Fasciola hepatica on tavaline maksakatk. Tegemist on Platyhelminthes'i sugukonda kuuluva parasiitilise trematoodiga (liblikõieline või lameuss).

See nakatab erinevate imetajate, sealhulgas inimeste maksa. Haigust, mida põhjustab F. hepatica, nimetatakse fašsiolaasiks. See on liigitatud tähelepanuta jäetud troopiliste haiguste hulka.

F. hepatica on levinud kogu maailmas ning on juba sadu aastaid tuntud kui oluline lamba- ja veiste parasiit. Ta põhjustab suurt majanduslikku kahju lammastele ja veistele. Oma suuruse ja majandusliku tähtsuse tõttu on ta olnud paljude teaduslike uuringute objektiks ja võib olla kõige tuntum trematoodiliik.

Morfoloogia

Täiskasvanud Fasciola hepatica on lame, pirnikujuline parasiit, tavaliselt 20–30 mm pikk ja 8–15 mm lai. Koores on kala- või pruunikas värvitoon. Munad on suured, ovaalsed ja operkuleeritud (kateava), mõõtudega ligikaudu 130–150 µm, mis teeb need kergesti nähtavaks mikroskoobiga fekaaliproovides.

Elutsükkel

F. hepatica elutsükkel hõlmab vaheperemeest — mageveeliste limnoloogiliste ämblikuvabade või vesikilpkonnalaadsete näritavate vett sisaldavate limnade (sageli Lymnaea-suguse perekonna) tiiki. Lühike ülevaade:

  • Munad eralduvad saasta peremehe roojaga veekeskkonda.
  • Vees koorub miratsiidium, mis nakatab sobiva vaheperemehe (veesipelga).\
  • Vaheperemehes arenevad sporotsüstid, rediad ja lõpuks tserkaarid.
  • Tserkaarid lahkuvad limnakast, sessooruvad taimestikule ja enkysteeruvad metatserkaarideks — nakkuslikud vormid.
  • Vahetu peremees (lammas, veis, inimene jt imetajad) nakatub, süües toorest või alusküpsetatud taimestikku (nt vesikratt, rukkilill), millel on metatserkaarid, või juues saastunud vett.
  • Inimese või loomade seedetraktist metatserkaarid tungivad läbi sooleseina, liiguvad kõhuõõnde ja seejärel maksakoesse, kus nad pendeldavad ja lõpuks kinnituvad sapiteede limaskestale ning arenevad täiskasvanuteks.

Arengust kuni munaerituseni võib kuluda ~10–12 nädalat (sõltuvalt temperatuurist ja tingimustest).

Leviku ja ökoloogia

F. hepatica on levinud mitmes kliimavöötmes — laialt levinud nii mõõdukas kui ka troopilises kliimas. Levikut toetavad niisked pastlad, märgalad ja liigidest sõltuvad limnakad. Loomade liikumine, jahid ja taimse sööda transport võivad aidata parasiidi levikut.

Sümptomid ja kliinika

Sümptomid sõltuvad nakatumise faasist ja parasiidi koormusest.

  • Äge faas (migratsioon läbi maksa, eriti inimestel ja noortel loomadel): palavik, kõhuvalu paremal hüpohondriumis, eosinofiilia, hepatomegalia ja üldine halb enesetunne.
  • Krooniline faas (parasiidid elavad sapiteedes): sapiteede põletik, kolikaalsed valud, sapikivituse ja ikteruse teke, rasvumine ja toitainete imendumishäired. Loomadel avaldub sageli kehakaalu langus, vähene piimatoodang, aneemia ja üldine nõrkus.
  • Rasked infestatsioonid võivad lõppeda maksakahjustuse ja loomade suremisega; loomadel on ka oluline majanduslik mõju (lõhestatud või raisatud maks, töötulemuse langus).

Diagnoos

  • Fekaaluuring — muna tuvastamine mikroskoobi all kroonilises faasis (mõistlikult usaldusväärne, kuid ägedas faasis munad puuduvad).
  • Seroloogilised testid (ELISA jt) — kasulikud varajases (äge) faasis ja massiliste nakatumiste kahtluse korral.
  • Pildidiagnostika (ultraheli, CT) — maksakahjustuse ja sapiteede laienemise hindamiseks eriti inimestel.
  • Farmiloomadel on ka postmortem‑uuringud ja maksa inspekteerimine tapamajades.

Ravi

Raviks eelistatakse antiparasiitilisi ravimeid. Praegused soovitused:

  • Triklabendasool on üldiselt ravivalik number üks nii loomadel kui ka inimestel, sest see on efektiivne nii noorte kui ka täiskasvanud faaside vastu.
  • Teised antiparasiitikumid (nt albendasool, nitroxynil, closantel) võivad olla kohati kasutatavad loomadel, kuid toime ja kasutusepiirangud varieeruvad.
  • Praziquantel ei ole efektiivne fašsiolaasi vastu.
  • Ravi edukus sõltub diagnoosist, nakkuse raskusastmest ning ravimi õigest annusest ja manustamisest. Loomadel ja inimestel tuleks arvestada ravimiresistentsuse arenguga ja konsulteerida veterinaari või kliinilise arstiga.

Ennetus ja kontroll

  • Piirata ligipääsu niisketele aladele ja märgalaatilisele karjatamisele, kus elavad limnakad.
  • Kontrollida limnakaid ja nende elupaiku (drainaaž, märgala vähendamine, rohumaa hooldus) ning vältida lammaste/veiste karjatamist riskialadel suurima parasitaarse surve ajal.
  • Regulaarne antiparasiitiline profülaktika loomadel vastavalt veterinaararsti soovitusele ja ajastusele.
  • Inimestel vältida toore või halvasti pestud veetaimede (nt vesikratt, sõnajalad) tarvitamist ning juua puhtast allikast või turvaliselt töödeldud vett.
  • Haridus ja biojulgeoleku meetmed karjakasvatuses — söötade töötlemine, loomade karja tervise järelevalve ja nakkuste varajane tuvastamine.

Majanduslik ja tervishoiuline tähtsus

F. hepatica põhjustab maailmas märkimisväärseid majanduslikke kahjusid karjakasvatuses: vähenenud tootlikkus, suurenenud veterinaarravi kulud, maksakahjustuste tõttu näärmete kõrvaldamine tapamajades ning noorte loomade suremus. Inimestel esinev fašsiolaas on tihti aladiagnostitud, kuid võib põhjustada pikaajalist tervisekahju ja töövõime langust ning kuulub tähelepanuta jäetud nakkushaiguste hulka.

Kokkuvõte

Fasciola hepatica on laialt levinud ja ökoloogiliselt keeruka elutsükliga maksaparasiit, mis mõjutab nii loomade kui inimeste tervist ning põhjustab olulist majanduslikku kahju. Efektiivne kontroll nõuab integreeritud lähenemist: diagnoos, ravi, limnakkontroll ja ennetusmeetmed karjakasvatuses ning toidu- ja veeohutuse tagamine inimestel.