Id, ego ja superego
Id, ego ja superego on Sigmund Freudi loodud ideed. Need on kolm mõistet, mida kasutatakse inimaju toimimise selgitamiseks.
Freud kirjeldab inimese meelt kui id, ego ja super-ego koostoimet. Ego ja mingil määral ka super-ego on teadvustatud ehk pinnal. Id jääb teadvustamata. Koos moodustavad nad isiksuse.
Selle psüühika mudeli kohaselt on id koordineerimata instinktiivsete suundumuste kogum, ego on organiseeritud realistlik osa ning super-ego mängib kriitilist ja moraliseerivat rolli.
Id, ego ja superego on meele funktsioonid, mitte aju osad. Nad ei vasta üks-ühele tegelikele struktuuridele, millega neuroteadus tegeleb.
Freudi teooria diagramm
Id
Id kujutab endast isiksuse konstanti, kuna see on alati olemas. Id-i juhib "naudingu printsiip".
Freud nägi oma teooria väljatöötamisel varakult seksuaalset energiat kui idi ainukest energiaallikat. Pärast Esimese maailmasõja tragöödiat pidas Freud aga vajalikuks lisada id-le veel üks instinkt. Nii pakkus ta välja thanatos, surmainstinkt. Thanatos seletab inimkonna instinktiivseid vägivaldseid tungi. Ilmselt peaks ülejäänud isiksus kuidagi nende kahe instinktiga toime tulema. Thanatose lisamisega sai ta kirjeldada rohkem psüühilisi nähtusi. Tema idee id-ist oli laiaulatusliku mõjuga.
Id on määratluse järgi teadvustamata:
"See on meie isiksuse pime, kättesaamatu osa... See on täidetud energiaga, mis jõuab sinna instinktidest, kuid tal puudub organisatsioon, ta ei tekita kollektiivset tahet, vaid ainult püüdlust rahuldada instinktiivseid vajadusi, mis alluvad naudinguprintsiibi järgimisele."105/6
Ego
Ego on enesetunne ja isiksuse pealispind, see osa, mida te tavaliselt maailmale näitate. Egot juhib "reaalsuse printsiip" ehk praktiline lähenemine maailmale. See püüab pöörata id-i tungi käitumisele, mis toob pikemas perspektiivis kasu, mitte kurbust.
Teadlik teadvus asub egos, kuigi kõik ego toimingud ei ole teadlikud.
Ego eraldab välja selle, mis on tõeline. See aitab meil organiseerida oma mõtteid ja mõtestada neid ning ümbritsevat maailma.
"Ego on see osa iidist, mis on modifitseeritud välismaailma otsese mõjuga ... Ego esindab seda, mida võib nimetada mõistuseks ja terveks mõistuseks, erinevalt id-st, mis sisaldab kirgi ... oma suhtes id-ga on ta nagu ratsanik, kes peab hobuse ülekaalukat jõudu kontrolli all hoidma; selle erinevusega, et ratsanik püüab seda teha omaenda jõuga, samas kui ego kasutab laenatud jõudu".363/4
Kuid ego "teenib kolme tõsist isandat... välismaailma, super-ego ja id".110 Selle ülesanne on leida tasakaal primitiivsete ajendite ja reaalsuse vahel, rahuldades samal ajal id ja super-ego. "Seega ego, mida juhib id, piirab super-ego, tõrjub reaalsust, võitleb... [selle nimel], et saavutada harmooniat temas ja tema peal töötavate jõudude ja mõjutuste vahel, ning "murrab kergesti välja ärevuses".110/1 .
Super-Ego
Super-ego püüdleb täiuslikkuse ja ideaalse tulemuse poole. See hõlmab seda isiksuse osa, peamiselt alateadvust, mis hõlmab indiviidi mina-ideaalid, vaimsed eesmärgid ja psüühilist agentuuri (mida tavaliselt nimetatakse "südametunnistuseks"), mis kritiseerib ja keelab tema ajendeid, fantaasiaid, tundeid ja tegevusi.
"Super-eegot võib pidada teatud tüüpi südametunnistuseks, mis karistab väärkäitumist süütundega. Näiteks: abieluvälised suhted".
Superego koosneb kahest osast, südametunnistusest ja egoideaalist. Südametunnistus on tuttav metafoor ingel ja kurat mõlemal õlal. Südametunnistus otsustab, millist tegevussuunda inimene peaks võtma. Egoideaal on idealiseeritud arusaam iseendast. Egoideaali ja tegeliku käitumise vahel tehakse võrdlusi. Mõlemad super-ego osad arenevad kogemuste kaudu teistega või sotsiaalse suhtluse kaudu. Freudi järgi teenib tugev super-ego eesmärki pidurdada id-i bioloogilisi instinkte, samas kui nõrk super-ego annab id-i tungidele järele. Lisaks on süütunne kahel eespool kirjeldatud juhul vastavalt kõrge ja madal.
