Christine de Pizan, mõnikord ka de Pisan, (Veneetsia 1364 - umbes 1430) oli itaalia-prantsuse hiliskeskaegne kirjanik. Ta veetis suurema osa oma lapsepõlvest ja kogu oma täiskasvanuelu Pariisis ja seejärel Poissy kloostris. Ta kirjutas ainult oma emakeeles, keskprantsuse keeles. Ta esitas väljakutse meeste domineerivale kunstide valdkonnale. Ta on tuntud kui Euroopa esimene professionaalne naiskirjanik.

Ta kirjutas nii luuletusi kui ka proosateoseid. Oli elulooraamatuid ja raamatuid praktiliste nõuannetega naistele. Oma 30-aastase karjääri jooksul (1399-1429) kirjutas ta 41 teost. Ta abiellus 1380. aastal 15-aastaselt ja jäi 10 aastat hiljem leskeks.

Tema mõju levis üle kogu Euroopa. See mõjutas paljude eurooplaste ühiskondlikku elu, sest ta andis naistele enesekindlust, et nad võivad tõusta kaugemale sellest, mida mehed neile ette nägid. Mõned teadlased arvavad, et see on tema kavatsuste valesti tõlgendamine.

Elulugu ja taust

Christine de Pizan sündis 1364 Veneetsias haritud peres; tema isa töötas kuningakodus, mis tõi pere varakult Prantsusmaale. Ta kasvas üles Pariisis, kus sai hariduse ja juurdepääsu raamatukogudele ning intellektuaalsele ringkonnale. Abiellus 1380. aastal 15-aastaselt ja sai emaks mitmele lapsele. Umbes kümne aasta pärast jäi ta leskeks ning alates sellest ajast tuli tal toetada perekonda iseseisvalt — kirjutamine muutus tema peamiseks sissetulekuallikaks, toetudes kordamööda patroonidele ja tellimuslikele töödele.

Tööd, teemad ja meetod

Christine kirjutas nii luuletusi kui ka proosat ning tema looming hõlmab mitmesuguseid žanre: allegooriat, moraali- ja poliitilisi traktaate, elulooraamatuid ja käitumisjuhiseid naistele. Ta kasutas oma tekstides sageli ajaloolisi ja kristlikke eeskujusid, kirjanduslikke tsitaate ning näiteid antiik- ja kaasaegsetest naistest, et tõestada naiste voorusi ja võimeid.

  • Tuntumad teemad: naiste õiguste ja maine kaitsmine, naiste hariduse tähtsus, pühendumus voorusele ja vooruslike eeskujude esitamine.
  • Tuntud meetod: allegooria — näiteks kuulus teos Le Livre de la Cité des Dames (tõlgituna sageli "Raamat naiste linnast"), kus ta ehitab sümboolse linna, kuhu kogub ja tunnustab ajaloo ja legendide vooruslikke naisi.

Karjäär ja looming

Christine töötas kirjanikuna ligikaudu kolmkümmend aastat (1399–1429) ja selle aja jooksul kirjutas ta umbes 41 teost. Ta teenis elatist nii otse tellimuste kui ka kuninglike ja aadlike patronaatide kaudu. Tema produktsioon hõlmas poeetilisi kompositsioone, poliitilisi palvekirju, eluloolisi ülevaateid ja praktilisi nõuandeid, mis olid suunatud nii aadlile kui ka laiemale lugejaskonnale.

Mõju ja pärand

Christine de Pizani mõju levis üle kogu Euroopa tänu käsikirjade kopeerimisele ja tõlgetele. Tema kirjutised andsid paljudele naistele ja mõtlejale julgust ja argumente naiste hariduse ning osaluse pooldmiseks avalikus elus. Samas on teadlastel erinevad vaated — mõned lugesid teda varajaseks feministiks, teised rõhutavad, et ta püüdis pigem reformida ja kaitsta naisi traditsiooniliste vooruste raames. Arutelu tema kavatsuste ja retoorika kohta jätkub ka tänapäeval.

Oluline pärand: Christine de Pizan on ajalooliselt märgilise tähendusega — teda peetakse esimeseks naiseks, kes suutis elatada kirjanikutööga Euroopas ning kes avalikult ja järjekindlalt kaitses naiste mainet ja intellektuaalseid õigusi. Tema teosed on tänapäeval uurimisteema nii kirjandusteaduses, ajaloolases kui ka naisteuuringutes.