Kontinentaalne maakoor: definitsioon, koostis, paksus ja omadused
Kontinentaalne maakoor: selge definitsioon ja põhjalik ülevaade koostisest, paksusest ja omadustest. Uuri, kuidas see erineb ookeanilisest koorest ja mõjutab Maa pinnavorme.
Kontinentaalne maakoor on graniidi, settekivimite ja metamorfsete kivimite kiht, mis moodustab mandrid ja nende ranniku lähedal asuvad madalad merepõhjad, mida tuntakse mandrilava nime all. Kontinentaalne koor sisaldab paksu kivimite paketti, mis ulatub pinnast kuni mitmekümnete kilomeetriteni sügavusse ning katab nii vanu väärtkivimeid kui ka nooremaid settekihte.
Koostis ja struktuur
Kontinentaalne maakoor koosneb peamiselt maasipatist ja muudest sialikividest — see tähendab rikka räni- ja alumiiniumisisaldusega (felsiliste) kivimite komplektist. Üldiselt võib maakoori jagada kolmeks kihiks:
- Pealiskihid: settekivimid ja nooremad vulkaanilised vood, mis moodustavad pinnakatte ning sageli on heledad ja poorerud.
- Graniitne ja metamorfne keskkiht: vanemad plutoonilised (graniidi tüüpi) ning metamorfsete kivimite komplektid, mis annavad mandrile suurema osa selle tugevusest.
- Alumised kihid: lokaalsetes piirkondades võivad esineda tihedamad ja mafic- või intermixed-kivid, mis lähenedes mantlile üleminekuvöönditele muutuvad.
Paksus ja tihedus
Kontinentaalne maakoor on üldiselt oluliselt paksem kui ookeaniline maakoor. Enamasti on selle keskmine paksus umbes 35–40 km, kuid paksus varieerub sõltuvalt geoloogilisest piirkonnast: madalikualadel võib see olla 25–30 km, mäestike all kõrgem, ulatudes kohati üle 60–70 km (näiteks mõnede maakoorte varjatud juurte ehk "roots" kõrgsurvestatud piirkondades).
Kontinentaalne koor on vähem tihe kui Maa mantel, mis koosneb tihedamatest mafilistest kivimitest. Keskmine tihedus kontinentaalses koores on umbes 2,6–2,9 g/cm³ (tüüpiliselt ~2,7 g/cm³), samas kui ookeaniline maakoor on tihedam (ligikaudu 3,0 g/cm³) ja ülemine mantel veelgi tihedam (ligikaudu 3,3 g/cm³). Neist tiheduseerinevustest tuleneb ka mandrite "hõljumine" kõrgemal ning ookeanilise koore vajadus sagedamini sukelduda (subduktsioon) plaatide kokkupõrgetes.
Vanus, teke ja areng
Kontinentaalne maakoor on geoloogiliselt väga vana ja mitmekesine. Palju mandrite põhiosast koosneb cratonitest ja vanadest kontinentaalsetest plaatidest, mille vanus võib ulatuda mitme miljardi aasta tagusesse aega. Uue kontinentaalse koore teke toimub osaliselt mantli osalise sulamise, magmade kristalliseerumise, setete akumulatsiooni, metamorfoosi ja plaattektooniliste protsesside tulemusel. Mandrite pind on sageli tekkinud ja muudetud korduvate subduktsiooni-, sulandumis- ja ida-vaid-väljavooluprotsesside kaudu.
Seismilised ja geofüüsikalised tunnused
Kontinentaalse koore ja mantli vahelist piiri tuntakse Moho (Mohoričić) hüpotena — sellel piirialal muutuvad seismilised lainekiirused märgatavalt, mis võimaldab määrata koore paksust ja struktuuri. Seismilised uuringud näitavad, et kontinentaalne koor on heterogeenne nii vertikaalselt kui horisontaalselt, sisaldades erineva tiheduse, elastsuse ja kivimitsena.
Erinevused ookeanilisest koorest ja mandrilisest servast
Kontinentaalne maakoor on ookeanilisest koorest eraldatud mandrilise serva kaudu. Peamised erinevused on järgmised:
- paksus: kontinentaal ~35–40 km (kohati palju rohkem) vs ookeaniline ~7–10 km;
- tihedus: kontinentaalne on vähem tihe kui ookeaniline ja mantel;
- vanus: kontinentaalne koor võib olla miljardeid aastaid vana, ookeaniline koor on geoloogiliselt noorem ja pidevas ringluses subduktsiooni kaudu;
- keemiline koostis: kontinentaalne sisaldab rohkem rasket hulka räni- ja alumiiniumirikkaid (felsilisi) kivimeid, ookeaniline on rohkem mafic.
Roll Maa süsteemis ja inimtegevuses
Kontinentaalne maakoor toetab mandrite maismaapinna, kus asuvad enamus Maa elurikkusest ja inimühiskond. See sisaldab olulisi loodusvarasid — metallimaake (näiteks vase, kuld, plaatinagrupp), fossiilseid kütuseid settekivimites ning teisi mineraale. Samuti on kontinentaalsetel aladel sagedased looduslikud ohud nagu maavärinad ja mäestikualadel liustiku- ning erosiooniprotsessid, mis kujundavad maastikku pikema aja jooksul.
Kokkuvõtlikult on kontinentaalne maakoor paks, keemiliselt ja tektooniliselt mitmekesine kiht, mis eristub ookeanilisest koorest nii koostiselt, vanuselt, paksuselt kui ka rollilt Maa geoloogilises arengus ja elukeskkonna loomisel.
Maakoore paksus (km).
Seotud leheküljed
- Ookeani koorik
Küsimused ja vastused
K: Mis on kontinentaalne maakoor?
V: Mandrikoore on graniit-, settekivimite ja metamorfsete kivimite kiht, mis moodustab mandrid ja nende ranniku lähedal asuvad madalad merepõhja alad.
K: Milline on mandrikoore koostis?
V: Mandrikoore koosneb peamiselt maardlast ja muudest siaalsetest kivimitest.
K: Kuidas on mandrilise koore tihedus võrreldav Maa mantli tihedusega?
V: Mandrilise koore tihedus on väiksem kui Maa mantli materjalil, mis koosneb mafilistest kivimitest.
K: Kuidas on mandrilise maakoore paksus võrreldav ookeanilise maakoore paksusega?
V: Mandriline maakoor on tunduvalt paksem kui ookeaniline maakoor, enamasti 35-40 km, võrreldes ookeanilise keskmise paksusega, mis on umbes 7-10 km.
K: Kui suure osa Maa pinnast katab mandriline maakoor?
V: Umbes 40% Maa pinnast on mandrilise maakoorega kaetud.
K: Mis eristab mandrilist maakooret ookeanilisest koorest?
V: Mandrilist maakoort eraldab ookeanilisest koorest mandriline serv.
K: Millistest kivimitest koosneb mandriline maakoor?
V: Mandriline maakoor koosneb peamiselt graniit-, settekivimitest ja metamorfsetest kivimitest, sealhulgas maardlate ja muude siaalsete kivimitest.
Otsige