Gilberti potoroo — kriitiliselt ohustatud marssupiaal Lääne-Austraalias
Gilberti potoroo — üks maailma haruldasemaid marssupiaale: vaid ~40 isendit Lääne-Austraalias Two Peoples Bay ja Bald Island ümbruses. Kriitiliselt ohustatud ja päästetud liik.
Gilbert's potoroo (Potorous gilbertii) on Austraalia väike marssupiaal, keda mõnikord kutsutakse rott-känguruks. Tal on muigasarnane, terav nina, pikk karv ja keha suurus, mis jääb ligikaudu jänese suuruse juurde. Kunagi arvati teda olevat välja surnud, kuni ta 1994. aastal taasavastati väikeses asurkonnas Two Peoples Bay looduskaitsealal. Tänapäeval on tema staatus kriitiliselt ohustatud ja looduses elab hinnanguliselt väga väike arv isendeid — algselt loeti neid vaid mõnekümneks (umbes 40), kuigi taastamisprogrammide tõttu on populatsioonikohtade arv mõnevõrra suurenenud.
Välimus ja käitumine
Gilbert's potoroo on väikese kontseptsiooniga imetaja: pikkade tagajalgade asemel on tal lühemad, liikumiseks kasutab ta rohkem kõndimist ja hüppeid. Karvkate on tihe ja muutub pruunikast kuni hallikani. Nii nagu teistel potoroodel, on tal ka tugevad esikäpad, mida ta kasutab mullast seenekodade ja juurte kaevamiseks. Ta on enamasti öine ja varahommikune, peidab end päevaks tihedasse põõsastikku või lohkudesse.
Elupaik ja levik
Gilbert's potoroo on väga piiratud levikuga: ta elab väiksel alal Lääne-Austraalias Albany lähedal edelarannikul, peamiselt Lääne-Austraalias Albany ümbruses. See ala kuulub Two Peoples Bay looduskaitsealale ja ümbritsevatele sobivatele territooriumidele, mille kogupind on mõnisada kuni tuhat hektarit. Tänu kaitsemeetmetele on isendeid vabas looduses hajutatud ka lähedalasuvatele saarekestele, näiteks Bald Islandile, kus nad on pesitsenud edukalt.
Toitumine ja ökoloogiline roll
Gilbert's potoroo toitub peamiselt seenetest — eriti maa-alustest mükoriisa-seentest (nn "trühvlid"), mida ta kaevab välja oma terava nina ja tugevate esikäppade abil. Selline toitumine teeb temast olulise liikme metsade ökosüsteemis, sest ta aitab seente eoste levikut ja seeläbi toetab puude ja taimede tervist läbi sümbioosi moodustavate seente. Tema söömisharjumused muudavad teda ka tundlikuks maapinna seisukorra muutustele.
Peamised ohud
- Tulekahjud: kõrge taimestiku tihedus ja intensiivsed põlengud võivad kiiresti hävitada väikeseid asurkondi.
- Sisserännanud kiskjad: rebased ja kodukassid kujutavad eriti noortele ja puhanud isenditele suurt ohtu.
- Elupaikade kadumine ja killustatus: inimtegevus ja ebasobiv põllumajandus vähendavad sobiva elupaiga pindala.
- Haigused ja geneetiline kitsaskoht: väike populatsioon suurendab haavatavust haigustele ja vähendab geneetilist mitmekesisust.
Konservatsioon ja taastamine
Gilbert's potoroo on olnud ühe Austraalia intensiivsema kaitseprojekti keskmes. Peamised meetmed on:
- kiire reageerimine metsapõlengutele ja tulekahju ennetus;
- rehabilitatsioon ja kaitse-ala rajamine algsesse elupaika (Two Peoples Bay jt);
- isendite ümberpaigutamine turvalistele saarekestele (nt Bald Island) ja looduskaitsealadele, kus puuduvad võõrliigid kiskjad;
- põhjalik jälgimine, geneetiline analüüs ning vajadusel in situ ja ex situ paljundusprogrammid (zoopargid ja taastamisjaamad).
Tänu neile sammudele on saavutatud mõningast edu: mõned translookeerimised ja aretajaprogrammid on võimaldanud populatsiooni laiemat hajutamist ja suurtel hädaolukordadel kui varuallikat.
Paljundamine ja eluiga
Nagu teised marssupiaalid, annab emane poegadele varjulise aluse: poeg veedab esialgu aega kotis, kuni ta on piisavalt arenenud. Paljukordne paljunemine on piiratud ja poegade arv pesakonnas on üldiselt väike, mistõttu taastumine on aeglane. Täpne eluiga vabas looduses võib varieeruda, kuid väikesed marssupiaalid elavad sageli mõnest kuni mitme aastani.
Miks Gilbert's potoroo on oluline
See liik on lisaks oma haruldusele ka ökoloogiliselt oluline seente eoste levitaja, mis toetab terveid metsakogukondi. Tema kaitse näitab ka vajadust sihipäraste ja kiirete kaitsemeetmete järele, et hoida väga piiratud levikuga liike ellujäämas. Gilbert's potoroo on riikliku ja rahvusvahelise looduskaitse tähelepanu all ning on olulise tähendusega Austraalia loomastiku mitmekesisuse säilitamisel.
Lühikokkuvõte: Gilbert's potoroo on üks maailma haruldasematest imetajatest — kord peeti teda välja surnuks, kuid nüüd tegeletakse intensiivsete kaitse- ja taastamisprogrammidega, et tagada selle liigi püsimine Lääne-Austraalia Albany piirkonnas ja mujal sobivatel aladel.
Gilbert's potoroo Two People's Bay's, veebruar 2009.
Kaart, mis näitab, kus elab Gilberti potoroo.
Discovery
Esimene teaduslik avastus Gilbert's potoroo kohta tehti 1840. aastal ja see sai 1841. aastal nime inglise loodusteadlase ja maadeuurija John Gilberti järgi. Gilbert oli Austraalias King George Soundis kogunud mitmeid loomi, sealhulgas ka seda potoroo't. Gilbert's potoroo't ei nähtud enam aastaid, kuigi paljud inimesed otsisid neid 1970ndatel aastatel. Seda liiki peeti 120 aastat väljasurevaks, enne kui see 1994. aastal Two Peoples Bay looduskaitsealal taasavastati. Liz Sinclair oli uurinud wallabisid ja püüdis potoroo ühte oma lõksu.
Elupaik
Potoroosid elavad paksude põõsaste ja põõsaste all. Nad on teinud läbi põõsaste tunneleid ja radu, et nad saaksid hõlpsasti ringi liikuda. Aeglases liikumises kasutavad nad kõiki nelja jalga, kuid kiireks liikumiseks võivad nad hüpata nagu känguru. Potoroosid on öised ja veedavad oma päevad peidus. Nad tulevad väga sageli välja. Nad elavad väikestes rühmades, mis koosnevad kolmest kuni viiest loomast. Nad söövad erinevaid trühvleid ja seeni. Austraalias on palju erinevaid trühvli liike ja potoroosidele meeldib süüa paljusid neist. Potoroosidel on teravad kolme varbaga küünised, mis aitavad neil mullas kasvavate trühvlite leidmiseks maapinda kaevata. Pärast nende söömist aitavad potoroosid oma jäätmetega levitada trühvlite seemneid.
Teadlased on leidnud Gilbert Potoroo jäätmetest 40 erinevat liiki seeni.
Reproduktsioon
Emane potoroos võib aastas saada kaks last, kuid kannab korraga ainult ühte. Nad suudavad teist embrüot hoida diapause'is, kuni esimene embrüo kasvab. Kui esimene laps ei jää ellu, võib teine laps kohe kasvama hakata. Ei ole teada, kui pikk on Gilbert's potoroo tiinus, kuid arvatakse, et see on sama pikknokk-potoroo puhul; umbes 38 päeva.
Potoroo laps on sündides
vaid umbes 1 cm pikk. Ta elab ema kotis umbes 4 kuud.
Potoroo päästmine
Kui Gilbert's potoroo taasavastati, püüti rohkem loomi, et alustada aretusprogrammi. See aitaks suurendada potoroo arvukust. Paaril esimesel aastal sündisid mõned noored, kuid seejärel aretus lihtsalt lõpetati. Paljud uuringud on uurinud, mida nad söövad ja kuidas nad elavad, kuid nad ei saa ikka veel potoroosid vangistuses sigima.
2001. aastal moodustati rühm nimega Gilberti potoroo tegevusrühm (GPAG). See rühm aitab inimesi harida ja neile potoroo'st rääkida. Samuti aitab ta koguda raha Gilbert's potoroo uurimiseks ja vangistuses kasvatamiseks.
Kolm potoorikut, üks isane ja kaks emast, paigutati Kalju saarele 2005. aasta augustis. See saar on vaba teistest loomadest, nagu kassid ja rebased, kes võiksid potoroosid ära süüa. Sellest ajast saadeti veel neli potoroosi, et alustada pesitsuskolooniat.
Gilbert's potoroo ellujäämiseks on suur oht. Kuna nende elupaik on väike, võivad nad põõsastulekahjus kaduma minna. Rebased ja kassid võivad kergesti tappa kõik potoroosid. Potoroosid ei pruugi olla piisavalt palju, et anda neile piisavalt geneetilisi erinevusi viiruse ellujäämiseks. Kahe Rahva lahes ei ole piisavalt looduslikku põõsastikku ja looduskaitseala kõrval on liiga palju raiutud maad.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Gilbert's potoroo?
V: Gilbert's potoroo on Austraalia marssupiaal, mida tuntakse ka rott-känguru nime all, millel on teravmeelne nägu ja mis on jänesega sarnase suurusega.
K: Milline on Gilbert's potoroo looduskaitseline seisund?
V: Gilbert's potoroo on loendisse kantud kui kriitiliselt ohustatud ja on Austraalia kõige enam ohustatud imetajatest ja marssupiaalidest.
K: Kui palju Gilbert's potoroo't on maailmas hinnanguliselt veel alles?
V: Maailmas on alles umbes 40 Gilbert's potoroo't.
K: Kus võib Gilbert's potoroos Austraalias leiduda?
V: Gilbert's potoroos elab väikesel, umbes 1000 hektari suurusel alal Lääne-Austraalias Albany lähedal edelarannikul, täpsemalt Two Peoples Bay looduskaitsealal.
K: Kas Gilbert's potoroos pesitseb edukalt kusagil?
V: Jah, Gilbert's potoroos on vabastatud lähedalasuval Bald Islandil ja see pesitseb edukalt.
K: Milline on Bald Islandi aretusprogrammi tähtsus?
V: Bald Islandi aretusprogramm on oluline, sest selle abil saab suurendada kriitiliselt ohustatud Gilbert's potoroo populatsiooni.
K: Miks on Gilbert's potoroos oluline kaitsta?
V: Gilbert's potoroos on oluline kaitsta, sest nad on üks maailma haruldasemaid imetajaid ja mängivad olulist rolli oma ökosüsteemi bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel.
Otsige