Ameerika kodusõja suurtükivägi: määratlus, tüübid ja taktika

Ameerika kodusõja aegsed suurtükid olid lahinguväljal kasutatavad relvad, mida suurtükid, mida võidi liigutada või mis võisid liikuda koos väeosaga. Räägitakse peamiselt põllutükiväest — mobiilsest suurtükiväest, mis liikus koos jalaväe- või ratsaväeüksustega. Põllutükivägi võis sõdida ainult lahtiselt (lahutatud vankrist ja hobustest, mis seda vedasid). Limber (või kessoon) koos kuuest hobusest koosneva meeskonnaga viidi ohutusse lähedusse, et võimaldada kiiret ümberpaigutamist ja lahinguvarustuse transporti. Tulimeeskonnad organiseeriti suurtükipatareiks: algselt kuus suurtükki, hiljem sageli neli, mis paigutati umbes 82 jardi (75 m) laiusele joonele, kusjuures suurtükid paiknesid üksteisest umbes 15 jardi (14 m) kaugusel. Aeg-ajalt jäid hobused limberi või kessooni külge haakida, et patarei saaks kiiresti liikuda. Üks suurtükiväe meeskond koosnes tavaliselt kaheksast kõrgelt koolitatud mehest; ühes suurtükipatareis oli kokku 70 kuni 100 sõdurit. Patarei liikuvus ja hobuste kättesaadavus määrasid tugevasti suurtükiväe tegevuse ulatuse ja tempo.

Tüübid ja käitlus

Kodusõja ajal kasutati mitut tüüpi suurtükke. Nende hulka kuulusid 6-punnine suurtükk, 12- ja 24-punnine haubits, kuulus 12-punnine Napoleoni välirelv, mudel 1857, 3-tolline Ordnance'i vintpüss ning 10- ja 20-punnine Parrott'i vintpüss. Enamik suurtükke olid suupillilaskurrelvad (muzzle-loading). Kahte põhilist lahingukannude kategooriat eristati: vanemad sileda toruga ja uuemad vintraudsed kahurid.

Üks oli vanem sileda toruga kahur, nagu seda kasutati Mehhiko-Ameerika sõja ajal. Nende torud olid tavaliselt pronksist ja nad tulistasid ümmargusi raudkuulikesi (solid shot). Uuemat tüüpi olid vintraudsed kahurid, mis olid valmistatud malmist ja sepistatud rauast. Need tulistasid kuulikujulisi mürske, millel oli parem täpsus ja suurem ulatus võrreldes sileda toruga relvadega. Samas oli nii suurtükitorude kui ka laskemoona puhul kalduvus ebausaldusväärsusele — mõni vintraudne toru võis plahvatada või amortiseeruda ning halva kvaliteediga laskemoona kasutamine oli ohtlik.

Laskemoon ja tööpõhimõte

Peamised laskemoona tüübid: tahke raudkuul (solid shot), lõhkeseemnega mürsk (shell), paljasveo (case shot ehk shrapnel) ja ripats- või kanisterpadrun (canister) lähistelt tulistamiseks.
Vintraadid muutsid kuulide pööret ja seeläbi täpsust — see parandas distantsilt tabamise võimalust ja vähendas spreadi.
Enamik suurtükke olid suupillilaskurid (muzzle-loading) — laetigi toru otsast. Laadimissüsteem, puhaste riiete kasutamine ja standardsete protseduuride järgimine olid eluliselt tähtsad tulirelva ohutuse ja tulekiiruse jaoks.
Tulirelva juhtimisel kasutati elevatsiooni kruve või vahetuskiilu (quoin), sihikuid ja juhtkäsklusi, et saavutada soovitud laskekaare ja tabamiskaugus.

Taktika lahinguväljal

Suurtükivägi mängis võtmerolli nii ründe- kui kaitsetegevuses. Põhilised taktikad hõlmasid:

Mitteregulaarne otsene tulistamine vastu vaenlase positsioonide ja kokku tulistatud jalaväe suundade lõhkumine.
Ridade massiline koondamine (batteries massed) eesmärgiga purustada vastase rinde või panna tugev vastus tulistamisele — seetõttu koondati patareisid ja kasutati vastastikku kõrvuti seatud kahureid.
Enfilade- ja flanikküpse tule kasutamine: suurtükid paiknesid rinde külgedele, et tulistada risti vastase rivistust ja tekitada maksimaalset kahju.
Counter-battery (vastassuurtükkide suunatud tule) — püüti neutraliseerida vaenlase suurtükipatareisid.
Liikumine lahingus — limberite ja kessoonide abil pandi patareid kiiresti teisele positsioonile, kas ründevõimaluse ära kasutamiseks või hobuste ja meeskonna päästmiseks.

Organisatsioon, personali ja logistika

Tüüpiline suurtükimeeskond sisaldas eri ametikohti: patareiülem (battery commander), iga kahuri juht (gunner), laadijad, lukksepad ja hobusejuhid. Üks suurtükiväe meeskond oli tavaliselt kaheksaliikmeline. Ühes patareis oli 70–100 meest ning lisaks pidi tagamaande tagavarad — kessoonid, elavhõbedad, tööriistad ja laskemoona varud — olema pidevalt täidetud.

Nagu eelpool mainitud, oli patarei liikumiseks vajalik limber ja meeskonna poolt juhitavad hobused. Kui hobused said tabamuse, muutus patarei kiiresti ebaefektiivseks. Varustuse kättesaadavus, relvade hooldus ja kvalifitseeritud teenindus olid edu eeltingimused.

Piirangud ja riskid

Paljud vintraadid ja nende tootmiskvaliteet olid erinevad; halva kvaliteediga torud võisid plahvatada.
Laskemoona ebausaldusväärsus — halvasti valmistatud või halvas seisukorras mürsk võis rikke tõttu tulistajatele ohtu kujutada.
Suurtükiväe efektiivsus sõltus tihedalt võimalusest patareisid ohutult positsioneerida, varustust tagada ja hobuseid kaitsta.

Kokkuvõttes olid Ameerika kodusõja suurtükid keerukad, võimsad ja sageli määrasid lahingu käigu — kuid nende edu sõltus relvade tüübist, meeskonna koolitusest, logistilisest toetusest ja taktikalistest otsustest. Täpsemaks võrdluseks võib vaadata iga konkreetse mudeli (näiteks 12-punnine Napoleoni mudel 1857, 3-tolline Ordnance'i vintpüss või Parrott'i tüübid) tegelikke lahingukogemusi ja käitumist erinevates tingimustes.

6-pundiline suurtükk Antietami lahinguväljal

Siledakuulipilduja

Enne Ameerika kodusõja puhkemist ei soodustanud Ameerika Ühendriikide valitsus mingeid uusi arenguid relvade vallas. Enamik Ameerika Ühendriikide relvajõudude osakonna laskemoonaeksperte olid vanemad sõjaväeohvitserid, kes uskusid, et see, mis töötas Mehhiko-Ameerika sõja ajal, töötab ka praegu ja ei vaja täiustamist. Leiutajatel tuli läbida aastatepikkused väliskatsetused ja poliitiline bürokraatia, et oma ideed kasutusele võtta. Enamik kasutas oma raha ja võis uue idee juurutamisel kogu oma raha kaotada.

Varaseid kahureid tähistati terminiga "pounder" (lühend "pdr"). See viitas kahurikuuli massile, mida relv tulistas. Näiteks 12 pounder tulistas 12 naela (5,4 kg) kaaluvat tahket terastükki. Kui 17. sajandil töötati välja haubitsad, hakati terminit pounder üha vähem kasutama, kuigi seda kasutati kuni kodusõja lõpuni. Siledapuurid hõlmasid nii püssid kui ka haubitsad. Mõlemal oli lühemad torud ja nad kasutasid suuremat trajektoori. Mõlemad olid vähem täpsed kui vintpüssid.

Rohelise toruga 12-pundiline Napoleon mudel 1857 moodustas 40% mõlema poole suurtükkidest. See oli kõige sagedamini kasutatav kahur. Need olid 2 600 naela (1 200 kg) rasked, mistõttu oli neid raske kuue hobuse meeskonnaga vedada. Napoleoni suurtükimeeskond koosnes kuuest mehest. See suutis tulistada kuuli, granaadi või kanistri lasku 1400 jardi (1300 m) kaugusele kiirusega 1440 jalga sekundis (ehk 439 meetrit sekundis). See kasutas 2,5 naela (1,1 kg) musta pulbrit. Liit valmistas 1156 ühikut, Konföderatsioon aga 501 ühikut. Kuna neil puudus põhjapoolsete tootmisvõimsus, püüdsid konföderatsioonlased hõivata nii palju liidu toodetud Napoleoni 12-naelseid püstolkuulipildujaid kui võimalik. Mudel 1857 valmistati selleks, et asendada mudel 1841 6-punnilist, kuid mõlemat kasutati kodusõja ajal vajadusest lähtuvalt.

Kuni 400 jaardi (370 m) kaugusele oli kõige efektiivsem lahingumoona mudel 1842, 12-pondriline haubits. See kaalus ainult 800 naela (360 kg) ja seda oli lihtne käsitsi positsioonile viia. Selle suured mürsud andsid sellele väga hea tulejõu, kuid selle lühike laskekaugus (veidi üle 1000 jardi (910 m)) oli väiksem kui 6-pundrilise suurtüki oma. Need olid kerged sihtmärgid vaenlase suurtükiväele, millel oli tavaliselt suurem laskekaugus. Need olid populaarsed jalaväe lähitugede jaoks. Gettysburgi lahingus pidi üheksa sellist suurtükki saatma Pickett's Charge'i. Kuna konföderatsiooni ridades valitses mõningane segadus käskude osas ja liidu suurtükiväe väga täpne tuli, võeti kõik üheksa lahingust välja enne, kui Picketti mehed lahinguvälja ületasid. Silekuulipildujad jäid sõja jooksul kõige enam soositud tehnoloogiaks.

Kahuri osad ( klõpsake suurendamiseks )

Rifled cannon

"Erinevus täpsuses on see, et siledakuulipilduja võib tabada kilomeetri kauguselt aida, vintpüss võib tabada aida ust".

Kuigi liidu armee kasutas neid enamasti, olid kahuripüssid endiselt uus idee ja ei olnud suurtükiväeohvitseride ega väejuhatajate seas väga populaarsed. Vintpüssid olid tähistatud toru läbimõõdu järgi tollides. 1860. aastal soovitas Ordnance Board, et pooled olemasolevatest pronksist siledakandilistest suurtükkidest oleksid vintraudsed. Kuid see nõrgestas suurtükke sedavõrd, et need ei suutnud tulistamise koormust taluda. Nii et eksperiment lõppes kiiresti. Tavaliselt pidasid siledakuulipildujate torud vastu vaid umbes 500 lasku, enne kui need tuli välja vahetada. Rifled-torud pidasid välitingimustes palju kauem vastu. Suurbritannias valmistatud Armstrongi ja Whitworthi suurtükid olid head relvad, kuid neid ei olnud piisavalt palju, et sõda oluliselt mõjutada. Rifled-püsside probleemiks oli see, et nad tulistasid liiga kaugele, et laskurid saaksid sihtmärke täpselt näha. Kui suurtükiväe vaatlejaid ja õhupalle kasutati suurtükiväe märkamiseks, suurendas see kahuriliste suurtükkide täpsust. Tükiväelaste väljaõpe kahuripüsside kasutamiseks võttis kauem aega ja oli keerulisem. Kindral George McClellan kuulus nende liidu ohvitseride hulka, kes leidsid, et Ameerika maastik ei sobi hästi nende relvade väga pika laskekaugusega kasutamiseks. Konföderatsiooni president Jefferson Davis oli samal arvamusel. Kõik need tegurid aitasid kaasa kahuriga kahurite aeglasele vastuvõtmisele.

3-tolline kahur (ka 3-tolline sepistatud püss) oli oma täpsuse tõttu Ordnance Boardi varajane lemmik. Neid ja teisi kahuripüssid eristasid nende mustad torud. Sõja ajal osteti umbes 1000 relva. Neid valmistas Phoenix Iron Works Phoenixville'is, Pennsylvanias. Need valmistati sepistatud rauast ribadest, mis painutati tüvele ja keevitati seejärel kokku. Seejärel töödeldi need lõplikku kuju. Varased prototüübid tulistati 500 korda ilma kulumismärkideta. See oli täpne ja lahingus usaldusväärne. Konföderatsioon tootis ka 3-tollist Ordnance Rifle'i. Kuid madala kvaliteediga rauamaagi kasutamine ja kehvemate vintraudade masinate kasutamine muutis need relvad vähem usaldusväärseks.

Teine populaarne vintpüssitüüp olid Parrott'i püssid. Esialgne 10-kilone mudel oli 2,9-tollise (74 mm) läbimõõduga. See muudeti 3 tollile (76 mm), et standardiseerida laskemoona. Neil olid malmist torud, millel oli sepistatud sepistatud tugevdusriba, mis oli keevitatud püstiku ümber (kahuri tagaküljel).

Foto 3-tollisest suurtükist Gettysburgi riiklikus sõjaväepargis

Tükiväe laskemoona

Põhimõtteliselt kasutati kodusõjas nelja tüüpi suurtükipadruneid:

Solid Round Shot - See on tahke raudpall, mis võib läbida mitu miili. Need olid mõeldud sihtmärgi purustamiseks.
Lõhkekeha - see oli õõnes ümmargune raudkuulik, mis oli täidetud musta pulbriga. Sellel oli sütik, mis pani rauakuuli plahvatama, kui see sihtmärgini jõudis. Tänapäeval leiavad inimesed neid aeg-ajalt põldudele ja tagahoovidesse maetud. Need võivad ikka veel plahvatada surmava tulemusega.
Sfääriline korpus - see on samuti täidetud püssirohu ja kasutab sütikut. Õõnes on samuti täidetud väikeste rauakuulidega. Kasutati vägede vastu, tavaliselt oli see ajastatud nii, et see plahvatas rinna kõrgusel. Hülsi lask oli mõeldud selleks, et tappa või vigastada vaenlase sõdureid maksimaalsel kaugusel, mida kahur võis tulistada.
Canister Shot - Nagu kerakujuline hülss on see šrapnellimürsk, mida kasutatakse vaenlase väeosade vastu. See sisaldab tavaliselt 20-30 suurt tahket ümarat kuuli. Väljalaskmisel levib see koonusekujuliselt suust välja nagu suur püssilöök. Kui kanistrikuulid olid napid, kasutati naelu, vanaraua või muid materjale. Kanister oli lühikese laskekaugusega relv, mis oli tavaliselt tõhus kuni 250 jaardi (230 m) kaugusele. Mõned suurtükiväe komandörid kasutasid tehnikat, mille kohaselt tulistati kanistritega maapinda edasiliikuvate vägede ees. Selle tulemuseks oli kanistrite laskmise põrgatamine koosseisu ja suurema hulga hukkunute tekitamine.

12-pundilise suurtükiväe kahuri laskekanister

Relvade meeskonnad

Keskmise suurtükiväe jaoks oli vaja kaheksa kõrgelt koolitatud suurtükiväelast, et moodustada suurtükiväe meeskond. Iga meeskonnaliige oli läbinud ristkoolituse, et teha kõiki töid, mis on vajalikud suurtüki käitamiseks. Kui üks meeskonnaliige hukkus või sai haavata, võis tema asemele tulla teine meeskonnaliige. Tüürimeeskonnad kuulusid nii Konföderatsiooni kui ka liidu armee kõige paremini väljaõppinud sõdurite hulka. Nad olid ka haavatavad. Nad pidid sihtmärki nägema, et seda tabada. Kui nad nägid oma sihtmärki, võisid vaenlase sõdurid, keda nad sihtisid, neid näha.

Selleks, et relvameeskond saaks maksimaalse arvu täpseid laske minutis, kasutati süsteemi, mille kohaselt oli igal mehel oma number. Tema number tähistas tema põhiülesannet:

Number 1 - pühkige tünnist välja, et niisutada kõik kuumad kohad või sädemed. Seejärel torgib ta laskemoona (suurtüki ja püssirohu või mürsu) tünni.
Number 2 - Kasutab "ussit" (suur korgitser vardal), et veenduda, et tünni ei jääks midagi kinni. Seejärel laeb ta laskemoona ja laengu tünni, mis on valmis rammimiseks.
Number 3 - katab ventilatsiooniava pöidlaga, kandes spetsiaalset kinda. Seejärel torkab ta laetud pulbrikotti naelaga.
Number 4 - asetage hõõrdeprimer numbriga 3 ettevalmistatud ventilatsiooniavasse. Käskkirja "tule" peale tõmbab ta süütepüstoli külge kinnitatud paelast, mis vallandab relva.
Number 5 - kannab laskemoona limbist suurtükki.
Number 6 - vastutab laskemoonakasti eest limpsul ja valmistab ette hõõrdepommid.
Number 7 - annab iga kord ringi numbrile 5.
Laskur - suunab ja sihib suurtükki.

Igal suurtükil või suurtükil oli seersant, kes käskis suurtükki.

Relvade meeskond

Akutöötajad

Jaoülem - leitnant juhtis kahest suurtükist koosnevat "jagu".
Patareiülem - kapten, kes tavaliselt juhtis kuuest suurtükist koosnevat patareid (konföderatsiooni patareis neli suurtükki).
Esimeseks seersandiks - teda kutsuti ka korrapidaja seersandiks, ta aitas patareiülemat halduskohustuste täitmisel. Ta oli oma kapteni allohvitser.
Kvartalijuhi seersant - vastutas varustuse ja logistika eest.
Artificer - sepp, kes parandas suurtükke.
Hobusepeksja - hoidis hobused säärel.
Torupillimees - üks või kaks patarei kohta. Torupillimees oli tavaliselt patareiülema kõrval ja torupilli võis kuulda märkimisväärse vahemaa tagant. Tükiväe pasunahüüd oli peaaegu identne ratsaväe pasunahüüdega.
Guidon - kandis patarei värve. Ta oli sageli üksuse kõige usaldusväärsem mees.

Meeskonnamehed ja vagunimehed - et hallata kõiki hobusemeeskondi ja vaguneid, mida on vaja patarei liikumiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on välitükivägi?

V: Põllutükivägi on suurtükid, mida saab lahinguväljal liigutada või mis reisivad koos väeosaga. Nad peavad olema lahinguks lahti ühendatud vankrist ja hobustest, mis neid vedavad.

K: Kuidas oli suurtükipatarei organiseeritud?

V: Tükipatarei koosnes kuuest suurtükist (hiljem neljast), mis paigutati umbes 82 meetri laiusele joonele, kusjuures suurtükid paiknesid üksteisest umbes 15 meetri kaugusel. Patareis oli kokku 70-100 sõdurit, sealhulgas kaheksa kõrgelt koolitatud meest iga suurtüki meeskonna kohta.

Küsimus: Milliseid välikahurite tüüpe kasutati kodusõja ajal?

V: Kodusõja ajal kasutati eri tüüpi välikahureid, näiteks 6-punnilist suurtükki, 12- ja 24-punnilist haubitsat, 1857. aasta 12-punnilist Napoleoni välikahurit, 3-tollist Ordnance'i vintpüssi ning 10- ja 20-punnilist Parrott'i vintpüssi.

Küsimus: Millist tüüpi torud olid suurtükkidel?

V: Kanoonidel olid tavaliselt kas pronksist valmistatud siledakandilised torud, mis tulistasid ümmargusi raudkuulikesi, või malmist ja sepistatud torud, mis tulistasid kuulikujulisi mürske.

K: Kas suurtükid olid usaldusväärsed relvad?

V: Ei, nii suurtükid kui ka laskemoon olid ebausaldusväärsed ja nendega oli ohtlik tulistada.

K: Mitu hobust tõmbas iga limberit või kessooni?

V: Iga limberit või kessooni vedas kuuest hobusest koosnev meeskond.