Wrangeli saar — Venemaa Põhja-Jäämere looduskaitseala ja elupaik
Wrangeli saar — Venemaa Põhja-Jäämere UNESCO-kaitseala: harukordne arktiline elupaik jääkarudele, mammuti pärandile ja rikkalikule loodusele.
Wrangeli saar (vene keeles о́стров Вра́нгеля) on Venemaale kuuluv väike saar Põhja-Jäämeres. See asub Tšuktši mere ja Ida-Siberi mere vahel. Wrangeli saar asub üle 180° meridiaani. Rahvusvaheline kuupäevaliin on sellel laiuskraadil nihutatud ida poole, et vältida saart ja Tšuktši poolsaart Venemaa mandril. See on umbes 7500 ruutkilomeetrit (umbes sama suur kui USA Delaware'i osariik). Wrangeli saarele lähim maa on 60 km (37 mi) kaugusel idas asuv tilluke ja kivine Heraldi saar. Kaugus lähimast punktist Siberi mandril on 140 km (87 mi). Wrangeli saar võis olla viimane koht maa peal, kus Woolly Mammoth säilinud. See on koduks paljudele arktilistele loomadele, sealhulgas jääkarudele. Alates 1976. aastast on see looduskaitseala.
Asukoht ja geograafia
Wrangeli saar paikneb kõrg-põhjamaisel laiuskraadil, madala reljeefiga tundra- ja rannikualal. Saare pinnakate on valdavalt permafrost ning seal on laialdasi märgalasid, järvesid ja rannikul põhjaaladele omaseid klintse ja liivarandu. Saare pindala on ligikaudu 7 500–7 600 km². Kliima on karm ja arktiline: suved on lühikesed ja jahedad, talved pikad ja külmad, tänu millele esinevad saarel ka polaarpäev ja polaaröö.
Loodus ja elustik
Wrangeli saar on bioloogiliselt väga väärtuslik ja mitmekesine, olles tähtis pesitsus- ja suvituspaik paljudele liikidele. Peamised tunnused:
- Mägedes ja ranniku lähedal: rändlindude suured pesitsevad kolooniad – saart külastavad iga-aastaselt tuhandeid rändlinde.
- Mammuteid puudutav ajalugu: saar on kuulus eriti selle poolest, et pleistotseeni lõpu mammutipopulatsioon võis seal püsida kauem kui mandril – viimased isendid võisid kaduda alles ligi 4 000 aastat tagasi.
- Mägedetaimkate asemel: valdavalt tundra taimestik – samblad, samblaid, rohud ja madalad põõsad, mis on kohastunud lühikese kasvuperioodiga.
- Imetajad: oluline elupaik jääkarudele, samuti on esindatud erinevad hülge- ja rebaste liigid ning väikesed närilised.
- Mereloomastik: rannikualad on väärtuslikud walruse- ja hülgekogunemiste paikadena ning neid merealasid kasutavad söötmiskohana ka jääkarud.
Kaitse ja rahvusvaheline tähtsus
Wrangeli saar kuulub alates 1976. aastast Venemaa looduskaitsealade hulka ning selle kaitse-eeskiri on suunatud nii maapealse kui merelise looduse säilitamisele. Samuti on Wrangeli saar kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse tänu oma unikaalsele arktilisele ökosüsteemile ja bioloogilisele mitmekesisusele. Saarel toimuvad regulaarsed teadusuuringud, seal tegutsevad looduskaitse- ja teadustöötajad, ning külastused on rangelt piiratud — turistide ja teadlaste viibimine nõuab sageli eriluba.
Suurimad ohud on seotud kliimamuutustega (näiteks merejää vähenemine ja permafrostitingimuste muutused), kasvava meresõidu ja potentsiaalse inimtegevuse mõjuga ning invasiivsete liikide võimalikku levikuga. Kaitseasutused tegelevad seire ja kaitsemeetmete läbi nende ohtude vähendamisega.
Ajalugu ja inimtegevus
Saar on saanud nime saksa päritolu Vene uurija Ferdinand von Wrangeli järgi. Kuigi Wrangeli saart ei asusta püsiv elanikkond, on see alates 19. sajandist olnud uurimis- ja jahipunktiks erinevatele ekspeditsioonidele. Tänapäeval on inimtegevus saarel peamiselt keskendunud loodusuuringutele ja looduskaitsele; majanduslik tegevus on väga piiratud või keelatud vastavalt kaitseala reeglitele.
Teadus- ja vaatlusvõimalused
Wrangeli saar on väärtuslik välitööde paik paleoekoloogia, bioloogia, kliimauuringute ja lindude käitumise uurimiseks. Seal tehtud leiud aitavad paremini mõista põhjapoolsete ökosüsteemide vastupanuvõimet ja reaktsiooni kliimamuutustele ning annavad teavet muinasaegse fauna, näiteks mammutite viimasest säilumisest.
Kokkuvõtlikult on Wrangeli saar üks põhjapoolsemaid ja looduskaitseliselt olulisemaid alasid maailmas, mis eeldab jätkuvat hoolt, teaduslikku tähelepanu ja rahvusvahelist koostööd selle unikaalse arktilise elupaiga säilitamiseks.
Wrangeli saare asukoht
Wrangeli saar
Ajalugu
Parun Ferdinand von Wrangel (1796-1870) oli saksa maadeuurija ja meremees Vene impeeriumi teenistuses. Ta märkas Kolõma jõe lähedal põhja poole lendavaid linde. Sellest järeldas ta õigesti, et Põhja-Jäämeres oli saar. Ta otsis seda saart 1820. aastatel, kuid ei leidnud seda kunagi.
1881. aastal sattus Ameerika aurulaev Thomas L. Corwin, kes otsis kadunud ekspeditsiooni, Wrangeli saare lähistele. Nad otsisid saarel ellujäänuid, kuid ei leidnud ühtegi. Nad heiskasid Ameerika lipu ja nõudsid seda Ameerika Ühendriikidele. Nad andsid sellele nime "New Columbia", kuid see nimi ei jäänud kunagi püsima. Järgmise 30 aasta jooksul ei tehtud selle avastuse kohta midagi.
1913. aastal juhtis Vilhjalmur Stefansson suurt ekspeditsiooni, et avastada kadunud mandrit, mis tema arvates asus Arktika jääpinna all. Nad purjetasid 17. juunil 1913 Victoria'st, Briti Kolumbiast. Kuus nädalat hiljem jäi nende laev jäässe kinni. Stefansson ja mitmed kaaslased lahkusid ekspeditsioonist ja pöördusid tagasi ohutusse kohta. Kui laev oli purunenud, lõi meeskond laagri jääle. Märtsis 1914 viis kapten Bartlett ülejäänud meeskonna 80 miili üle jää Wrangeli saarele. Kaksteist ellujäänut võttis 1914. aasta septembris üles väike vaalapüügikuunar.
1921. aastal nõudis Stefansson Wrangeli saart Kanadale. Kanada ekspeditsioon saare koloniseerimiseks ebaõnnestus. 1926. aastaks taastas Venemaa oma nõude saarele, rajades sinna koloonia. Lõpuks pöördusid kolonistid tagasi mandrile ja jätsid saare tühjaks.
1976. aastal kuulutas Nõukogude Liit saare zapovednika, föderaalselt kaitstud looduskaitsealaks. Inglise keeles nimetatakse seda Wrangeli saare looduskaitsealaks. See kaitseb siin elavaid suuri lumehane, jääkarude ja morsode kolooniaid. Kaitseala saavad külastada ainult Venemaa valitsuse ametlikud töötajad ja kutsutud külalised.
Galápagos kaugel põhjas
Wrangeli saart ei katnud viimaste jääaegade ajal kunagi liustik ja see ei olnud kunagi kaetud veega, kui jää taandus. Wrangeli pinnas ja taimed on olnud ajas puutumata. Sisemaal asuvad orud on peamiselt iidne pleistotseeni tundra. Neis kasvab üle 400 unikaalse taimeliigi.
Metsloomad
Kuigi kliima on väga karm, on Wrangeli saarel suur ja mitmekesine eluslooduse populatsioon. See on maailma suurim jääkarude pesitsuspaik. Siin on umbes 400 emakaru, kes kasvatavad oma poegi. Siin on maailma suurim Vaikse ookeani morsupopulatsioon. Saarel on suur lumehane, lumekuul, hüljeste, arktiliste huntide, arktiliste rebaste ja lammaste populatsioon. Üks asi, millest saarel näib puuduvat, on sääsed.
Villased mammutid
Wrangeli saar võis olla viimane koht, kus villilised mammutid (Mammuthus primigenius) enne väljasuremist eksisteerisid. Saar on täis mammuti kihvu. Mammutite populatsioon eksisteeris siin umbes 6000 aastat pärast nende väljasuremist mandril. Nad elasid umbes 1650. aastani eKr, kui Giza suured püramiidid olid juba 1000 aastat vanad. Arheoloogilised leiud saarel näitavad, et tegemist on väiksema liigiga, Mammuth primigenius wrangelensis.
Küsimused ja vastused
K: Kus asub Wrangeli saar?
V: Wrangeli saar asub Põhja-Jäämeres ja kuulub Venemaale, jäädes Tšuktši mere ja Ida-Siberi mere vahele.
K: Kui suur on Wrangeli saar?
V: Wrangeli saare pindala on umbes 7500 ruutkilomeetrit, mis on umbes sama suur kui USA Delaware'i osariik.
K: Kus on rahvusvaheline kuupäevaliin nihkunud ida suunas, et vältida?
V: Rahvusvaheline kuupäevaliin on Wrangeli saare laiuskraadil nihutatud ida poole, et vältida saart ja Tšuktši poolsaart Venemaa mandril.
K: Kui kaugel on Wrangeli saarele lähim maa?
V: Wrangeli saarele lähim maa on 60 km (37 mi) kaugusel idas asuv tilluke ja kivine Heraldi saar.
K: Milliseid loomi võib Wrangeli saarel kohata?
V: Wrangeli saarel elavad paljud arktilised loomad, sealhulgas jääkarud, ja see võib olla viimane koht maa peal, kus elasid üle villased mammutid.
K: Millal sai Wrangeli saarest looduskaitseala?
V: Wrangeli saarest sai looduskaitseala 1976. aastal.
Küsimus: Kui kaugel on kõige lähemal asuv punkt Siberi mandrile?
V: Kaugus Wrangeli saarest lähimasse punkti Siberi mandril on 140 km (87 mi).
Otsige