Ameerika kodusõja aegsed suurtükid olid lahinguväljal kasutatavad relvad, mida suurtükid, mida võidi liigutada või mis võisid liikuda koos väeosaga. Räägitakse peamiselt põllutükiväest — mobiilsest suurtükiväest, mis liikus koos jalaväe- või ratsaväeüksustega. Põllutükivägi võis sõdida ainult lahtiselt (lahutatud vankrist ja hobustest, mis seda vedasid). Limber (või kessoon) koos kuuest hobusest koosneva meeskonnaga viidi ohutusse lähedusse, et võimaldada kiiret ümberpaigutamist ja lahinguvarustuse transporti. Tulimeeskonnad organiseeriti suurtükipatareiks: algselt kuus suurtükki, hiljem sageli neli, mis paigutati umbes 82 jardi (75 m) laiusele joonele, kusjuures suurtükid paiknesid üksteisest umbes 15 jardi (14 m) kaugusel. Aeg-ajalt jäid hobused limberi või kessooni külge haakida, et patarei saaks kiiresti liikuda. Üks suurtükiväe meeskond koosnes tavaliselt kaheksast kõrgelt koolitatud mehest; ühes suurtükipatareis oli kokku 70 kuni 100 sõdurit. Patarei liikuvus ja hobuste kättesaadavus määrasid tugevasti suurtükiväe tegevuse ulatuse ja tempo.

Tüübid ja käitlus

Kodusõja ajal kasutati mitut tüüpi suurtükke. Nende hulka kuulusid 6-punnine suurtükk, 12- ja 24-punnine haubits, kuulus 12-punnine Napoleoni välirelv, mudel 1857, 3-tolline Ordnance'i vintpüss ning 10- ja 20-punnine Parrott'i vintpüss. Enamik suurtükke olid suupillilaskurrelvad (muzzle-loading). Kahte põhilist lahingukannude kategooriat eristati: vanemad sileda toruga ja uuemad vintraudsed kahurid.

Üks oli vanem sileda toruga kahur, nagu seda kasutati Mehhiko-Ameerika sõja ajal. Nende torud olid tavaliselt pronksist ja nad tulistasid ümmargusi raudkuulikesi (solid shot). Uuemat tüüpi olid vintraudsed kahurid, mis olid valmistatud malmist ja sepistatud rauast. Need tulistasid kuulikujulisi mürske, millel oli parem täpsus ja suurem ulatus võrreldes sileda toruga relvadega. Samas oli nii suurtükitorude kui ka laskemoona puhul kalduvus ebausaldusväärsusele — mõni vintraudne toru võis plahvatada või amortiseeruda ning halva kvaliteediga laskemoona kasutamine oli ohtlik.

Laskemoon ja tööpõhimõte

  • Peamised laskemoona tüübid: tahke raudkuul (solid shot), lõhkeseemnega mürsk (shell), paljasveo (case shot ehk shrapnel) ja ripats- või kanisterpadrun (canister) lähistelt tulistamiseks.
  • Vintraadid muutsid kuulide pööret ja seeläbi täpsust — see parandas distantsilt tabamise võimalust ja vähendas spreadi.
  • Enamik suurtükke olid suupillilaskurid (muzzle-loading) — laetigi toru otsast. Laadimissüsteem, puhaste riiete kasutamine ja standardsete protseduuride järgimine olid eluliselt tähtsad tulirelva ohutuse ja tulekiiruse jaoks.
  • Tulirelva juhtimisel kasutati elevatsiooni kruve või vahetuskiilu (quoin), sihikuid ja juhtkäsklusi, et saavutada soovitud laskekaare ja tabamiskaugus.

Taktika lahinguväljal

Suurtükivägi mängis võtmerolli nii ründe- kui kaitsetegevuses. Põhilised taktikad hõlmasid:

  • Mitteregulaarne otsene tulistamine vastu vaenlase positsioonide ja kokku tulistatud jalaväe suundade lõhkumine.
  • Ridade massiline koondamine (batteries massed) eesmärgiga purustada vastase rinde või panna tugev vastus tulistamisele — seetõttu koondati patareisid ja kasutati vastastikku kõrvuti seatud kahureid.
  • Enfilade- ja flanikküpse tule kasutamine: suurtükid paiknesid rinde külgedele, et tulistada risti vastase rivistust ja tekitada maksimaalset kahju.
  • Counter-battery (vastassuurtükkide suunatud tule) — püüti neutraliseerida vaenlase suurtükipatareisid.
  • Liikumine lahingus — limberite ja kessoonide abil pandi patareid kiiresti teisele positsioonile, kas ründevõimaluse ära kasutamiseks või hobuste ja meeskonna päästmiseks.

Organisatsioon, personali ja logistika

Tüüpiline suurtükimeeskond sisaldas eri ametikohti: patareiülem (battery commander), iga kahuri juht (gunner), laadijad, lukksepad ja hobusejuhid. Üks suurtükiväe meeskond oli tavaliselt kaheksaliikmeline. Ühes patareis oli 70–100 meest ning lisaks pidi tagamaande tagavarad — kessoonid, elavhõbedad, tööriistad ja laskemoona varud — olema pidevalt täidetud.

Nagu eelpool mainitud, oli patarei liikumiseks vajalik limber ja meeskonna poolt juhitavad hobused. Kui hobused said tabamuse, muutus patarei kiiresti ebaefektiivseks. Varustuse kättesaadavus, relvade hooldus ja kvalifitseeritud teenindus olid edu eeltingimused.

Piirangud ja riskid

  • Paljud vintraadid ja nende tootmiskvaliteet olid erinevad; halva kvaliteediga torud võisid plahvatada.
  • Laskemoona ebausaldusväärsus — halvasti valmistatud või halvas seisukorras mürsk võis rikke tõttu tulistajatele ohtu kujutada.
  • Suurtükiväe efektiivsus sõltus tihedalt võimalusest patareisid ohutult positsioneerida, varustust tagada ja hobuseid kaitsta.

Kokkuvõttes olid Ameerika kodusõja suurtükid keerukad, võimsad ja sageli määrasid lahingu käigu — kuid nende edu sõltus relvade tüübist, meeskonna koolitusest, logistilisest toetusest ja taktikalistest otsustest. Täpsemaks võrdluseks võib vaadata iga konkreetse mudeli (näiteks 12-punnine Napoleoni mudel 1857, 3-tolline Ordnance'i vintpüss või Parrott'i tüübid) tegelikke lahingukogemusi ja käitumist erinevates tingimustes.