Murray Bookchin: libertaarne sotsialist ja sotsiaalse ökoloogia rajaja

Murray Bookchin — libertaarne sotsialist ja sotsiaalse ökoloogia rajaja: radikaalne antikapitalist, detsentraliseerimise ja rohujuuredemokraatia teoreetik.

Murray Bookchin (14. jaanuar 1921 - 30. juuli 2006) oli Ameerika Ühendriikide libertaarne sotsialist, poliitiline ja sotsiaalfilosoof, kõneleja ja kirjanik. Suure osa oma elust nimetas ta end anarhistiks, kuigi juba 1995. aastal loobus ta eraviisiliselt anarhistliku liikumisega samastumisest. Bookchin oli ökoloogilise liikumise pioneer, ta oli libertaarses sotsialistlikus ja ökoloogilises mõtlemises sotsiaalse ökoloogia liikumise rajaja. Ta oli kahe tosina raamatu autor poliitika, filosoofia, ajaloo ja linnaküsimuste ning ökoloogia kohta.

Elulugu ja poliitiline areng

Bookchin sündis New Yorgis juudi immigrandist peres ja kasvas üles 20. sajandi kriitilises poliitilises õhkkonnas. Nooruses oli ta seotud vasakpoolsete ringkondadega, tema mõtlemist mõjutasid marksism ja anarhism, kuid ta ei jäänud ühe koolkonna piiridesse. 1970. ja 1980. aastatel töötas ta aktiivselt nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt, korraldades seminare ja kirjutades populaar- ning akadeemilisemas võtmes. 1974. aastal asutas ta Vermontis Institute for Social Ecology, mis keskendus ökoloogia, ühiskonna ja demokraatia seoste uurimisele ja õpetamisele.

Peamised ideed ja kirjutised

Bookchin töötas välja ja populariseeris terminite ja ideede kogumit, mida sageli nimetatakse sotsiaalseks ökoloogiaks. Tema põhiväited olid järgmised:

• Keskkonnaprobleemid on peamiselt seotud hierarhia ja sotsiaalsete suhetega, mitte üksnes tehniliste või moraalsete puudustega; looduskaitse peab seega olema seotud sotsiaalse muutusega.
• Sotsiaalne hierarhia, autoritaarsus ja kapitalism tekitavad ekspluateerivaid suhteid nii inimeste kui ka looduse suhtes.
• Poliitiline muutus peab toimuma rohujuure tasandil: kohalike kogukondade, näost-näkku demokraatia ja detsentraliseeritud omavalitsuse kaudu (idee, mida ta arendas edasi kui libertaarset munitsipaalpoliitikat).

Bookchin oli samal ajal aktiivne kirjanik ja esseist. Tema tuntumad tööd sisaldavad muu hulgas Post-Scarcity Anarchism (1971), The Ecology of Freedom (1982) ja Toward an Ecological Society (1980). Neis teostes kombineeris ta poliitilise teooria, ühiskonnaloengu ja ökoloogilise analüüsi, püüdes näidata, milline võiks olla tehniliselt ja sotsiaalselt õiglasem ning jätkusuutlikum ühiskond.

Organiseerimine, praktilised ideed ja mõju

Bookchin rõhutas kohalike võimuõiguste tugevdamist ja kogukondade omavahelist konfedereerumist kui alternatiivi riigikesksele võimule ja kapitalistlikule majanduskorrale. Tema mudel sisaldas institutsioone, nagu kohalike elanike nõukogud ja assambleed, mis võtaksid kaasa otsuseid ning võiksid moodustada omavahelisi võrgustikke ja konfederatsioone laiemate ühiskondlike ülesannete lahendamiseks.

Bookchini ideed mõjutasid mitmesuguseid liikumisi ja rühmitusi: rohelisi liikumisi, antikapitalistlikke otseaktsioonide gruppe (näiteks Reclaim the Streets, mainitud allikates) ning hiljem ka autonoomse demokraatia praktikaid. Tema tööd on olnud osaliselt inspiratsiooniallikaks ka rahvuslikule ja regionaalsele emantsipatsioonile suunatud liikumistele, sealhulgas kurdi poliitilisele mõttevahetusele ja praktikatele — Bookchin on mainitud mõju all kurdi juhtidele, sealhulgas Abdullah Öcalani.

Vaidlused ja lahkarvamused

Bookchin ei olnud ilma kriitikuteta. Ta sõnastas terava kriitika nii "uue ajastu" roheliste ja biotsentriliste vaadete kui ka primitivistlike suundumuste aadressil, rõhutades, et sotsiaalsed suhted ja institutsioonid on keskkonnaprobleemide lahendamisel määrava tähtsusega. Tema kriitika, näiteks suunatud mõnele teisele rohelisele mõtlejale (mainitakse Charlene Spretnaki), aitas kaasa teatud lõimumistele ja lõhestumistele Ameerika rohelises liikumises 1990. aastatel.

Samas oli Bookchin poliitilistes suhetes mitmetahuline: kuigi ta oli järjekindel radikaalne antikapitalist, kohtus ta vahel parempoolse libertaarse mõtte esindajatega (näiteks Murray Rothbardiga) ning osales ka mõningatel Libertarian Party (Ameerika Ühendriigid) üritustel — näiteks toetas 1976. aastal nende presidendikandidaati Roger MacBride'i. Need kokkupuuted olid sageli taktikalise või teoreetilise laadi ning ei tähendanud, et ta aktsepteeris nende ideoloogiat tervikuna.

Hilisemad aastad ja pärand

1990. aastatel teravnes tema vaidlus teatud anarhistlike ja roheliste suundumustega ning Bookchin teatas, et eemaldub anarhistliku liikumisega identifitseerimisest. Ta jätkas kirjutamist ja õpetamist kuni hiliseni ning püsis mõjukana nii akadeemilises kui ka aktivistlikus ringkonnas. Murray Bookchin suri 30. juulil 2006 Burlingtonis, Vermontis.

Bookchini pärand seisneb eelkõige selles, et ta sidus ökoloogilise arutelu sotsiaalse ja poliitilise mõtlemisega ning pakkus konkreetse poliitilise programmi — detsentraliseeritud, osaluslikult organiseeritud ja kogukonnapõhise demokraatia — võimaluseks. Tema ideed on jäänud aktuaalseks paljudele, kes otsivad kombinatsiooni sotsiaalsest õigusest, ökoloogilisest jätkusuutlikkusest ja otsustusprotsesside demokratiseerimisest.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Murray Bookchin?

K: Millist tüüpi ühiskonda ta eelistas?

K: Millist mõju avaldas ta rohelisele liikumisele?

K: Kuidas aitas ta kaasa Ameerika rohelise liikumise lõhestumisele 1990. aastatel?

K: Kas ta osales kunagi Libertarian Party kongressidel?

K: Kuidas on tema mõtlemine mõjutanud kurdi võitlejat Abdullah Öcalani?

K: Mitu raamatut kirjutas Murray Bookchin?

Otsing