Brittoonilised keeled ehk brittonic-keelne haru on keldi keelte perekond (Insular Celtic). Neid keeli räägitakse peamiselt Bretagne'is, Walesis ja Cornwallis. Varem olid brittoonilised keeled levinud laiemalt Briti saartel; märkimisväärsed ajaloolised piirkonnad, kus brittoonilisi keeli räägiti või mille keelestaatus on arutluse all, on Cumbria ja osad Šotimaast. Varasemast kõnekeelest, mida nimetatakse sageli levinud brittooniaks (Common Brittonic), on lähtunud hilisemad brittoonilised keelterühmad, mis mõjutasid olulisel määral ka varajast keeleolukorda kogu Inglismaal.

Elusad brittoonilised keeled

On kolm peamist tänapäeval elusolevat brittoonilist keelt:

Igaühel neist on oma ajalugu ja tänapäevased omadused:

  • Bretooni (Brezhoneg) — räägitakse peamiselt Bretagne'i lääneosas Prantsusmaal. Keele kõnelejaskond on aastakümnete jooksul vähenenud Prantsuse ühekeelsuse poliitika tõttu, kuid viimastel aastakümnetel on tegutsetud aktiivsete elustamis- ja kakskeelsusealgatustega (nt Diwan-i lasteaedade ja koolide võrgustik, meedia ja kultuuriprojektid).
  • Walesi keel (Cymraeg) — Walesi peamine keldi keel, millel on tugevamaid avaliku toetuse ja institutsioonilise kaitse vorme kui teistel brittoonilistel keeltest. Walesis on keele õpetus koolides, meedia ja avalik sektori teenused seal, kus keelt osatakse, ning number inimesi, kes räägivad walesi keelt, on tuhandete kuni sadade tuhandete piirimail (täpsemad statistilised näitajad varieeruvad uuringute ja loenduste lõikes).
  • Cornish (Kernowek) — Cornwallis elustatud keel, mis hääbus 18. sajandi lõpus, kuid mille ümber algas 20. sajandil ärkamine ja elustamisliikumine. Tänapäeval on mitmeid rääkimistasemega inimesi ja aktiivne kultuurielu (muusika, kirjandus, õppevormid). Cornishi puhul on oluline eristada algupärast hääbumisperioodi ja hilisemat taassünni‑/revitalisatsiooniliikumist.

Hääbunud ja ajaloolised keelevormid

Lisaks elusatele keeltele on olemas mitu hääbunud brittoonilist keelevormi või kohalikku murret:

  • Cumbric — räägiti ajalooliselt Cumbria piirkonnas (põhja‑Inglismaal). Keel hääbus tõenäoliselt keskajas (umbes 12.–13. sajandil) inglise ja gooti mõjutuste tõttu.
  • Pictish — Šotimaal leitud Picti rahva keel on teadlaste seas vaidluse objekt: osa uurijaid peab Picti keelt brittooniliseks, teised näevad selles eraldiseisvamaid või osaliselt hilisemate keelekontaktide mõjul muutunud jooni. Pictishu täpne liigitus jääb osaliselt lahtiseks.
  • Common Brittonic (levinud brittoonia) — see on varasem üldine vorm, millest hilisemad brittoonilised keeled on arenenud; seda keelt võidi kõneleda laiemalt Inglismaal enne germaani keelestumise laienemist.

Keelerühma tunnused

  • Kaasaegsed ja ajaloolised grammatilised tunnused — brittoonilised keeled on tuntud esialgsete kaashäälikute mutatsioonide (initial consonant mutations) poolest, kus sõna algusmuutus sõltub grammatilistest või leksikaalsetest tingimustest. Samuti on iseloomulikud inflective prepositions (liitverbid/paarkonstruktsioonid) ja mitmed ühised sõnavaraalused pärinedes ühest varasemast brittoonilisest vormist.
  • Sõnajärg — ajalooliselt on paljudel keldi keeltest VSO (verb‑subject‑object) tunnused, kuid tänapäevases kõnes ja kirjakeeles võib esineda varieeruvust ja mõjutusi ümbritsevatest keelteest.
  • Omavaheline arusaadavus — Cornish ja bretooni vahel on ajalooliselt teatud sarnasusi ning osadele kõnelejatele on osaline arusaadavus võimalik; walesi ja bretooni/korni vahel on üldiselt suurem kaugus, kuid põhistruktuurid ja mõned leksikaalsed elemendid on sarnased.

Tänapäevane olukord ja elustamise pingutused

Brittooniliste keelte olukord on varieeruv: walesi keel on saanud tugevaima institutsioonilise toetuse (haridus, meedia, avalikud teenused), bretooni puhul on olemas aktiivne kakskeelsusliikumine, kuid keele olukord on keerulisem Prantsuse ühekeelsuse poliitika tõttu, ning kornikeel on näide eduka taaselustamise püüdlusest väiksema kõnelejaskonnaga. Ühised elustamismeetodid hõlmavad keeleõpet koolides, lasteaedades, täiskasvanute kursustel, kohaliku meedia ja avalike sündmuste kaudu keele normaliseerimist ning kirjanduse ja kultuuri edendamist.

Miks brittoonilised keeled on olulised?

Need keeled annavad väärtusliku akna varasemasse Euroopa keeleajaloosse ja kultuurilukku, kandmata edasi ainulaadseid pärimusi, suulist luuletust, muusikat ja kohalikku teadmist. Keelte elujõulisus mõjutab kultuurilist mitmekesisust ning kohalike identiteetide säilimist piirkondades nagu Bretagne, Wales ja Cornwall.

Kui soovite, võin lisada iga keele kohta täpsemad andmed (näiteks õppesüsteemide kirjeldus, viimased demograafilised andmed või lingvistilised näited) ja värsked statistilised allikad.