Id, ego ja superego — Freudi psühhoanalüütiline isiksuse mudel

Id, ego ja superego on Sigmund Freudi loodud ideed. Need on kolm mõistet, mida kasutatakse inimaju toimimise selgitamiseks. Freudi mudel püüab kirjeldada, kuidas erinevad psühholoogilised jõud suunavad käitumist, tundeid ja mõtlemist.

Freud kirjeldab inimese meelt kui id, ego ja super-ego koostoimet. Ego ja mingil määral ka super-ego on teadvustatud ehk pinnal. Id jääb teadvustamata. Koos moodustavad nad isiksuse. See tähendab, et osa meie impulssidest ja motiividest võib jääda otsese teadvuse eest varjatuks, samas kui teised osad on kergemini kättesaadavad ja juhitavad.

Selle psüühika mudeli kohaselt on id koordineerimata instinktiivsete suundumuste kogum, ego on organiseeritud realistlik osa ning super-ego mängib kriitilist ja moraliseerivat rolli.

Id, ego ja superego on meele funktsioonid, mitte aju osad. Nad ei vasta üks-ühele tegelikele struktuuridele, millega neuroteadus tegeleb. Freudi teooria on seega pigem kujundlik selgitus, mitte otsene kindel kaardistus ajufüsioloogiale.

Mis iga osa tähendab ja kuidas see toimib

  • Id – sünnipärane allikas energia (libiido) ja impulsside jaoks. Töötleb soove, vajadusi ja naudingut; järgib naudingureeglit ("hetkevanu"). Id ei tunnista moraali ega reaalsuspiiranguid ja püüab rahuldust kohe.
  • Ego – realistlik juhtosa, mis vahendab id-i nõudmised ja välismaailma piirangud. Tegutseb reaalsusprintsiibil: plaanib, kaalub tagajärgi, delegeerib ja viib ellu tegevusi, mis on realistlikud ja sotsiaalselt vastuvõetavad.
  • Superego – internaliseerunud moraal, normid ja idealid, mida on kujundanud vanemate ja ühiskonna mõju. Superego juhib kohusetunnet, süütunnet ja püüdlust ideaalide poole; see võib ego survet avaldada, et piirata id-i impulsiivsust.

Areng ja kujunemine

Freud seostas superego arengut lapsepõlve sotsialiseerumisega: lapse internaliseerib vanemate ja ühiskonna normid. Ego kujuneb lapse varases suhtluses reaalse maailmaga — kui laps õpib, et impulsside viivitamine või ümbersuunamine toob turvalisust ja vastastikust kasu. Id on emotsioonide ja primaarsete vajaduste allikas, mis on kaasasündinud.

Kuidas nad omavahel suhtlevad ja konfliktsed olukorrad

Freudi vaates tekivad psüühilised probleemid siis, kui need kolm osa satuvad püsivasse konflikti. Näited:

  • Kui id nõuab vahetut rahuldamist, aga ego ei leia sobivat viisi, tekib ärevus.
  • Kui superego on väga range, võib inimene kogeda tugevat süütunnet ja enesekriitikat, mis pärsib enesekindlust ja tegutsemist.
  • Ego võib kasutada kaitsemehhanisme (näiteks eitamine, projektsioon, ratsionaliseerimine), et vähendada sisemist pinget ja säilitada psüühilist tasakaalu.

Näited igapäevaelust

Lihtne näide: inimene tunneb tungi viha välja näidata (id), aga töö- või sotsiaalolukord nõuab rahulikku käitumist (ego). Samal ajal võib sisemine moraalitunne või hirm teiste hinnangu ees (superego) sundida teda viha alla suruma või väljendama viisakamalt.

Mõju vaimsele tervisele ja teraapiale

Kuigi Freudi mudel ei ole kaasaegne teaduslik seletus aju toimimisest, on see oluliselt mõjutanud psühhoteraapia arengut. Psühhoanalüütiline lähenemine keskendub teadvustamata protsesside toomisele teadvusesse, varajaste kogemuste analüüsile ja kaitsemehhanismide mõistmisele. Paljud teraapiavoolud on Freudi ideidest edasi arenenud ja kombineerinud neid uuemate teadusuuringutega.

Kriitika ja tänapäevane vaade

Freudi mudelit on kritiseeritud selle abstraktsuse, raske testitavuse ja mõningate kultuurispetsiifiliste oletuste pärast. Tänapäeva psühholoogias ja neuroteaduses kasutatakse täpsemaid, empiirilisi mudeleid, mis kaardistavad protsesse ja ajustruktuure. Samas on Freudi terminid (näiteks alateadvus, kaitsemehhanismid) jäänud keelde ja kliinilisse praktikas kasutatavaks mõisteteks.

Kokkuvõte

Freudi idee idst, egost ja superegost pakub intuitiivset, metafoorset raamistikku, kuidas mõista sisemisi motiive ja konfliktsituatsioone. Kuigi see mudel ei vasta üks-ühele ajuteaduse struktuuridele, on sellel suur ajalooline väärtus ning see aitab seletada, miks inimesed tihti käituvad viisil, mis ei tundu täielikult ratsionaalne või teadlik.

Freudi teooria diagrammZoom
Freudi teooria diagramm

Id

Id kujutab endast isiksuse konstanti, kuna see on alati olemas. Id-i juhib "naudingu printsiip".

Freud nägi oma teooria väljatöötamisel varakult seksuaalset energiat kui idi ainukest energiaallikat. Pärast Esimese maailmasõja tragöödiat pidas Freud aga vajalikuks lisada id-le veel üks instinkt. Nii pakkus ta välja thanatos, surmainstinkt. Thanatos seletab inimkonna instinktiivseid vägivaldseid tungi. Ilmselt peaks ülejäänud isiksus kuidagi nende kahe instinktiga toime tulema. Thanatose lisamisega sai ta kirjeldada rohkem psüühilisi nähtusi. Tema idee id-ist oli laiaulatusliku mõjuga.

Id on määratluse järgi teadvustamata:

"See on meie isiksuse pime, kättesaamatu osa... See on täidetud energiaga, mis jõuab sinna instinktidest, kuid tal puudub organisatsioon, ta ei tekita kollektiivset tahet, vaid ainult püüdlust rahuldada instinktiivseid vajadusi, mis alluvad naudinguprintsiibi järgimisele."105/6

Ego

Ego on enesetunne ja isiksuse pealispind, see osa, mida te tavaliselt maailmale näitate. Egot juhib "reaalsuse printsiip" ehk praktiline lähenemine maailmale. See püüab pöörata id-i tungi käitumisele, mis toob pikemas perspektiivis kasu, mitte kurbust.

Teadlik teadvus asub egos, kuigi kõik ego toimingud ei ole teadlikud.

Ego eraldab välja selle, mis on tõeline. See aitab meil organiseerida oma mõtteid ja mõtestada neid ning ümbritsevat maailma.

"Ego on see osa iidist, mis on modifitseeritud välismaailma otsese mõjuga ... Ego esindab seda, mida võib nimetada mõistuseks ja terveks mõistuseks, erinevalt id-st, mis sisaldab kirgi ... oma suhtes id-ga on ta nagu ratsanik, kes peab hobuse ülekaalukat jõudu kontrolli all hoidma; selle erinevusega, et ratsanik püüab seda teha omaenda jõuga, samas kui ego kasutab laenatud jõudu".363/4

Kuid ego "teenib kolme tõsist isandat... välismaailma, super-ego ja id".110 Selle ülesanne on leida tasakaal primitiivsete ajendite ja reaalsuse vahel, rahuldades samal ajal id ja super-ego. "Seega ego, mida juhib id, piirab super-ego, tõrjub reaalsust, võitleb... [selle nimel], et saavutada harmooniat temas ja tema peal töötavate jõudude ja mõjutuste vahel, ning "murrab kergesti välja ärevuses".110/1 .

Super-Ego

Super-ego püüdleb täiuslikkuse ja ideaalse tulemuse poole. See hõlmab seda isiksuse osa, peamiselt alateadvust, mis hõlmab indiviidi mina-ideaalid, vaimsed eesmärgid ja psüühilist agentuuri (mida tavaliselt nimetatakse "südametunnistuseks"), mis kritiseerib ja keelab tema ajendeid, fantaasiaid, tundeid ja tegevusi.

"Super-eegot võib pidada teatud tüüpi südametunnistuseks, mis karistab väärkäitumist süütundega. Näiteks: abieluvälised suhted".

Superego koosneb kahest osast, südametunnistusest ja egoideaalist. Südametunnistus on tuttav metafoor ingel ja kurat mõlemal õlal. Südametunnistus otsustab, millist tegevussuunda inimene peaks võtma. Egoideaal on idealiseeritud arusaam iseendast. Egoideaali ja tegeliku käitumise vahel tehakse võrdlusi. Mõlemad super-ego osad arenevad kogemuste kaudu teistega või sotsiaalse suhtluse kaudu. Freudi järgi teenib tugev super-ego eesmärki pidurdada id-i bioloogilisi instinkte, samas kui nõrk super-ego annab id-i tungidele järele. Lisaks on süütunne kahel eespool kirjeldatud juhul vastavalt kõrge ja madal.


AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3