Ida-Siberi meri on Põhja-Jäämeres asuv äärepoolne meri. See jääb põhjas Põhja-Jäämere, lõunas Siberi ranniku, läänes Uue-Siberi saarte ning idas Tšukotka lähedal asuva Cape Billings'i ja Wrangelisaare vahele. See meri piirneb läänes Laptevi merega ja idas Tšuktši merega.

See meri on üks kõige vähem uuritud Arktika piirkonnas. Selle kliima on karm, vee soolsus on madal, taimestik, loomastik ja inimasustus on vähene. Sügavus on madal (enamasti alla 50 meetri). Meres on aeglased merevoolud, madalad looded (alla 25 cm) ja sagedane udu, eriti suvel. Jääväljad sulavad täielikult alles augustis-septembris. Mererannikul elasid tuhandeid aastaid jukagiiride, tšuktšide ja seejärel eveenide ja evenkide hõimud.

Suurim linn ja sadam on Pevek, mis on mandri-Venemaa põhjapoolseim linn.

Ida-Siberi merre suubuvatest jõgedest on kõige olulisemad Indigirka, Alazeja, Ujandina, Tšukotšja jõgi, Kolõma, Sušua, Tšaun ja Pegtõmmi. Ainult mõnedel jõgedel saab sõita. Mere rannajoone pikkus on 3016 km.

Geograafia ja hüdroloogia

Ida-Siberi meri on ulatuslik, kuid suhteliselt madal säärane Arktika veekogu. Madal sügavus ja suur magevee sissevool talvituvatest jõgedest teevad selle mere vee soolsuse madalamaks kui avameredel. Meresüsteemi hüdrodünaamika on aeglane: voolud on nõrgad ja suunad võivad sõltuda jääoludest ning kevadisest sulaveemahust.

  • Põhirannajooned: rannikud on madalad ja sageli laialt laotuvad lääne–ida suunalised liivased ja liivaluited ning märgalad.
  • Olulisemad suubuvad jõed: Indigirka, Alazeja, Ujandina, Tšukotšja, Kolõma, Sušua, Tšaun ja Pegtõmmi — need toovad talvel kogunenud lume- ja jäävee suvel merre märkimisväärse hulga magevett.

Kliima ja jääolud

Kliima on rangelt arktiline: pika ja külma talve, lühikese ja jaheda suvega. Merel on püsiv jääkate suure osa aastast; jää ulatus ja kuju sõltuvad igaaastastest temperatuuridest ja tuuletingimustest. Kuigi mõningad jääväljad ja jääväljaplatsid võivad hakata sulama suvel, jõuab merel selgema jäävabastuseni alles augustis-septembris, nagu eespool mainitud. Jääminek ja kokkujäämine määravad samuti piirkonna navigatsiooni- ja eluolusid.

Loodus ja elustik

Vaatamata karmile keskkonnale on Ida-Siberi meri ja selle rannikud koduks spetsialiseerunud Arktika liikidele. Elustik on vähem liigirikas kui lõunapoolsetes meredes, kuid paljud liigid on kohanenud range külmaga ning toiduahel on tihedalt seotud hooajaliste muutustega (sulaveed, planktonipalavik suvel).

  • Imetajad: polaarrebane, vesi- ja maismaal elavad imetajad nagu polaarkaru ja mardikatega saastunud piirkondades rohked hülged (nt rõngashüljes, vurrhüljes). Wrangelisaare piirkond on tuntud paljunemiskohtade poolest.
  • Vaalad ja delfiinid: piirkonnas esinevad arktilised vaalad ja mõningad väiksemad vaalad; rändhülgeid ja beluga-sarnaseid liike võib leida rannikualadel.
  • Linnustik: suveperioodil rändavad rändlinnud (sagarikud, sulepead jt) pesitsevad rannikul ning laiuvad saartel ja laugetel.
  • Kalastik: kalaliigid on kohastunud külmade vetega, esindatud on arktilise tsooni kalad, sh arktiline tursk ja teised külmakindlad liigid.

Inimasustus ja majandustegevus

Ida-Siberi mererannik on hõredalt asustatud. Paiksed rahvad – jukagiirid, tšuktšid, eveenid ja evenkid – elatusid traditsiooniliselt kalapüügist, mereloomade küttimisest ja rendifarmi pidamisest. Kaasaegsed asulad on väikesed ja hajali; Pevek on suurim linn ja tähtis sadam piirkonnas.

Majandustegevus on piiratud, kuid hõlmab mõningast kalandust, kohalikke tarbeid, logistikat ja regionaalseid kaevandustegevusi mandril. Majanduslik huvi piirkonna vastu on kasvanud, kuna Arktika jää vähenemine suurendab juurdepääsu loodusvaradele (nafta-, gaasivarud, mineraalid), kuid nende arendamisel on palju keskkonna- ja logistilisi väljakutseid.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud on seotud kliimamuutustega (jäähulka vähenemine, permafrostitaho), suureneva meresõiduga, ressursside erikaevandamisega ning võimaliku saastamisega (õli- ja keemiatooted). Põhjapoolsetel saartel, sealhulgas Wrangelisaarel, on looduskaitsekorraldused ja rahvusvaheline tähelepanu — Wrangelisaarest on kujunenud oluline elupaik paljudele Arktika liikidele ja see on kantud ka maailmapärandi nimistusse.

Teadusuuringud ja tulevik

Ida-Siberi meri on võrreldes teiste Arktika aladega halvasti kaardistatud ja mõistetud — see on teaduse jaoks oluline uurimisobjekt. Uurimused keskenduvad kliimamuutuste mõjudele jää- ja hüdrosüsteemidele, ökosüsteemidele, merebioloogiale ning logistilistele ja sotsiaalmajanduslikele aspektidele kohalike kogukondade elus. Kuna Arktika kiiresti muutub, suureneb vajadus pikaajaliste vaatlusprogrammide ja koostöö järele, et kaitsta tundlikku loodust ja tagada jätkusuutlik ressursikasutus.

Kokkuvõtteks: Ida-Siberi meri on madal, külm ja suhteliselt väheuuritud Arktika meri, kus domineerivad karmid kliimaolud, madal soolsus ja väike, kuid kohastunud elustik. Piirkonna tulevik sõltub suures osas kliimapoliitikast, teadusuuringutest ning sellest, kuidas tasakaalustatakse majanduslik huvi ja looduskaitse.