Joogivesi: definitsioon, puhastamine ja kvaliteedinõuded

Joogivesi, mida nimetatakse ka joogiveeks, on vesi, mida on ohutu juua või kasutada toidu valmistamiseks. Joogivesi peab olema nii mikrobioloogiliselt kui ka keemiliselt ohutu ning sobima inimeste tervisele pikaajaliselt.

Allikad ja saastumine

Vesi jõgedes, ojades, järvedes ja maa all võib sisaldada organisme, mis põhjustavad haigusi. Samuti võib see sisaldada kemikaale, mis võivad põhjustada haigusi. Saastumist võivad põhjustada loomade ja inimeste reovesi, põllumajanduslikud väetised ja pestitsiidid, tööstusheitmed ning maavarade ja pinnase looduslik koosseis (nt arseen, uraan).

Veepuhastus ja tavapärased meetodid

Veepuhastuses kasutatakse tavaliselt mitmeastmelist lähenemist. Lihtsustatud kirjeldus tavalisest puhastustehnoloogiast:

• Esmasfiltreerimine ja sõelumine – suuremate osakeste eemaldamine.
• Koaguleerimine ja flokuleerimine – väiksemate osakeste ja kolloidide kokkuliitmine suuremateks flokkuliteks.
• Settimine (sedimenteerimine) – raskemad osakesed vajuvad põhja.
• Filtreerimine läbi liiva- või süsinikfiltri – peente osakeste ja mõne kemikaali eemaldamine.
• Desinfitseerimine – mikroorganismide hävitamine või inaktiveerimine. Levinud meetodid on kloramineerimine (kloor), UV-desinfitseerimine ja osoonimine.

Lisaks suurtele veepuhastusjaamadele kasutatakse kodustes tingimustes lihtsamaid meetodeid: keetmine, kiirkemikaalid (nt klooritabletid), kodused filtrid (keraamilised, aktiivsöe või pöördosmoos). Valik sõltub algvee kvaliteedist ja vajadustest.

Kvaliteedinõuded ja jälgimine

Joogivee kvaliteeti kontrollitakse nii mikrobioloogiliste kui ka keemiliste parameetrite järgi. Olulisemad indikaatorid on:

• Esinduslikud mikrobioloogilised indikaatorid, nt Escherichia coli või koliformbakterid – näitavad fekaalset saastumist.
• Häguvus (turbidiity) – kõrge häguvus võib kanda mikroorganisme ja vähendada desinfektsiooni tõhusust.
• Jääkkloor – tagab desinfitseerimise efekti pärast puhastustoru ja aitab vältida korduvat saastumist.
• Keemilised parameetrid – raskmetallid (nt plii, arseen), nitraadid, pestitsiidid ja teised orgaanilised ühendite jäägid.
• Spetsiifilised toksiinid ja saasteained – vesi võib olla vastuvõetamatu, kui selles on kõrge toksiinide või hõljuvate tahkete ainete sisaldus.

Rahvusvahelised ja riiklikud standardid (nt WHO soovitused ja riiklikud joogiveese normid) määravad ohutuse piirmäärad ning nõuavad regulaarset monitooringut ja aruandlust.

Vee vajadus

Hea tervise tagamiseks vajaliku joogivee kogus sõltub vanusest, kehakaalust, aktiivsusest ja kliimast. Üldised suunised:

• Enamik täiskasvanuid vajab mitu klaasi vett päevas (tavaliselt 1,5–3 liitrit), sõltuvalt toidust ja tegevusest.
• Ameeriklased joovad keskmiselt ühe liitri vett päevas ja 95% joob vähem kui kolm liitrit päevas. Need, kes töötavad kuumas kliimas, võivad vajada kuni 16 liitrit päevas.
• Laste ja eakate vedelikuvajadus on samuti individuaalne; haigused (nt palavik, kõhulahtisus) suurendavad vajadust.

Oluline on juua piisavalt ning pöörata tähelepanu ka soolade (elektrolüütide) tasakaalule eriti intensiivse higistamise korral.

Kasutus, taaskasutus ja hallvesi

Arenenud riikides vastab kraanivesi tavaliselt joogivee kvaliteedistandarditele ning on odav ja mugav allikas. Vett kasutatakse lisaks joogile ka pesemiseks, tualettruumides ja niisutamiseks. Halli vett (reovett) võib eraldada ja kasutada teatud juhtudel tualettide loputuseks või kastmiseks, kuid selle kasutamisel tuleb arvestada terviseriskidega: hall vesi võib sisaldada mikroobe ja kemikaale, mis ei sobi toidutaimede kastmiseks ega otseseks kokkupuuteks inimestega.

Hallvee korduvkasutus nõuab sobivat filtreerimist ja desinfitseerimist ning selgete standardite järgimist, et vältida haiguste levikut ja keskkonnakahju.

Millal vesi on sobimatu?

Vesi on vastuvõetamatu, kui selle koostis ohustab tervist või selle kasutamine võib põhjustada haigusi. Näited:

• Vesi, milles on avastatud fekaalset saastumist (E. coli või pathogenid).
• Vesi, mis sisaldab kõrges kontsentratsioonis toksiinide, raskmetalle või muid ohtlikke keemilisi ühendeid.
• Väga hägune või värvunud vesi, mis viitab saastumisele või orgaaniliste ainete liigsele sisaldusele.

Kodused soovitused ohutuks joogiveeks

• Kui kahtlete kraanivee kvaliteedis, keetke seda vähemalt 1 minut (suurema kõrguse korral kauem) või kasutage tõendatud desinfitseerimismeetodit (klooritabletid, UV-seade).
• Kasuta sobivat kodust filtrit vastavalt vee probleemile (nt aktiivsüsi orgaaniliste ühendite vähendamiseks, pöördosmoos raskmetallide eest).
• Säilitage joogivett puhastes, kaanega suletud nõudes ja vältige pikkasid säilitusaegu toatemperatuuril.
• Kui plaanite kasutada hallvett aianduses või tualettruumis, eraldage voolikud ja tagage filtratsioon ning kaitse inimestega kokkupuutumise eest.
• Jälgige kohalikku veeteenust ja analüüside tulemusi; vajadusel küsige täpsust rafineeritud parameetrite kohta.

Joogivee tagamine nõuab nii infrastruktuuri, tehnoloogiat kui ka regulatiivset järelevalvet. Teadlik käitumine ja õigeaegne puhastus ning monitooring aitavad vältida haigusi ja tagada vee pikaajalise kvaliteedi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on joogivesi?

K: Mida sisaldavad jõed, ojad, järved ja maa-alused veed?

K: Mis on veepuhastus?

K: Kui palju joogivett on hea tervise tagamiseks vaja?

K: Millised on vee muud kasutusviisid peale joomise?

K: Kas halli vett on ohutu kasutada tualettides või niisutamiseks?

K: Mis muudab vee vastuvõetamatuks?

Otsing