Alfred Tennyson, 1. parun Tennyson, FRS (6. august 1809 – 6. oktoober 1892) oli viktoriaanliku ajastu Ühendkuningriigi auhinnatud luuletaja, kes oli oma aja üks mõjukamaid ja armastatumaid kirjandustegelasi. Tema loomingu keskmes olid teemad nagu lein, mälestus, loodus, mütoloogia ja ühiskondlikud muutused. 1850. aastal nimetati ta Ühendkuningriigi riiklikuks luuletajaks (Poet Laureate) ning ta pidas seda ametit kuni surmani; 1884. aastal tõsteti ta aadlitiitliga 1. paruniks.
Elulugu lühidalt
Tennyson sündis Somersby külas Lincolnshire'is ja sai hariduse Cambridge'i Trinity kolledžis, kus ta alustas oma kirjanduslikku karjääri ja sõlmis elumuutva sõpruse Arthur Hallamiga. Hallami äkiline surm 1833 mõjutas tugevalt Tennysonit ja andis ainest tema suurepärasele elegiale In Memoriam A.H.H., mis kindlustas tema maine kui luuletaja. Tennyson avaldas mitmeid kogumikke ja uuendas oma stiili kogu elu vältel, kohanedes muutuvate maitse-eelistuste ja ühiskondlike oludega.
Stiil ja teemad
Tennysoni luule on tuntud oma rütmi, kõla ja muusikalise keele poolest; ta kasutas sageli lüürilist kõnet, dramaatilisi monolooge ning tühja värssi (blank verse) suurte narratiivsete teoste loomiseks. Tema looming peegeldab nii klassikalisi kui ka keskaegseid motiive ning käsitleb sügavaid filosoofilisi küsimusi — usu ja teaduse, elu ja surma ning mälestuse suhteid. Mõned kriitikud on teda pidanud liialt sentimentaalseks, teised on kiitnud tema melanhoolset tarkust ja keelelist meisterlikkust.
Tuntud teosed
Tennyson oskas suurepäraselt kirjutada lühikesi ja tugevat lüürikat ning ka pika formaadiga eepilisi ja narratiivseid luuletusi. Näited tema tuntumatest lüürikatest ja lauludest hõlmavad:
- In the valley of Cauteretz
- Break, break, break
- The Charge of the Light Brigade — kuulus sõjaväeline luuletus, mis kajastab Krimmi sõja lahingute julgust ja tragöödiat
- Tears, idle tears
- Crossing the Bar
Suur osa tema värssidest, nagu The Lotus Eaters, põhinesid klassikalistel ja mütoloogilistel teemadel, ent ta pöördus sageli ka inglise rahvapärimuse ja keskaja ainetega, mida käsitles uuenduslikult. Tennyson kirjutas ka olulisi tühjad värsid, sealhulgas Kuninga idüllid, Odysseus ja Tithonus. Oma karjääri jooksul proovis Tennyson ka draamat kirjutada, kuid tema näidendid ei saavutanud tema luule taset ega olnud eriti edukad laval.
Pärand
Tennysoni mõju ulatub järgmistele luule- ja kirjandussukupõlvedele: ta aitas määratleda viktoriaanliku luule stiili ning tema teemad ja vormid mõjutasid nii luuletajaid kui ka laiemat kultuurilist arutelu. Paljud tema read on muutunud igapäevases keeles tuntud tsitaatideks ja tema teosed jäävad püsivalt antoloogiatele, kooliprogrammidesse ja teaduslikesse uurimustesse. Kuigi tema kuulsaimate luuletuste tonaliteet võib tänapäeval tunduda nostalgilisena, säilitavad need oma emotsionaalse jõu ja keelelise ilme.