Borzoi — vene hundikoer: ajalugu, välimus, temperament ja hooldus

Borzoi — elegantne vene hundikoer: avasta tõu ajalugu, iseloom, välimus ja praktilised hooldus- ning tervisenõuanded ideaalseks kaaslaseks.

Borzoi on vene koeratüüp, keda varem kutsuti ka vene hundikoeraks. See siledajalgne ja aeglasema liigutusega sighthound on tuntud oma elegantse, vooluva kehakuju ning rahuliku, pehme iseloomu poolest.

Ajalugu

Borzoi päritolu ulatub Venemaale, kus seda aretati sajandeid jahikoeraks, eelkõige huntide ja järgade (jooksjate) jahiks. Tõu areng sai alguse 17.–19. sajandil, kui vene aadlikud ja tsaariõukond pidasid suurt arvu jooksvaid jahte ja vajati kiiret, visuaalsele jäljele tuginevat koera. Tõu arengut ja varasemaid kujunemisi on mainitud ka varajastes kirjeldustes; tõu kinnitamiseks ja kirjeldava standardi aluste kujunemiseks kulus aega.

Borzoid hakati Ameerika Ühendriikidesse tooma 1800. sajandi lõpus; tõug jõudis Ameerikasse 1889. aastal ja Ameerika Kennelliit kiitis selle heaks aasta hiljem. Venemaal olid borzoid eriti hinnatud kuninglikele isikutele ja aadlile; neid anti sageli autasuks või kingituseks ning seetõttu oli nende müük ajaloos mõnikord ebaseaduslik.

Tõu populaarsusest jääb märkimata tema koht vene kultuuris — borzoid mainitakse kirjanduses ja kujutustes, näiteks Tolstoi romaanis "Anna Karenina". Vene revolutsiooni ajal tabas tõugu raske löök: paljud koerad tapeti, sest neid peeti monarhia ja rikaste sümboliteks (sümboliks) ning mõned aretused viidi riigist ära.

Välimus ja suurus

Borzoi on suur ja sihvakas koer, kelle iseloomulik joon on pikk pea ja kitsas siluett. Tavaliselt on meessoomed kõrgemad kui emased:

• Õlgkõrgus: üldiselt umbes 70–85 cm; standardites ja allikates võivad esineda erinevad vahemikud. Algtekstis on mainitud suurust umbes 76–81 cm (30–32 tolli) sääres (seljaosa õlgade lähedal) — see näitab, et tegu on väga kõrge koeratüübiga.
• Kaal: tavaliselt 34–48 kg; algtekstis on toodud umbes 34-45 kg (75–100 naela), mis vastab tõu suurele kehakujemusele.

Karvkate on pikk, siidine ja tihti laineline; karvkate võib olla lühiksema aluskarvaga ja pikemate karvadega kaelal, rinnanahal ja sabal. Borzoid võivad olla mitmesuguse värvusega: nad võivad olla mis tahes värvi, alates valgest kuni pruuni ja valge, halli ja valge või brindle toonideni ning võivad olla ka täiesti mustad. Värviteisendus ja mustrimäärajad varieeruvad aretuse ja päritolu järgi.

Temperament

Borzoi iseloom on üldiselt rahulik, õrn ja vahel reserveeritud. Nad on tuntud oma vaikuse ja väärikuse poolest, samas ei puudu neist ka mängulisus ja kiindumus perekonna vastu. Paljud borzoid on kergelt iseseisvad ja mõnikord pisut kangekaelsed, seega vajavad nad treenimisel kannatlikkust ja positiivset tugevdust.

Oluline iseloomujoon on tugev saakinstinkt — borzoi on sighthound, kes jälgib liikumist ja võib väikeseid loomi taga ajada. Seetõttu ei sobi nad alati koduks, kus on jäneseid või väikseid kassi­tüüpi loomi, kui neid ei ole varakult hästi sotsialiseeritud ja harjutatud kooselu osas.

Hooldus ja tervishoid

Borzoide peetakse suhteliselt terveteks koerteks, kuid nagu igal suur­tõulisel koeral, on ka neil mõned olulised terviseriskid ja hooldusvajadused.

• Puhastus ja karvahooldus: pikemat karva tuleks harjata regulaarselt (vähemalt paar korda nädalas) takistamaks pusade teket ja eemaldamaks lahtist karva. Rootoraktust on enamikul, ning paljusid borzoisid tuleb karvaajastusel hoolikamalt harjata.
• Basseinitamine ja vannitamine: vajuva soovi korral vanni harvemini; kasutage koeraloodud šampoone ja kuivata korralikult.
• Küüned, kõrvad ja hambad: regulaarselt lõigake küüsi, puhastage kõrvu ja hoolitsege hammaste eest, et vähendada infektsioonide ja hambaprobleemide riski.
• Tervis: borzoid on üldiselt vastupidavad, kuid on esinenud selliseid probleeme nagu puusaliigese düsplaasia, südameprobleemid, silmahaigused ja suurte, sügavate rindkerega tõugudel oht kõhupöördele ehk GDV-le (bloat). Mõned sighthoundid on ka tundlikud teatud anesteesiaainete suhtes — veterinaariga tuleb raviplaane arutada hoolikalt.
• Eluaeg: borzoide eluea pikkus on tavaliselt umbes 9–12 aastat, sõltuvalt geneetikast ja elustiilist.

Treening ja elukeskkond

Borzoi vajab igapäevast liikumist — tavalised jalutuskäigud ja võimalused ohutult joosta (suletud aed, koertepark) hoiavad koera vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus. Kuna neil on tugev saakinstinkt, on oluline hoida neid rihma või turvalises, aia piiratud alal, kui ümbruses võivad olla väikesed loomad.

Koolitus peaks põhinema positiivsel tugevdamisel — järsk distsipliin ei sobi hästi õrna loomuga borzoi’le. Varajane sotsialiseerimine aitab vältida liigset tagasihoidlikkust või liigset kartlikkust.

Borzoi kultuuris ja meedias

Venemaal olid borzoid väga hinnatud aadli hulgas; neid kasutatakse sageli ka tänapäevases reklaamis nende ilu tõttu — näiteks on neid nähtud luksusautode ja ehete reklaamimisel. Nende elegantse välimuse tõttu sobivad nad hästi luksuse ja ilu kuvandisse.

Kirjanduses ja kunstis esinevad borzoid tihti kui jõukuse ja maine sümbolid ning nende kuvand on säilinud nii klassikalises kui kaasaegses kultuuris.

Kokkuvõte

Borzoi on väärikas ja kaunis tõug neile, kes otsivad rahulikku, intelligentset ja graatsilist koera. Nad vajavad piisavalt liikumist, regulaarset hooldust ja kannatlikku, õrna koolitust. Õige hoolduse ja tähelepanuga on borzoi tänuväärne ja armastav kaaslane.

Küsimused ja vastused

K: Mis tüüpi koer on borzoi?

K: Millal Ameerika Kennelliit seda tõugu heaks kiitis?

K: Kui pikk ja raske on borzoi?

K: Millised värvid võivad olla borzois'd?

K: Kas selle tõuga on palju terviseprobleeme?

K: Miks olid nad Venemaal kuninglike isikute seas populaarsed?

K: Kuidas neid tänapäeval kirjanduses ja reklaamis esitletakse?

Otsing