Michael Praetorius — saksa helilooja, organist ja muusikateoreetik (u.1571–1621)
Michael Praetorius — saksa helilooja, organist ja muusikateoreetik; avasta tema rikkalik kirikumuusika, hümnid ja mõju varabaroki helikeelele.
Michael Praetorius (sündinud Creuzburg an der Werra, Eisenachi lähedal 15. veebruaril 1571?; surnud Wolfenbüttel, 15. veebruar 1621) oli saksa helilooja, organist ja muusikateoreetik. Ta oli oma aja üks mõjukamaid muusikategelasi, kelle looming hõlmab kiriklikke hümne, motette, instrumentaalseid tantsukogumikke ja olulisi teoreetilisi kirjutisi. Suur osa tema laulukäsitlusest põhineb protestantliku kiriku hümnidel ning ta andis olulise panuse luteri kirikumuusika repertuaari ja esitustraditsiooni kujunemisse.
Elulugu ja haridus
Praetoriuse täpne sünniaeg on mõnevõrra ebaselge. Ta sündis ajal, mil Saksamaal vaieldi palju religiooni üle; tema isa oli range luterlane ning pidi oma uskumuste tõttu mitmel korral töökaotuse üle elama. Praetoriuse varajastest eluaastatest teame suhteliselt vähe, kuid on teada, et ta õppis Torgau Lateinschule'is ("Ladina kool"), kus ta sai muusikatunde Michael Voigti käe all.
Pärast kooli läks ta edasi ülikooli: ta õppis Frankfurdi ülikoolis — Frankfurt an der Oderi ülikoolis — ning lõpetas jumalateaduse eriala. Hiljem leidis ta püsiva töö Brunswick-Wolfenbütteli hertsogi juures organisti ja muusikaasutuse teenistuses, kus ta pälvis head palka ja positsiooni hertsogi kapellis.
Töö ja kontaktid
Kuigi Praetorius töötas aastakümneid peamiselt Wolfenbüttelis, oli ta tihedalt seotud ka teiste tähtsate muusikakeskustega. Ta viibis ja töötas perioodiliselt Dresdenis, kus kohtus ja suhtles Heinrich Schütziga, ning Magdeburgis, kus ta kohtus Samuel Scheidtiga. Need kontaktid aitasid tal olla kursis oma aja muusikaliste uuenduste ja väljendusviisidega.
Praetoriuse tervis ei olnud alati tugev — tõenäoliselt mõjutasid seda pikk töökoormus ja sagedased kohustused. Oma surma järel jäi ta tuntuks nii produktiivse heliloojana kui ka helde annetajana: tema testamendis oli märke abivajajate toetamisest — ta jättis raha vaestele.
Muusikaline stiil ja tähtsus
Praetoriuse looming ühendab renessansi polüfoonilisust ja uut barokilist rõhuasetust selgele meloodiale ja harmoonilisele saumikule. Tema teosed on praktilised ja mõeldud kiriklikuks kasutamiseks: ta töötas palju hümnide ja laulude muundamisega nii lihtsama congregationali laulu kui ka mitmehäälselt rikastatud esituse tarbeks. Samuti annab tema teoreetiline töö väärtuslikku infot 17. sajandi instrumentide, orkestratsiooni ja esitustavade kohta.
Tähtsamad teosed ja kirjutised
- Muusikalised kogu tööd ja hümnikogumikud — sisaldavad paljusid kiriklikke hümne ja motette, mis olid mõeldud kasutamiseks jumalateenistustel ja kapellide repertuaarina.
- Terpsichore — instrumentaalne tantsukogumik, mis näitab tema huvi instrumentaalmuusika ja tantsu vastu ning sisaldab paljusid arranžeeringuid pillirühmadele.
- Syntagma Musicum — tema suurim teoreetiline traktaat, mis on tähtis allikas varase baroki esitustavade ja instrumentide (eriti oreli ja puupillide) tundmaõppimiseks; traktaadis on ka täpseid kirjeldusi ja puulõikeid tollest ajastust.
- Lauluharmonisatsioonid ja oreli- ning klaverisovitused — praktilised väljaanded kirikumuusika vajadustele.
Isiklik elu ja pärand
Praetorius abiellus 1603. aastal ja tema pereeseenistuses sündis kaks poega. Tema isiklik elu oli seotud kirikliku karjääriga ning tema ametipositsioon hertsogi kapellis tagas talle stabiilse töö. Tema kirjutised ja väljaanded on jätnud püsiva jälje muusikaloole: nad on väärtuslik allikas muusikateadlastele ning praktiline juhend muusikutele, kes tegelevad ajaloolise esitusega.
Michael Praetoriuse tähtsus seisneb nii tema ulatuslikus loomingus kui ka selles, et ta dokumenteeris ja selgitas oma aja muusikalisi praktikad — tänu sellele on ta jäänud üheks peamiseks allikaks 17. sajandi saksa kirikumuusika ja instrumentatsiooni uurimisel.
Michael Praetorius.
Tema muusika
Praetorius kirjutas väga palju muusikat. Suur osa sellest on kadunud. Ta kirjutas prantsuse tantsude kogumiku nimega Terpsichore väikesele pillirühmale. Need on väga rõõmsad palad ja tänapäeval väga populaarsed. Suur osa tema muusikast põhineb protestantlikel hümnidel, mis on kirjutatud luteri kiriku jumalateenistuste jaoks. Talle meeldis kirjutada muusikat, milles kaks lauljate või pillimeeste rühma vahelduvad (laulavad/mängivad kordamööda). Tema koorimuusika, mille hulka kuulub palju motette, näitab, et ta on üks oma aja parimaid heliloojaid. Talle meeldis kirjutada muusikat kahele, kolmele või neljale koorile (kes kõik laulavad erinevaid osi). Meloodia oleks ülemises osas, et kogudus saaks kaasa laulda.
Tema teooria töötab
Praetorius kirjutas raamatu muusikateooriast nimega Syntagma Musicum. Esimene osa räägib religioossest muusikast. See on meie jaoks tänapäeval väga huvitav, sest see räägib meile palju sellest, kuidas Martin Luther tahtis muuta muusikat jumalateenistustel. Teises osas kirjeldas ta oma aja muusikainstrumente. Kolmandas osas räägitakse muusikavormidest: see sisaldas arutelusid sellistest asjadest nagu nootatsioon (viis, kuidas muusikat kirjutati), transpositsioon (nootimine), solmimine ja kuidas kirjutada suurte kooride jaoks. Ta kavatses kirjutada neljanda osa, milles ta tahtis arutada muusikalise kompositsiooni tehnikat, kuid ta suri enne, kui jõudis seda kirjutada.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Michael Praetorius?
V: Michael Praetorius oli saksa helilooja, organist ja muusikateoreetik. Ta oli oma aja üks tähtsamaid heliloojaid ja ta kirjutas palju erinevaid muusikaliike. Suur osa tema muusikast põhineb protestantliku kiriku hümnidel.
K: Mida on teada tema sünniajast?
V: Me ei ole päris kindlad tema sünniaja osas, kuid arvatakse, et see oli 15. veebruar 1571. aastal.
K: Millise hariduse sai Praetorius?
V: Praetorius käis Torgau Lateinschule ("Ladina kool"), kus ta sai muusikatunde Michael Voigti käe all. Seejärel õppis ta Frankfurdi Ülikoolis, mille lõpetas jumalateenistuse erialal.
K: Millise töö võttis ta pärast ülikooli vastu?
V: Pärast ülikooli lõppu leidis Praetorius töö Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi organistina ja teenis peagi head palka.
K: Kas ta abiellus ja kas tal olid lapsed?
V: Jah, Praetorius abiellus 1603. aastal ja tal sündis kaks poega.
K: Kus ta peale Wolfenbütteli veel töötas?
V: Lisaks Wolfenbüttelile töötas Praetorius palju ka Dresdenis, kus ta kohtus Heinrich Schütziga, ja Magdeburgis, kus ta kohtus Samuel Scheidtiga.
K: Miks võis tema tervis olla sel perioodil halb?
V: Tema tervis võis olla kehv, kuna ta töötas nii palju aastaid ilma puhkepauside või puhkamiseta, et puhata või lõõgastuda.
Otsige