Geneetiliste haiguste loetelu ja mutatsioonitüübid

See on inimeste kõige levinumate geneetiliste häirete loetelu. Kui see on teada, on näidatud mutatsiooni tüüp ja asjaomane kromosoom.

• P - punktmutatsioon või mis tahes sisestus/lõikamine täielikult ühe geeni sees.
• D - geeni või geenide kustutamine
• C - terve kromosoomi ekstra, puuduv või mõlemad (vt kromosoomiaberratsioonid).
• T - trinukleotiidse korduse häired: geeni pikkus on pikenenud.

Selgitus ja näited

Alljärgnevalt on selgitatud mutatsioonitüüpe lihtsas keeles ja toodud levinud haiguste näiteid, et paremini mõista, kuidas erinevad mutatsioonid organismi mõjutavad.

• Punktmutatsioonid ja väiksed sisestused/lõiked (P)
  Punktmutatsiooniks nimetatakse üksikute nukleotiidide muutusi DNA-s. Sarnasesse kategooriasse kuuluvad ka väikesed sisestused või deletsioonid, mis mõjutavad ühte geeniallõiku. Näited:
  • Sipelgarakuline aneemia (sickle cell) — punktmutatsioon HBB-geenis.
  • Cystic fibrosis — sageli on tegu 3 nukleotiidi deletsiooniga (ΔF508) CFTR-geenis (väike sisestus/deletsioon ühe geeni sees).
• Geenide kustutamine (D)
  Siin on tegu suuremate deletioonidega, mis võivad kustutada osa geenist või terveid geene. Sellised muutused võivad viia geeni funktsiooni täieliku kaotuse. Näited:
  • Duchenne'i lihasdüstroofia — sageli seotud suuremate deletsioonidega DMD-geenis.
  • Mõned kaasasündinud metaboolsed häired, kus kadunud geen ei suuda vajalikku ensüümi toota.
• Kromosoomilised muutused (C)
  Kromosomaalsed aberratsioonid hõlmavad terve kromosoomi lisandumist (trisoomia), kadumist (monosoomia) või struktuurseid muutusi (duplikatsioonid, ümberpaigutused). Näited:
  • Downi sündroom (trisoomia 21) — ekstra kromosoom 21.
  • Turneri sündroom (monosoomia X) — puudub üks X-kromosoom (45,X).
  • Klinefelteri sündroom (47,XXY) — meeste puhul lisakromosoom X.
• Trinukleotiidsete korduste häired (T)
  Need haigused tekivad siis, kui teatud kolmenukleotiidsed järjestused DNA-s korduvad tavalisest rohkem kordi; korduste arvu suurenemine võib geeni funktsiooni muuta või blokeerida. Näited:
  • Huntingtoni tõbi — CAG-korduste laienemine HTT-geenis.
  • Fragile X sündroom — CGG-korduste suurenemine FMR1-geenis.
  • Myotonic dystrophy — CTG-korduste laienemine DMPK-geenis.

Pärandumismustrid ja geneetilise riskihindamine

Geneetilised haigused võivad pärineda mitmel viisil:

• Autososmaalselt dominantne — üks kahjustatud alleel põhjustab haiguse (näiteks Huntingtoni tõbi).
• Autososmaalselt retsessiivne — haigus ilmneb siis, kui inimene saab mõlemalt vanemalt kahest kahjustatud alleelist (näiteks fenüülketonuuria, mõningad hemoglobiinihaigused).
• X-seotud — seotud X-kromosoomiga; sageli mõjutavad mehi tugevamini (näiteks hemofiilia, mõned lihasdüstroofiad).
• Mitochondriaalne pärandumine — pärineb emalt, kuna mitokondrid päranduvad munarakkudest.
• De novo mutatsioonid — tekivad järjekorras esimest korda ning ei pruugi olla nähtavad vanemate suguloomas.

Diagnoosimeetodid

Erinevad geneetilised uuringud aitavad mutatsioone tuvastada:

• Karyotüpiseerimine ja mikroarray — kromosoomiliste aberratsioonide (C) avastamiseks.
• Geenisekveneerimine (paneelid, whole-exome, whole-genome) — punktmutatsioonide (P) ja väiksemate sisestuste/deletsioonide leidmiseks.
• PCR-põhised meetodid ja repeat-analüüs — trinukleotiidsete korduste (T) mõõtmiseks.
• MLPA või kromosoomilised mikroarray-d — geenide/geenide piirkondade kustutuste ja duplikatsioonide (D) tuvastamiseks.

Mitmefaktorilised seisundid ja keskkonnamõju

Paljud haigused on osaliselt pärilikud ja sõltuvad mitmest geenist ning keskkonnategurist. Hea näide on huule- ja suulaelõhe (orofacial cleft), mida esineb erinevates populatsioonides eri sagedusega — mõnedes rühmades võib esinemissagedus olla kuni umbes 4/1000 sündinu kohta. Sellised seisundid kujunevad tavaliselt geenide ja keskkonnamõjude (nt toitumine, suitsetamine raseduse ajal, ravimite toime) koosmõjul; uuritakse mitut geeni ja nende koostoimeid.

Kokkuvõte

Geneetiliste haiguste mõistmine nõuab nii mutatsioonitüüpide (punktmutatsioonid, geenide deletsioonid, kromosoomilised muutused, trinukleotiidsete korduste laienemised) kirjeldamist kui ka pärandumismustrite ja keskkonnamõjude arvestamist. Täpse diagnoosi ja riskihinnangu saamiseks kasutatakse erinevaid laboratoorseid meetodeid ning geneetilist nõustamist — eriti siis, kui peres on haiguste ajalugu või kui raseduseaegsel skriiningul leitakse kõrvalekaldeid.