Club des Hashischins ehk hasisklubi (mõnikord ka Club des Hashishins või Club des Hachichins) oli Pariisi rühmitus, mis uuris loominguliste ideede saamiseks uimastite, peamiselt hašišiši kasutamist ning püüdis kirjanduslikult ja mõttepraktikas testida nende mõju tajule ja kujutlusvõimele.
Tegevusaeg ja liikmed
Klubi tegutses umbes aastatel 1844–1849. Liikmeteks ja külalisteks olid mitmed Pariisi juhtivad kirjandus- ja intellektuaalsed inimesed. Nende hulka kuulusid dr Jacques-Joseph Moreau, Théophile Gautier, Charles Baudelaire, Victor Hugo, Honoré de Balzac, Gérard de Nerval, Eugène Delacroix ja Alexandre Dumas père. Igakuiseid "séansse" peeti Hôtel de Lauzun'is (tollal: Hôtel Pimodan) Île Saint-Louis's asuvas Hôtel de Lauzun'is.
Seansid ja rituaal
Klubi koosviibimised olid osa teadmis- ja katsepraktikast: osalejad kandsid sageli araabia riietust, loeti ette tekste, mängiti muusikat ja arutati saadud kujutluste ning tajukogemuste üle. Kava oli nii seltskondlik kui eksperimenteeriv—osalejad otsisid nii esteetilist kui ka teaduslikku arusaama hašiši mõjudest.
Koostis ja ettevalmistus
Osalejad tarbisid peamiselt hašiši sisaldavat jooki või töödeldud pastat, mida mõnikord nimetati ka araabia terminiga „dawamesk“. Rühm jõi kohvi, millesse lisati hašišit ning vürtsilisemat segu: kaneeli, nelki, muskaatpähklit, pistaatsiapähkleid, suhkrut, apelsinimahla, võid ja kantariidi. Tulemus oli paks, roheline segu, mida mõnikord võrreldi moosiga. Koostise täpne retsept varieerus ja osa koostisosadest lisati nii maitse kui ka teatud psühhoaktiivse toime suurendamise eesmärgil.
Moreau, Gautier ja kirjanduslik kajastus
Dr. Moreau kirjeldas klubi eksperimente detailselt teaduslikus võtmes. Ta avaldas 1846. aastal raamatu kanepist ja klubi narkootikumide võtmise katsetest — 439-leheküljeline teos pealkirjaga Hashish and Mental Illness - Psychological Studies (prantsuse keeles tuntud pealkirja Du hachisch et de l'aliénation mentale: études psychologiques all). Moreau püüdis süsteemselt dokumenteerida hašiši mõju meeleolule, tajule ja vaimsele seisundile ning siduda seda psühhiaatriliste nähtustega.
Théophile Gautier kirjutas klubist artikli "Le Club des Hachichin", mis avaldati 1846. aasta veebruaris Revue des Deux Mondes'is; kuigi ta on mõnikord nimetatud klubi asutajaks, teeb artikkel selgeks, et ta ise osales tol õhtul esimest korda.
Charles Baudelaire ja teised kirjandustegelased kirjeldasid hašiši mõju nii loomingulise töö ergutajana kui ka ohtlikuna: Baudelaire nentis, et kuigi uimasti võis anda eredamaid kujutlusi ja uusi ideid, muutis see kiiresti inimese iseloomu ning tekitas ohtu sõltuvusele ja loomeväljundi sõltuvusele narkootikumist. Baudelaire töötles neid kogemusi hiljem esseekogus Les Paradis Artificiels (teosed, mis analüüsivad opiumi ja hašiši mõju loomingule ja tajule).
Teaduslik ja kultuuriline pärand
Club des Hashischins ei olnud rangelt organiseeritud seltskond, vaid pigem ajutine ja väljapool ametlikku teaduskonteksti toimunud katsearing. Dr. Moreau kliinilised tähelepanekud aitasid kaasa varajasele arusaamisele psühhoaktiivsete ainete mõjust vaimsele tervisele ja andsid aluse hilisemale meditsiinilisele ja psühholoogilisele uurimistööle. Samal ajal mõjutasid klubi kogemused ja nende kirjeldused 19. sajandi kirjandust — eriti sümbolistliku ja dekadentliku suuna autoreid.
Klubi tegevus hääbus umbes 1849. aastaks: kohtumiste sagedus vähenes ja avalik huvi muutus, samuti mõjutasid poliitilised ja isiklikud asjaolud osalejate elu. Tänapäeval nähakse Club des Hashischins'i nii kultuurilise eksperimendina kui ka varajase katse-sissevaatusena narkootikumide mõju uurimisse kunstilises ja teaduslikus võtmes. Rühm on jäänud memoriaalseks näiteks selle kohta, kuidas kirjanduslikud ringid katsetasid alternatiivseid teadvusriike ja milliseid eetilisi ning professionaalseid küsimusi selline katseline tee tekitas.