Cruzan vs. Missouri Tervishoiuameti direktor, 497 U.S. 261 (1990), oli Ameerika Ühendriikide ülemkohtu kohtuasi. See oli seotud õigusega surra. Nancy Cruzan oli naine, kes oli püsivas vegetatiivses seisundis. Tema perekond soovis lõpetada elustamisravi, et ta saaks surra. Haiglatöötajad keeldusid seda ilma kohtumääruseta tegemast. Lõpuks jõudis juhtum ülemkohtusse. Kohus otsustas 25. juunil 1990, et on seaduslik nõuda "selgeid ja veenvaid tõendeid" selle kohta, et elutegevuse lõpetamine on see, mida inimene oleks soovinud.

Juhtumi taust ja protseduuriline käik

Nancy Cruzan sattus liiklusõnnetuses 1983. aastal püsivasse vegetatiivsesse seisundisse ning ta ei saanud ise oma soovidest ega ravi jätkamisest otsustada. Tema pere arvas, et Cruzan ei oleks tahtnud elusoleku säilitamiseks kunstlikku toitmist ja niisutamist, ning taotles haiglalt toitmis- ja niisutustoru eemaldamist. Missouri tervishoiuamet keeldus sellel alusel, et puudusid kohtu poolt nõutavad tõendid patsiendi tahte kohta.

Pere viis asja kohtusse ning küsimus jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikide ülemkohtuni. Ülemkohus pidi otsustama, kas puudega inimese elu säilitamise lõpetamise lubamine ilma kindla kohtulikult kinnitatud tõenduseta rikub 14. muudatuse tõttu kaitstud vabadusõigust (õigus keelduda arstlikust ravist) ning kas osariigil on õigus nõuda kindlat tõendust selle kohta, mida patsient oleks tahtnud.

Ülemkohtu otsus ja põhiprintsiibid

Ülemkohus tunnustas, et täisealisel, suutlikul isikul on põhiseaduslik õigus keelduda meditsiinilisest ravist, kaasa arvatud elustamisravi. Samas leidis kohus, et kui patsient on suuteline otsustama, peab tema tahte austamine toimuma vastavalt kehtivatele tõendidokumentide ja menetluse nõuetele, kuid kui patsient ei ole suuteline väljendama oma soove, on riigil õigus kehtestada kaitsemehhanisme.

Kohus kinnitas, et osariigil on oluline huvi elu päästmise, väärika surma vältimise ning potentsiaalselt väärkasutuse ja eksituse tõkestamise vastu. Seetõttu võib osariik nõuda "selgeid ja veenvaid tõendeid" ("clear and convincing evidence") selle kohta, et elutegevuse lõpetamine vastab patsiendi tahteseisundile. Kui sellised tõendid puuduvad, võib osariik keelata ravi lõpetamise ilma kohtuliku kinnituse või asjakohase tõenduseta.

Mõjud ja järelmõjud

Cruzan'i otsus avaldas suurt mõju meditsiinieetika, perekondlike otsuste ja õiguspraktika valdkonnas. Peamised tagajärjed olid:

  • Selgem rõhuasetus tahteavaldusele: otsus suurendas huvi ja vajadust eluliselt tähtsate paberite järele, nagu living will ehk eluajal antud volitus ja püsivad meditsiinilised soovid, ning volitused tervishoiuotsuste tegemiseks.
  • Riiklikud erinevused: kuna kohus jättis osariikidele õiguse kehtestada tõendinõuded, ilmnes suur varieeruvus osariikide seadustes selle kohta, millist tõendit või menetlust nõutakse.
  • Seadusandlik ja poliitiline reaktsioon: 1990. aastal võeti vastu ka rahvuslikku tähtsust omav Patient Self-Determination Act, mis nõuab, et haiglad ja tervishoiuasutused teavitaksid patsiente nende õigustest koostada eelnevaid volitusi (advance directives).
  • Arutelud ja kriitika: otsus jagas arvamusi — osa ekspertidest pidas selle lähenemist vajalikuks patsiendi kaitseks ja väärikuse tagamiseks, teised pidasid selle piiravaks ning märkisid, et kõrge tõendistandard võib raskendada pere jõupingutusi täita patsiendi soovi.

Kontekst ja juriidiline tähendus

Cruzan'i otsus on oluline pretsedent, sest see kujundas tasakaalu isikliku enesemääramisõiguse ja riiklike huvide vahel. Kohus tunnustas konstitutsioonilist õigust keelduda eluravist, jättes samal ajal osariikidele vabaduse määrata, kuidas sellist õigust praktikas tõendada. See otsus mõjutas hilisemat õigusteadmistust ning õigusloomet eluõiguse, meditsiinilise otsustusõiguse ja eutanaasia teemadel (nt hilisemad juhtumid ja arutelud seoses abistatud enesetapuga).

Pärast Cruzan'it

Pärast ülemkohtu otsust pidid Cruzan'i perekond ja Missouri kohus hindama, kas olemasolevad tõendid tema soovide kohta vastavad nõutud standardile. Lõpuks jõuti kokkuleppeni ning toitmis- ja niisutustoru eemaldati — Nancy Cruzan suri mõne aja pärast. Juhtum tõi kaasa laialdase teadlikkuse vajadusest koostada varajaseid tahteavaldusi ning muutis perekondade ja arstide käitumist raskete elulõpuotsuste tegemisel.

Üldisemalt julgustas otsus inimesi ja seadusandjaid erinõudeid kaaluma, et tagada nii individuaalsete õiguste austamine kui ka haavatavate inimeste kaitse väärtegude eest. Cruzan v. Missouri jäänud õiguse praktikasse ja avalikku debatti mõjutama ka aastakümneid hiljem.