Feta juust (kreeka keeles φέτα, naissoost; hääldatakse ˈfɛta (tiːˈʀiː)) või lihtsalt Feta on üks juustuliik, mida tavaliselt valmistatakse lamba- või kitsepiimast. Feta on traditsiooniline Kreeka juust, mille päritolu seostatakse nii Kreeka mandriga kui ka Egeuse mere saarte, näiteks Lesboselt, päritoluga. Tegemist on soola- ja hapuka maitsega, mureneda võiva juustuga, mida hoitakse sageli soolvees.

Päritolu ja ajalugu

Feta ajalugu ulatub sajanditesse tagasi: seda on olnud tavaline valmistada Kreeka maapiirkondades ja saartel, kus lambatõud olid peamine piimatootjate allikas. Traditsiooniliselt kasutati enamasti lamba- või kitsepiima, sest lehmapiima oli piirkondades vähem saadaval. Ajalooliselt on Feta olnud oluline osa Kreeka toidukultuurist — seda kasutatakse salatites, pirukates (nt spanakopita), ahjus küpsetatult ja laual koos oliiviõli ja meega.

Valmistus ja koostis

Traditsiooniline Feta valmistatakse järgmiselt:

  • Põhikomponent on värske lambapiim või kitsepiim (PDO reeglite kohaselt tavaliselt vähemalt 70% lamba- ja kuni 30% kitsepiima kombinatsioon).
  • Piimale lisatakse juuretis ja kõrbenõust või taimset kaasalekakkuvat kõlastit (rennet), mis põhjustab piima hüübimist.
  • Hüübiv mass lõigatakse, nõrutatakse korvides või vormides ja jäetakse soolasesse lahusesse (soolvee), kus juust valmis küpseb ja omandab oma iseloomuliku maitse ja tekstuuri.
  • Valmimisprotsess ja soolajääk annavad Fetale tuntu happe- ning soolasuse — see võib olla murenev ja pehme või tihedam sõltuvalt tootmismeetodist ja küpsusajast. Traditsiooniline laagerdus kestab vähemalt paar nädalat kuni mitu kuud.

Maitse, tekstuur ja kasutusalad

Feta iseloomustab karge, veidi hapu ja selgelt soolane maitse ning murenev tekstuur, mis sobib hästi järgmistele kasutusviisidele:

  • kreeka salat (õun, tomat, kurk, oliivid ja Feta),
  • pirukad ja täidised (nt spinatiga kokku),
  • ahjus küpsetamine või grillimine (Feta säilitab kuumutades oma iseloomu),
  • suupisted koos oliiviõli, ürtide või mee ja pähklitega.

Kaitstud päritolunimetus ja õiguslikud vaidlused

Feta nimetus on Euroopas kaitstud päritolunimetus (Protected Designation of Origin, PDO). See tähendab, et Euroopa Liidus tohib nime Feta kasutada ainult siis, kui juust on valmistatud määratletud piirkondades Kreekas ja vastab PDO tingimustele (sh koostisosad ja tootmismeetodid). Euroopa Kohus käsitles mitmeid juhtumeid nimeõiguse kohta (otsused C-465/02 ja C-466/02, 25. oktoober 2005) ning alates 2007. aastast ei tohtinud ELis müügil olevad mitte-Kreekast pärit ja sageli lehmapiimast valmistatud juustud nimetada Fetaks.

See piirang kehtib Eksole ainult Euroopa Liidus: mõned teised riigid ja mitmed WTO liikmesriigid on väljendanud, et selline nimetus võib olla üldnimetus, ning Feta nimekaitse küsimused on olnud osa rahvusvahelistest kaubandusläbirääkimistest (nt Doha voorus). Kreeka on taotlenud selle traditsioonilise juustunime kaitset nii ELis kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Erinevused Beyaz Peyniriga ja rahvusvahelised variandid

Türgi ja Balkani riikides levinud sarnase tüüpi juustu nimetuseks on sageli Beyaz Peynir või muud kohaliku keele variandid. Need juustud võivad maitselt ja tekstuurilt Feta laadile sarnaneda, kuid koostis (näiteks kasutatud piima liik), küpsetusviis ja geograafiline päritolu võivad erineda. Seetõttu on õiguslikult ja turunduslikult sageli oluline eristada PDO-Fetat teistest sarnastest juustudest.

Säilitamine ja toitumisalane teave

Fetat hoitakse sageli soolvesi või õlis, mis pikendab säilitusaega ja aitab säilitada tekstuuri. Avatud juust tuleks hoida külmkapis ja eelistatavalt hoida soolveses. Feta on toiteväärtuslik — hea valgu- ja kaltsiumiallikas — kuid sisaldab suhteliselt palju soola ja rasva, seetõttu tasub seda tarbida mõõdukalt, eriti soolapiiranguid jälgides.

Kokkuvõte

Feta on tugevasti seotud Kreeka kulinaarse traditsiooniga: tegemist on soolase, kergelt hapuka, enamasti lambast ja osaliselt kitsest valmistatud juustuga, mis on paljudes roogades asendamatu. Euroopa Liidus on nime Feta kaitstud päritolunimetus, mis piirab selle nimetuse kasutamist ainult konkreetsetes Kreeka piirkondades valmistatud juustudele. Samas esinevad maailmas paljud sarnased juustutüübid, mida tehakse eri piimast ja kohalikul moel, ning nimetuste ja kaitse osas on käimas ja on olnud ka rahvusvahelisi arutelusid.