Guqin (hiina: 古琴; pinyin: gǔqín; Wade-Giles: ku-ch'in; sõna-sõnalt "iidne keelpill") on tänapäevane nimetus seitsmekeeliste pillide perekonda kuuluvale Hiina keelpillile. Seda on mängitud juba iidsetest aegadest ning traditsiooniliselt on seda eelistanud haritud klassi esindajad kui rafineerituse ja vaimse enesetäitmise vahendit. Inglise keeles kohtab seda nime ka kujul Gu Qin, GuQin või Gu-qin.

Traditsiooniliselt nimetati pilli lihtsalt qin 「琴」, kuid 20. sajandiks hakati seda tähistust kasutama ka mitmete teiste instrumentide kohta (näiteks yangqin 「揚琴」 – zaharõnti haamrilaut, või huqin 「胡琴」 – keelpillide perekond). Samuti on lääne klaver hiina keeles tuntud kui 鋼琴 (pinyin: gāng qín, sõna-sõna "terasest keelpill"). Sellepärast lisati eesliide "gu-" 「古」 (mis tähendab "iidne") täpsustamaks, millist instrumenti mõeldakse. Pillile kasutatakse vahel ka nimetust qixianqin 「七絃琴」 ("seitsmekeelne pill"). Guqinit ei tohi segi ajada guzhengiga, mis on teine pikk kannel — ka sellel pole harusid, kuid sellel on iga keele all liikuvad sillad. Robert Hans van Guliki raamat qinist kannab pealkirja The Lore of the Chinese Lute, mistõttu nimetatakse guqinit mõnikord ekslikult ka luudiks. Teised ebatäpsed nimetused, mis aeg-ajalt muusika CD-delt või tõlgetest tulevad, on "harf" või "laudaharf"; lääne kirjanduses kuuleb vahel ka hüüdnimesid nagu "Hiina kitarr" või "Hiina harf".

Ajalooline taust

Guqini ajalugu ulatub mitu aastatuhandet tagasi. Pärimuse järgi eksisteerisid varased vormid juba Zhou-dünastia ja veel vanemal ajal; arheoloogilised leide ja kirjeldused osutavad, et sarnaseid pille on valmistatud nii viie- kui ka seitsme- ning mõnel juhul isegi kümne või enama keelega. Tänapäevane seitsmekeelne vorm ja selle konstruktsioon stabiliseerusid ligikaudu viimase kahe tuhande aasta jooksul, kuid täpne areng on olnud regionaalsete koolkondade ja individualiseerunud meisterlikkuse tulemus.

Konstruktsioon ja ehitus

Traditsiooniline Guqin on pikk, madal kõverdatud kast — tavaliselt valmistatud kahest vastastikku liimitud puidust lauast: ülemine plaadiks sobib sageli harilik paavulpuit (Paulownia), alumine plaat võib olla tehtud teistest vastupidavamatest materjalidest. Pinnale kantakse mitu kihti lakki, mis kaitseb puitu ja mõjutab heli varjundit. Keeled olid algselt valmistatud siidist; tänapäeval kasutatakse tihti metalliga kaetud nailonkeeli või muid vastupidavamaid materjale.

Pillil on seitse keelt ja silmatorkavad 13 või rohkem tahkete tähistega märketähistust (tuntud kui hui), mis aitavad mängijal orienteeruda. Samas võimaldavad harmoonilised tehnikad ja täpne sõrme- ning käekontroll palju rohkem positsioone: guqini repertuaaris on kirjeldatud kuni 91 harmoonikapositsiooni, mis annavad väga suure rikkuse helide värvuses ja ornamentikas.

Helitehnika ja mängustiil

Guqin on suhteliselt vaikne instrument; tema kõla on pehmelt korke kõlav ja intiimne, mistõttu seda mängitakse sageli väikestes kammerseadetes või üksikuna. Instrumenti kasutatakse peamiselt solo-repertuaariks, ent leidub ka kammerlikke ja vokaalseid seadeid.

  • Heli tekitamine: heli sünnib peamiselt plokilisel pillimängul — avatud keelte plukkimine, peatatud (stoppered) noodid ja harmoonilised helid. Parema käe sõrmed (tavaliselt nimetissõrmest väikese sõrmeni) plukivad keeli, vasak käsi tegutseb sordi ja ornamentide tekitamisel, surudes keelt või libistades seda ning tekitades portamenti ja vibratot.
  • Harmooniad: harmooniliste positsioonide mitmekesisus lubab pikemaid lõike, kus meloodia moodustub peamiselt harmooniatest. See annab muusikale selge, õhulise ja helguse tunde.
  • Ornamentika: qinimängus on rikkalik repertuaar libisemisi (glissando), trille, raporteid ja peente nüanssidega ornamentikat — see teeb mängustiili väga väljendusrikkaks ja intiimseks.
  • Häälestus ja ulatus: instrumenti häälestatakse tavaliselt bassiregistrisse ja selle ulatus on ligikaudu neli oktaavi; konkreetne häälestus sõltub pala stiilist ja traditsioonist.

Notatsioon ja repertuaar

Tavalist viiulilaadset noodikirja guqini repertuaari jaoks ei kasutata. Selle asemel on traditsiooniline tabulatuurne süsteem (qinpu), mis annavad näpunäiteid käte asendite, plokikombinatsioonide ning ornamentide kohta. Qinpu-liike on erinevaid: mõned on kirjeldavamad (tekstilised juhised), teised kasutavad sümboleid ja lühikoodid, mis võtavad rohkem arvesse pillispetsiifilist tehnikat.

Kultuuriline tähendus

Guqin on Hiina kultuuris olnud ajalooliselt seotud kirjameeste, filosoofide ja õpetlastega. Mängimist on peetud enesetäiustamise ja vaimse harjutuse vahendiks — sellega kaasnes teatav eetikakomponent, sealhulgas konfutsiaanlikud väärtused. Guqini muusika on sageli seotud meditatsiooni, looduse kontemplatsiooniga ja filosoofiliste teemadega.

20. sajandil ja hiljem on guqini asukoht kultuuriruumis muutunud: instrumenti taaselustati paljudes akadeemilistes ringkondades ja esinejate kaudu, kes on säilitanud nii iidseid kui ka uuemaid mänguviise. 2003. aastal tunnustas UNESCO guqini muusikakultuuri osana olulise vaimse pärandina (Masterpiece of the Oral and Intangible Heritage of Humanity), mis tõi pillile laiemat rahvusvahelist tähelepanu.

Tänapäevane levik ja õpetamine

Tänapäeval on guqini õppimine võimalik nii Hiinas kui väljaspool seda: konservatooriumid, eraõpetajad ja kultuurikeskused pakuvad kursuseid. Paljud tuntud mängijad ja õpetajad on aidanud luua modernse pedagoogika, mis ühendab traditsioonilisi tabulatuure ning tänapäevast teooriat ja esitluspraktikat. Silmapaistvad nimetused 20. sajandist kuni tänapäevani on näiteks Zha Fuxi, Guan Pinghu, Wu Jinglüe ja teised, kelle salvestised ja kirjutised on olulised allikad tänapäevastele mängijatele.

Lõppsõna

Guqin on instrument, mille ilu peitub nii kõlas kui ka selle kultuurilises kontekstis: tagasihoidlik hääleulatus, peen mängutehnika ja pikk pärimus teevad sellest erilise ja püsiva osa Hiina muusikalisest pärandist. Selle õppimine ja esitamine nõuab kannatlikkust ning tähelepanu nüanssidele, kuid pakub vastutasuks sügavat esteetilist ja vaimset kogemust.