustatud nälgimise tõttu, kusjuures pärast vaherahu lõppemist suri veel palju rohkem inimesi blokaadi jätkumise tõttu kuni 1919. aastani, mil Saksamaa kirjutas alla Versailles' lepingule.
K: Miks kuulutas keiser Wilhelm II teatud mered Suurbritannia ümber sõjapiirkonnaks?
V: Keiser Wilhelm II kuulutas teatud mered Suurbritannia ümber sõjatsoonideks, sest see oli üks võimalus, kuidas Saksa allveelaevad võisid kehtestada Suurbritanniale blokaadi, kuna nad ei saanud suure Briti kuningliku mereväe vastu võrdsetel alustel võidelda.
K: Kas sakslased püüdsid vältida neutraalsete laevade uputamist?
V: Jah, sakslased tegid mõningaid jõupingutusi, et vältida selgelt neutraalsete laevade uputamist, kui nad kuulutasid need mered sõjatsoonideks.
K: Kes ajas Esimese maailmasõja ajal piiramatut allveelaevasõda edasi?
V: Sõjavägi surus Esimese maailmasõja ajal piiramatut allveelaevade sõjapidamist edasi.
