Varased maailmakaardid: ajalugu Ptolemaiosest avastusajastuni

Varased maailmakaardid: Ptolemaiose pärandist avastusajastuni — kartograafia areng, maakera mõõt ja uued avastused, mis muutsid meie maailma kuvandit.

Varaseimad teadaolevad maailmakaardid pärinevad 6.–5. sajandist eKr. Need kujutavad maailma teistsuguse ja väga lihtsa kujuga ning peegeldavad tol ajal valitsenud maailmapilti ja teaduslikke piiranguid. Üks kuulus näide on Babüloonia maailmakaart (Imago Mundi), mis kajastab lokaalset tunnetust ja usulisi tõlgendusi kõrgetasemelise geograafilise täpsuse asemel.

Klassikaline periood: mõõtmised ja koordinaadid

Kreeka geograafia arengud selles ajavahemikus, eriti Eratosthenese ja Posidoniuse tööd, andsid aluse hilisemale teadlikumale kaardistamisele. Eratosthenes (u 276–194 eKr) tegi tähelepanuväärse mõõtmise Maa ümbermõõdust, kasutades päikesevarjude nurki Süüriat ja Aleksandriat ühendaval laiuskraadil — tema tulemus oli üllatavalt lähedane tänapäevasele väärtusele, arvestades tollaseid vahendeid. Posidonius pakkus samuti hinnanguid Maa suuruse kohta ja arutles geograafiliste meetodite üle, mis mõjutasid hilisemaid kaartide koostajaid.

Neid edusamme koondas ja süsteemistas lõpuks Klaudios Ptolemaios oma teoses Geographia 2. sajandil pKr. Ptolemaiose töös kasutati koordinaatsüsteemi (laius- ja pikkuskraadid) ning ta andis juhiseid kaartide koostamiseks ja erinevate projektsioonide kasutamiseks. Tema maailmakaardid olid sajandeid autoriteetseks allikaks keskajal ja mõjutasid tugevalt edasist Euroopa kaardistamist.

Keskaja ja meresõidu kaardid

Keskajal eksisteerisid mitu kaartide liiki: religioosselt suunitletud mappa mundid (nt T- ja O-kaardid), mis paigutasid Jeruusalemma maailma keskmesse, ning praktilisemad portolaan-kaardid, mis aitasid meresõitjaid Vahemere rannikuvete navigeerimisel. Kuigi Ptolemaiose autoriteet jäi püsima, hakkasid käsikirjalised ja kohalikud navigatsioonikaardid arenema sõltumatult praktilistest vajadustest.

Avastuste ajastu ja trükivõimaluse mõju

Alates Ptolemaiosest said kartograafid paremad teadmised maakera suuruse ja kuju kohta. Avastuste ajastuga (15.–18. sajand) muutusid maailmakaardid üha täpsemaks: uued maadeavastused, navigatsiooni areng ning trükikunst võimaldasid kaarte massiliselt paljundada ja levitada. Trükipressi levik 16. sajandil ning suuremad kaardiväljaanded (näiteks Waldseemülleri 1507. a kaart, kus kasutati nime „America”) muutsid kaarditeaduse laiemalt kättesaadavaks.

Samal perioodil tõi navigatsioonipraktika kaasa ka olulise tehnilise lahenduse — Mercator’ projektsioon (Gerardus Mercator, 1569) lihtsustas kursi hoidmist pikkraja navigatsioonil, kuigi see moonutas piirkondade suurusi. Pikkuskraadide täpsemaks mõõtmiseks oli vajalikus järk-järgult paraneda ka ajamõõtmistes: 18. sajandi lõpus lahendasid merikronomeetrid (nt John Harrisoni leiutised) pikaajalise probleemi täpse longitudiga.

19. ja 20. sajand: täiendav avastamine ja moderniseerumine

15.–18. sajandil kaardi põhistruktuur selgus, kuid mitmete piirkondade detailne kaardistamine toimus hiljem. Kuigi Euroopa meresõitjad olid kaardistanud paljude maade rannikud varem (nt Hollandi uurijate avastused Austraalia rannikul 17. sajandil), tegid põhjaliku sisealade kaardistamise Lääne kaartide koostajad peamiselt 19. sajandil. Näiteks Aafrika sisealade tõsisemad uurimisretked ja kaardistamine toimusid 19. sajandi jooksul (Livingstone, Stanley jt), Antarktika esimesed kindlad vaatlus- ja maandumisteated pärinevad 19. sajandi algusest ja keskpaigast (silmamis- ja uurimisretked). Antarktika, Austraalia sisemaa ja Aafrika sisemaa uurimised ning täpsemad kaardid said valmis eelkõige 19. sajandil ning jätkusid 20. sajandil, mil paranesid ka kaugvaatlus- ja mõõtmisvõimalused.

Kaardistamise tehnoloogiline hüpe

20. sajand tõi kaasa suure tehnoloogilise hüppe: fotogramm-meetria, aerofotod, radar ja lõpuks satelliitpildid võimaldasid luua väga täpseid üleilmseid kaarte. GPS ja muud globaalsed navigeerimissüsteemid muutsid kaardinduse täpsuse ja kasutusvõimalused seni ettekujutamatuks — tänapäeva kaardid toetuvad kombineeritult ajaloolistele allikatele ja kaasaegsetele kaugseireandmetele.

Kokkuvõte

• Varased kaardid olid lihtsad ja sageli seotud kultuuriliste või religioossete kuvanditega.
• Klassikalised teadlased (Eratosthenes, Posidonius, Ptolemaios) panid aluse geograafilisele mõõtmisele ja koordinaatide kasutamisele.
• Keskaja kaardid kombineerisid usu- ja praktilisi vaateid; portolaanid aitasid meresõitu.
• Avastuste ajastu ja trükikunst muutsid kaardid laiemalt kättesaadavaks ja parandasid täpsust.
• 19.–20. sajand täienesid sisemaa kaardid ja tehnoloogiad (aerofoto, satelliidid, GPS) tõid kaasa praeguse täpsuse.

Tänapäeval ühendavad kaardid sajanditepikkuse teadmistepõhja, ajaloolisi allikaid ja kõrge tehnoloogilise täpsuse — see areng algas varaste maailmakaartide lihtsatest joonistustest ja kulmineerus globaalsete satelliitkaartideni.

Küsimused ja vastused

K: Millal on teadaolevad varaseimad maailmakaardid pärit?

K: Kuidas mõjutasid Kreeka geograafia arengud 6. ja 5. sajandil eKr maailmakaarte?

Küsimus: Kes olid 6. ja 5. sajandil eKr märkimisväärsed kreeka geograafid?

K: Millal said kartograafid paremad teadmised maakera suuruse kohta?

K: Millisel ajavahemikul muutusid maailmakaardid üha täpsemaks?

K: Millised olid lääne kaardistajate avastamissaavutused 19. sajandil ja 20. sajandi alguses?

K: Miks muutusid maailmakaardid avastuste ajastul täpsemaks?

Otsing