Rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta on ÜRO leping kõigi võõrtöötajate õiguste kohta. See kaitseb ka nende perekondi. See võeti vastu 18. detsembril 1990. See jõustus 2003. aastal.

Konventsioon on koostatud rahvusvahelise inimõiguste õiguse reana ja selle "preambulis" tuletatakse meelde Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone võõrtöötajate ja ebaseadusliku töö kohta. Konventsiooni eesmärk on kaitsta nende võõrtöötajate õigusi, kellel ei ole riigis viibiva riigi kodakondsust ja kes võivad seega sageli olla halvemates töötingimustes või isegi inimkaubanduse ohvrid.

Kuid 2019. aasta detsembri seisuga on vaid 55 riiki konventsiooni ratifitseerinud, st ametlikult vastu võtnud. Enamik neist riikidest asub Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Ükski Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika sisserändajaid vastuvõttev riik ei ole konventsiooni ratifitseerinud. Ka teised olulised vastuvõtjariigid, nagu Austraalia, Pärsia lahe Araabia riigid, India ja Lõuna-Aafrika Vabariik, ei ole konventsiooni ratifitseerinud.

Kuid sellele konventsioonile tuletatakse meelde puuetega inimeste õiguste konventsiooni preambulis.

Mis konventsiooniga saavutatakse?

Konventsioon seab rahvusvahelise standardi võõrtöötajate ja nende perede inimõiguste kaitseks. Selle eesmärk on tagada, et võõrtöötajatel oleksid põhioigused sotsiaalse, majandusliku, kultuurilise ning tsiviil- ja poliitilise elu valdkondades, ning et neid ei diskrimineeritaks nende migratsiooniolukorra tõttu. Konventsioon rõhutab ka perede ühtsuse tähtsust ja kutsub riike üles ennetama ning võitlema inimkaubanduse ja tööalase ärakasutamise vastu.

Peamised õigusvaldkonnad ja riikide kohustused

  • Võrdne kohtlemine ja mitte-diskrimineerimine: võõrtöötajatel tuleb tagada sama töötajate kaitse vastavalt konventsioonile, ilma ebaõiglase eristamiseta.
  • Töötingimused ja palk: õigused ausale palgale, tööohutusele ja -tervishoiule ning muudele töösuhetega seotud garantiidele.
  • Sotsiaalkaitse ja tervishoid: juurdepääs sotsiaalteenustele ja hädavajalikule tervishoiule, sh laste ligipääs haridusele.
  • Õiguskaitse ja juurdepääs kohtule: võimalus esitada kaebusi ja saada õigusabiteenuseid kuritarvituste korral.
  • Pereühendus ja liikumisvabadus: perekonna ühtsuse huvides sätestatud kaitse ning õigus naasta ja lahkuda riigist vastavalt asjaoludele.
  • Koostöö ja ennetus: riikide ülesanded takistada inimkaubandust, kontrollida töövahendust ja tagada seaduslikud ning mitteäralistud reeglid töölevõtmisel.

Järelevalve ja rakendamine

Konventsiooni rakendamist jälgib ÜRO ekspertidest koosnev organ, mis ülevaatab riikide parteide aruandeid ja annab soovitusi. Riigid, kes konventsiooni ratifitseerivad, peavad esitama regulaarseid aruandeid oma edusammudest ja raskustest. Eksperdikomisjon peab vajalikuks ka suuniseid ja järeldusi, millega toetatakse õiguste paremat kaitset.

Miks on ratifitseerimine piiratud?

Konventsiooni suhteliselt väike hulk ratifikatsioone tuleneb mitmest tegurist:

  • Paljud suured sihtriigid kardavad, et konventsioon tooks kaasa suuri kohustusi perede taasühendamise, sotsiaaltoetuste või migratsiooniõiguste osas.
  • Riiklikud immigratsiooni- ja tööseadused võivad konventsiooniga olla vastuolus ning seadusandlik ühtlustamine nõuab poliitilist tahet.
  • Mõni riik annab eelistuse sektoriaalsetele töö- ja migratsiooni kokkulepetele või ILO konventsioonidele, mitte üldisele ÜRO leppele.

Takistused praktilisele kaitsele

Isegi kui konventsioon määrab standardid, ei pruugi need jõustuda väljaspool ratifitseerinud riike. Paljud võõrtöötajad elavad ja töötavad riikides, mis ei ole lepingu pooled, ning seega ei laiene neile selle konventsiooni garantii. Lisaks võib suur hulk töötavaid migrante olla ebaseaduslikus seisundis, mis raskendab nende õiguste tegelikku teostamist.

Mõju ja arengusuunad

Kuigi ratifikatsioon on piiratud, on konventsioon oluline normatiivne alus: seda kasutatakse poliitilistes aruteludes, inimõiguste aruannetes ning õiguslikus ja ühiskondlikus aktivismis. Konventsioonist lähtuvad põhimõtted aitavad suunata riikide poliitikaid ja parandada migranditöötajate kaitset, kui need põhimõtted rakendatakse riiklikus õiguses ja praktikas.

Järeldus: Rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta on laiapõhjaline ja järelvalvega leping, mis seab standardid marginaliseeritud rühmade kaitseks. Selle mõju sõltub otseselt riikide valmisolekust ratifitseerida leping ja viia see oma riiklikku õigusesse ning tugevast järelevalvest ja koostööst riikide vahel.