Guqin

Ajalugu

Legendi kohaselt on qinil umbes 5000-aastane ajalugu; selle loomisega on seotud Hiina eelajaloo legendaarsed inimesed Fuxi, Shennong ja Huang Di (kollane keiser). Seda on mainitud ligi 3000 aasta vanustes Hiina kirjutistes ning sellega seotud instrumente on leitud hauakambritest umbes 2500 aasta tagusest ajast. Hiina pärimuse kohaselt oli qinil algselt viis keelpilli, kuid umbes 1000 aastat eKr lisati kaks keelpilli, mis teeb seitse keelpilli.

 Varaseimad säilinud qin'id sellisel tänapäevasel kujul, mis on säilinud nii Jaapanis kui ka Hiinas, on dateeritud Tangi dünastia (618-907) ajastusse. Paljud neist on veel mängitavad, kõige kuulsam on ehk "Jiuxiao Huanpei" 《九霄環佩》, mida väidetavalt valmistas Tang-dünastia lõpu kuulus qinimeister Lei Wei (雷威). Seda hoitakse Pekingi Keelatud Linna muuseumis.

Robert Temple'i sõnul mängis qin olulist rolli selles, et hiinlased said esimest korda aru muusikatämbrist. Ta ütles, et "hiinlaste arusaam heli kui vibratsiooni olemusest suurenes oluliselt, kui nad uurisid tämbri tekkimist ch'ini keeltel". See arusaam tämbrist, ülemtoonidest ja kõrgematest harmooniatest viis hiinlased lõpuks muusikas võrdse temperatuuri avastamiseni.

1977. aastal valiti "Liu Shui" (voolav vesi, mida esitas Guan Pinghu, üks 20. sajandi parimaid qin-mängijaid) salvestus, mis lisati Voyager Golden Record'ile, mis oli kullatud LP-plaat, mis sisaldas muusikat kogu maailmast ja mille NASA saatis kosmosesse kosmoselaevade Voyager 1 ja Voyager 2 abil. See on pikim plaadil olev muusikapala. 2003. aastal kuulutas UNESCO guqinimuusika üheks inimkonna suulise ja vaimse kultuuripärandi meistriteoseks.

Koolid, seltsid ja mängijad

Ajaloolised koolid ja seltsid

Hiina geograafiliste erinevuste tõttu on sajandite jooksul välja kujunenud palju qin pai (琴派) nime all tuntud qin koolkondi. Sellised koolid tekkisid tavaliselt nende piirkondade ümber, kus qin'i tegevus oli kõige suurem.

Peamised koolid on järgmised:

• Guangling (廣陵); Yushan (虞山 tuntud ka kui Qinchuan (琴川) või Shu (熟)) Changshu 常熟)
• Shu (蜀 või Chuan (川)) Sichuanis 四川
• Fanchuan (泛川)
• Songjiang (松江)
• Jinling (金陵)
• Zhucheng (諸城)
• Mei'an (梅庵 / 楳盦)
• Min (閩) Fujianis 福建
• Pucheng (浦城)
• Jiuyi (九嶷)
• Zhe (浙)
• Shaoxing (紹興)
• Wu (吳)
• Shan'nan (山南)

Enamik qin-koole ja -rühmi asub Hiinas. 20. sajandil hakkasid mõned seltsid tegutsema teistes riikides. Qiniõpe piirdus algselt Hiinaga iidsetel aegadel. Tänapäeval on ka sellistel riikidel nagu Jaapan oma qin'i väikesed traditsioonid. Hiljuti asutati Tokyo Qini Selts. Jaapanis on varem avaldatud qinpu (qin tabulatsioonide kogumik), mida tuntakse Toukou Kinpu või Donggao Qinpu 【東臯琴譜】 nime all.

Mängijad

Läbi aegade on olnud palju mängijaid. See instrument oli õpetlaste lemmik, nii et paljud kunstnikud mängisid seda. Mõned kuulsad mängijad on seotud ka mõnede meloodiatega, nagu Konfutsius ja Qu Yuan.

Ajalooline:

• Konfutsius 孔子: Kongzi Duyi 《孔子讀易》, Weibian Sanjue 《韋編三絕》 ja Youlan 《幽蘭》.
• Bo Ya 伯牙: Kevad- ja sügisperioodi Qin-mängija, kes on seotud teosega Gao Shan 《高山》 ja Liu Shui 《流水》.
• Zhuangzi 莊子: Zhuang Zhou Mengdie 《莊周蒙蝶》 ja Shenhua Yin 《神化引》, sõdivate riikide perioodi daoistlik filosoof, kes on seotud teosega Zhuang Zhou Mengdie 《莊周蒙蝶》 ja Shenhua Yin 《神化引.
• Qu Yuan 屈原: Li Sao 《離騷》.
• Cai Yong 蔡邕: Qin Cao 【琴操】.
• Cai Wenji 蔡文姬: Cai Yongi tütar, seotud teosega Hujia Shiba-pai 《胡笳十八拍》 jne.
• Sima Xiangru 司馬相如: 179-117 eKr.
• Ji Kang 嵇康: Qin Fu 【琴賦】.
• Li Bai 李白: Tang poeet, 701-762.
• Bai Juyi 白居易: Tang poeet, 772-846.
• Song Huizong 宋徽宗: Song keiser, kes oli kuulus oma kunsti patroonimise poolest, oli Wanqin Tang 『萬琴堂』. ("10 000 Qini saal") oma palees.
• Guo Chuwang 郭楚望: Xiaoxiang Shuiyun 《瀟湘水雲》.

Klassikalistes raamatutes nagu Qin Shi, Qinshi Bu ja Qinshi Xu on veel sadade mängijate elulugusid.

Kuulus maal "Ting Qin Tu" ( 聽琴圖, Qini kuulamine), Song keisri Huizongi (1082-1135) poolt.

Mängutehnika

Qin-meloodiate ilu ei tulene mitte ainult meloodiatest endist, vaid ka variatsioonidest, mida mängija saab rakendada üksikute toonide ja nende kombinatsioonide puhul. Qini rikkalikud toonid võib liigitada kolme selgelt erineva "kõlaga". Esimene on san yin 〔散音〕, mis tähendab "hajutatud helisid". See tähendas lihtsalt vajaliku keelpilli pingutamist, et kõlada avatud noot. Teine on fan yin 〔泛音〕 ehk "hõljuvad helid". Need on harmoonilised helid, mille puhul mängija lihtsalt puudutab vasaku käe ühe või mitme sõrmega kergelt stringi valge hui-punktiga tähistatud kohas, ploomib ja tõstab seejärel, tekitades terava ja selge helikõla. Kolmas on yin 〔按音 / 案音 / 實音 / 走音〕 ehk "peatatud helid". See moodustab enamiku enamiku qin-paladest ja nõuab, et mängija vajutaks vasaku käe sõrme või pöidlaga keelele, kuni see puutub kokku pinnalauaga, ja seejärel pillistaks. Seejärel võib käsi libistada üles ja alla, muutes seeläbi helikõrgust.

Keelte pillimängimisel ei ole vaja sõrmedele võltsküüsi kinnitada. Sageli jäetakse sõrmeküüned pikaks ja lõigatakse need ümaraks. Pikkus on subjektiivne ja sõltub mängija eelistustest, kuid tavaliselt on see umbes 3-4 mm sõrmeotsast. Kui see on liiga lühike, siis summutab sõrmeots heli, kui see puudutab keelde pärast küünte pingutamist. Kui see on liiga pikk, siis võib sõrmede mängimine muutuda raskeks. Üldiselt hoitakse parema käe küüned pikad, vasaku käe küüned aga lühikesed, et oleks võimalik raskusteta keeledele vajutada.

On kaheksa põhilist parema käe sõrme tehnikat: pi 〈劈〉 (pöidla ploomimine väljapoole), tuo 〈托〉 (pöidla ploomimine sissepoole), mo 〈抹〉 (indeks sisse), tiao 〈挑〉 (indeks välja), gou 〈勾〉 (keskmine sisse), ti 〈剔〉 (keskmine välja), da 〈打〉 (ring sisse) ja zhai 〈摘〉 (ring välja); väikest sõrme ei kasutata. Nendest kaheksast põhisõrmest saab nende kombinatsioonidega luua veel palju muid sõrmi. Cuo 〈撮〉 on kahe stringi üheaegne pillistamine, lun 〈輪〉 on sõrmus-, kesk- ja nimetissõrmega kiiresti järjestikku ühe stringi pillistamine, suo 〈鎖〉 tehnika hõlmab ühe stringi pillistamist mitu korda kindlas rütmis, bo 〈撥〉 kobab sõrmi ja pillistab kahte stringi üheaegselt ning gun fu 〈滾拂〉 on heliseeria loomine, joostes pidevalt üles ja alla keeled üles ja alla nimetissõrmega ja keskmise sõrmega. Need on vaid mõned neist.

Vasaku käe tehnikad algavad lihtsast stringile vajutamisest (enamasti pöidlaga lihase ja küünte vahel ning sõrmkübaraga), libistades üles või alla järgmisele noodile (shang 〈上〉 ja xia 〈下〉), vibrati käe kõigutamisega (yin 〈吟〉 ja nao 〈猱〉, vibrato vorme on koguni 15 pluss erinevad vormid), pöidlaga keelele pingutamine, samal ajal kui sõrmkübaraga peatatakse keel madalamas asendis (qiaqi 〈掐起 / 搯起〉), pöidlaga keelele haamrile löömine (yan 〈掩 / 罨〉), kuni keerulisemate tehnikateni, nagu mitme keelte üheaegne vajutamine.

Mõlema käega koos sooritatud tehnikad on raskemini saavutatavad, näiteks qia cuo san sheng 〈掐撮三聲〉 (kombinatsioon haamri sisse ja välja löömisest, seejärel kahe keelte peksmisest, seejärel kordamine), kuni põnevamate vormideni, nagu kõigi seitsme keelte vajutamine vasakuga, seejärel kõigi keelte löömine paremaga, seejärel vasak käsi liigub kiiresti qin'ile, tekitades veereva heli nagu veeämbri viskamine sügavasse veepaaki (seda tehnikat kasutatakse Liu Shui Shu stiilis vee heli kopeerimiseks).

Selleks, et omandada qin'i, on üle 50 erineva tehnika, mida tuleb omandada. Isegi kõige sagedamini kasutatavaid (näiteks tiao) on raske omandada ilma õpetaja nõuetekohase juhendamiseta.

Tabulatsioon ja notatsioon

Kirjalik qin-muusika ei öelnud otseselt, milliseid noote mängiti, nagu paljud välised muusikainstrumendid; selle asemel oli see kirjutatud tabulatuuris, kus oli üksikasjalikult kirjas häälestus, sõrmeasendid ja pillimängutehnika, seega koosnes see samm-sammult meetodist ja kirjeldusest, kuidas pala mängida. Mõnes tabulatuuris on noodid märgitud gongche-notatsioonisüsteemi abil või rütm on märgitud punktide abil.

Varaseim näide kaasaegsest stenogrammi tabulatsioonist on säilinud umbes 12. sajandist pKr. Varasem muusikamärkmete vorm Tangi ajastust on säilinud vaid ühes käsikirjas, mis on dateeritud 7. sajandisse pKr ja kannab nime Jieshi Diao: You Lan 《碣石調幽蘭》 (üksildane orhidee, kivitahvli moodi). See on kirjutatud pikakirjas nimega wenzi pu 〔文字譜〕 (sõna-sõnalt "kirjalik märkimine"), mis annab kõik üksikasjad tavaliste hiina kirjamärkide abil. Hiljem, Tangi dünastia ajal, lihtsustasid Cao Rou (曹柔) ja teised notatsiooni, kasutades ainult tähemärkide tähtsaid elemente (nagu stringi number, ploomimistehnika, hui number ja millise sõrmega stringi peatada) ning ühendasid need üheks tähemärkide notatsiooniks. See tähendas, et selle asemel, et mõne noodi kirjeldamiseks oleks kaks rida kirjalikku teksti, võis üks märk esindada ühte nooti või mõnikord koguni üheksat. Seda märkimisvormi nimetati jianzi pu 〔減字譜〕 (sõna-sõnalt "vähendatud märkimine") ja see oli suur samm edasi qin-noodide salvestamisel. See oli nii edukas, et alates Mingi dünastia ajast (1368-1644) ilmus palju qinpu 〔琴譜〕 (qin tabulatuuride kogumikke), millest kõige kuulsam ja kasulikum on "Shenqi Mipu" (Salapärane ja imeline tabulatuur), mille koostas Mingi dünastia rajaja 17. poeg Zhu Quan (朱勸). 1960. aastatel avastas Zha Fuxi üle 130 qinpu, mis sisaldavad kaugelt üle 3360 kirjutatud muusikapala. Paljud enne Mingi dünastiat koostatud qinpu on nüüdseks kadunud ja paljud palad on jäänud sajandeid esitamata.

Olemasolevad qinpu on tavaliselt pärit erakogudest või avalikest raamatukogudest üle kogu Hiina jne. Need, mis on avalikkusele kättesaadavad, on fotokoopiad, mis on trükitud ja köidetud traditsioonilise hiina raamatuköitmismenetlusega. Kaasaegsemad qinpu'd on tavaliselt köidetud tavalisel lääne viisil kaasaegsele paberile. Vormingus kasutatakse qin-notatsiooni koos notatsiooniga ja/või jianpu-notatsiooniga.

Repertuaar

Qini teosed on tavaliselt umbes kolm kuni kaheksa minutit pikad, pikim neist on "Guangling San" 《廣陵散》, mis on 22 minutit pikk. Teised kuulsad palad on "Liu Shui" 《流水》 (Voolav vesi), "Yangguan San Die" 《陽關三疊》 (Kolm refrääni Yang-passi teemale), "Meihua San Nong" 《梅花三弄》 (Kolm variatsiooni ploomilillede teemale), "Xiao Xiang Shui Yun" 《瀟湘水雲》 (Udu ja pilved Xiao ja Xiangi jõgede kohal) ja "Pingsha Luo Yan" 《平沙落雁》 (Metshaned laskuvad liivarannale). Keskmine mängija suudab üldiselt mängida mälust umbes kümme pala, mida ta püüab väga hästi mängida, õppides uusi palasid siis, kui talle meeldib. Mängijad õpivad peamiselt populaarseid, hästi õpitud versioone, kasutades tihtipeale helisalvestust võrdlusmaterjalina. Lisaks väljakujunenud või iidsete palade väga hea mängimise õppimisele võivad kõrgelt kvalifitseeritud qinimängijad ka komponeerida või improviseerida, kuigi selleks peab mängija olema väga hea ja väga hästi kursis pilliga.

Dapu 〔打譜〕 on vanade tabulatsioonide teisendamine mängitavasse vormi. Seda saab kasutada nii uue muusika loomiseks kui ka vanade meloodiate rekonstrueerimiseks. Kuna qin tabulatuuris ei ole märgitud nootide väärtust, tempot ega rütmi, peab mängija selle ise välja töötama. Tavaliselt õpivad qin-mängijad tüki rütmi õpetaja kaudu. Nad istuvad teineteise vastas, kusjuures õpilane kopeerib meistrit. Tabulatuuri vaadatakse ainult siis, kui õpetaja ei ole kindel, kuidas mingit osa mängida. Sellepärast traditsioonilised qinpu ei näita neid. Kui õpetajat ei olnud, siis tuli rütm ise välja töötada. Kuid oleks viga öelda, et qin-muusikas ei ole rütmi ega meloodiat. 20. sajandiks oli püütud püüda asendada stenogrammi, kuid seni ei ole see õnnestunud; alates 20. sajandist on qin-muusika üldiselt trükitud qin-tabulatsiooni kohal oleva noodikirjeldusega. Kuna qin tabulatsioon on nii kasulik, loogiline, lihtne ja kiireim viis (kui mängija oskab nootatsiooni lugeda), on see qin-mängija jaoks hindamatu väärtusega ja seda ei saa täielikult asendada. On kaks seisukohta, kuidas dapu kõige paremini kasutada: üks on kasutada seda uue muusika loomiseks ja teine on kasutada seda originaalmuusika mängimise viisi rekonstrueerimiseks.

Ehitus

Pärimuse kohaselt oli qinil algselt viis keelpidi, mis tähistasid viit elementi: metalli, puitu, vett, tuld ja maad. Hiljem, Zhou dünastia ajal, lisas Zhou Wen Wang 周文王 oma poja Bo Yihou 伯邑考 mälestuseks kuuenda stringi. Tema järeltulija Zhou Wu Wang 周武王 lisas seitsmenda stringi, et motiveerida oma vägesid Shangiga võitlema. Kolmteist hui 『徽』 pinnal tähistavad aasta 13 kuud (13. lisakuu on kuukalendri "hüppekuu"). Pinnal olev tahvel on ümmargune, et kujutada taevast, ja alumine tahvel on lame, et kujutada maad. Kogu qini pikkus (hiina mõõtudes) on 3 jalga ja 6,5 tolli, mis tähistab 365 päeva aastas (kuigi see on vaid standard, sest qinid võivad olla lühemad või pikemad, sõltuvalt perioodi mõõtmisstandardist või valmistaja eelistustest). Igal qini osal on tähendus, mõned neist on ilmselgemad, nagu "draakoni bassein" 『龍池』 ja "peeniksi tiik" 『鳳沼』.

Qini helikamber on ehitatud kahest puidust laudadest, mis on tavaliselt eri puiduliigist. Veidi ümardatud ülemine laud (heliplaat) on tavaliselt valmistatud tongipuust 『桐』, Hiina päikesepuust või Hiina paulownia puust. Alumine laud on valmistatud zi mu 『梓木』 katalpast (Catalpa ovata) või viimasel ajal nan mu 『楠木』 kambripuust (Machilus nanmu). Puit peab olema hästi laagerdunud, st mahl ja niiskus peavad olema eemaldatud (pealispuidust). Kui mahl jääb alles, siis ei ole heli selge ja kui niiskus aurustub, siis puit väändub ja praguneb. Mõned valmistajad kasutavad qinide valmistamiseks vana või iidset puitu, sest enamik mahlast ja niiskusest on aja jooksul loomulikul teel eemaldatud (tänapäeva qinide valmistamiseks kasutatakse sageli vana shan mu 『杉木』, Hiina Cunninghamia või Jaapani Cryptomeria puitu). Mõned teevad jõupingutusi, et hankida väga vana puitu, näiteks Han-dünastia hauakonstruktsioonidest või kirstudest pärit puitu. Kuigi selline puit on väga kuiv, ei ole see tingimata parim, sest see võib olla nakatunud puidumadraga või olla halva kvaliteediga või halba tüüpi. Paljud uuest tong-puidust valmistatud kaasaegsed qinid (näiteks Zeng Chengwei valmistatud qinid) võivad olla kvaliteetsemad kui antiiksed qinid.

Alumisel laual on kaks heliauku, kuna qini mängutehnikas kasutatakse kogu ülemise laua pinda, mis on kumer / kühmuline. Ülemise laua sisemine osa on teatud määral õõnes. Kiini sees on "nayin" 『納音』 helisummutid ning "tian chu" 『天柱』 ja "di chu" 『地柱』 helipostid, mis ühendavad alumist lauda ülemise lauaga. Laudade ühendamiseks kasutatakse bambusnaelu. Seejärel kantakse qini pindadele Hiina lakipuust (Rhus vernicifera) saadud lakk, mis on segatud mitmesuguste pulbritega, millest kõige tavalisem on "lujiao shuang", mis on hirvesarvede jäänused pärast liimi eemaldamist. Sageli kasutatakse hirvesarvepulbri asemel keraamilist pulbrit, kuid selle kvaliteet ei ole sama hea. Pärast laki kuivamist (qin vajab mitut kihti) lihvitakse pind õlikivide abil. Pilli otsas on "yue shan" 『岳山』 ehk sild ja teises otsas on "long yin" 『龍齦』. (draakoni kummid) või pähkel. On 13 ringikujulist pärlmutter-inlaadi, mis tähistavad harmoonilisi positsioone, samuti noodipositsiooni viitepunkti, mida nimetatakse hui 『徽』. ("insignia").

Stringid

Kuni kultuurirevolutsioonini olid guqini keeled alati valmistatud eri paksusega keeratud siidist, kuid sellest ajast alates kasutab enamik mängijaid kaasaegseid nailonist teraskeeratud teraskeeriseid. See oli osaliselt tingitud kvaliteetsete siidist keelte vähesusest ja osaliselt uuemate keelte suuremast vastupidavusest ja valjemast toonist.

Siidist nöörid valmistatakse, kogudes ettenähtud arvu siidniite ja keerates need tihedalt kokku. Keerdatud nöörid mähitakse seejärel ümber raami ja kastetakse looduslike liimide vedelikku, mis seob niidid kokku. Nöörid võetakse välja ja jäetakse kuivama, enne kui need lõigatakse sobiva pikkusega. Paksemad ülemised nöörid (st nöörid üks kuni neli) mähitakse veel õhukese siidniidiga, mis keritakse ümber südamiku, et muuta see siledamaks.

Hiljuti on Hiinas taas alanud väga hea kvaliteediga siidist keelte tootmine ja üha rohkem mängijaid on hakanud neid kasutama. Kuigi enamik kaasaegseid mängijaid kasutab nailoniga ümbritsetud metallist keeled, väidavad mõned, et nailoniga ümbritsetud metallist keeled ei saa asendada siidist keeled, kuna need annavad peenema tooni. Lisaks sellele võib juhtuda, et nailoniga ümbritsetud metallist keeled võivad kahjustada vanade qinide puitu. Paljud traditsionalistid leiavad, et vasaku käe sõrmede heli, mis libiseb keelte peal, on qin-muusika eripäraks. Kaasaegsed nailoniga ümbritsetud metallist keeled olid minevikus väga sujuvad, kuid nüüd on neid veidi muudetud, et neid libisevaid helisid tabada.

Tuning

Qini nöörimiseks tuli traditsiooniliselt teha nööri ühte otsa liblikasõlm (shengtou jie 『蠅頭結』) ja libistada nöör läbi keeratud nööri (rongkou 『絨剅』), mis läheb qini peas olevatesse aukudesse ja seejärel alt läbi häälestusnõelte (zhen 『軫』) välja. Nöör tõmmatakse üle silla (yueshan 『岳山』), üle pinnalaua, üle mutri (longyin 『龍齦』 draakonikummid) qini tagaküljele, kus ots mähitakse ümber kahe jala (fengzu 『鳳足』 "peeniksjalad" või yanzu 『雁足』 "hanelinnu jalad"). Seejärel häälestatakse keeled häälestusnuppude abil. Kõige tavalisem häälestus, "zheng diao" 〈正調〉, on pentatooniline: 1245612 traditsioonilises hiina numbrisüsteemis või jianpu 〔簡譜〕. Tänapäeval tõlgendatakse seda üldiselt nii, et see tähendab C D F G A c d, kuid seda tuleks pidada do re fa so la do re, sest ajalooliselt ei olnud qin absoluutse kõrgusega häälestatud. Tegelikult võib sama häälestust pidada ka 5612356, kui kolmandat keelet mängitakse do. Seega, välja arvatud teiste instrumentide saatel, peavad olema täpsed ainult seitsme keelte vahelised helikõrgussuhted. Muud häälestused saavutatakse keelte pinge reguleerimise teel, kasutades häälestusnuppe peaosas. Nii annab manjiao diao 〈慢角調〉 (lõdvendatud kolmas keel) 1235612 ja ruibin diao 〈蕤賔調〉 (tõstetud viies keel) 1245712, mis transponeeritakse 2356123.

Konteksti mängimine

Guqinit kasutatakse peaaegu alati sooloinstrumendina, kuna selle vaikne toon tähendab, et seda ei saa kuulda enamiku teiste instrumentide või ansambli helide üle. Seda võib aga mängida koos xiao (otsapuhutud bambusflööt), koos teiste qinidega või laulmise ajal. Vanasti kasutati sageli duettides koos qiniga ka se'i (liikuvate sildadega ja 25 keelega pikk kannel, mis sarnaneb jaapani koto'le).

Selleks, et pilliga qiniga kaasas käia, peab selle heli olema mahe ja ei tohi qinit ületada. Seetõttu kasutatakse selleks tavaliselt F-toonis helisignaali, mida nimetatakse qin xiao'ks, mis on kitsam kui tavaline xiao. Kui keegi laulab qin-lauludele (mis on tänapäeval haruldane), siis ei tohiks laulda ooperi- või rahvaviisiga, nagu on Hiinas tavaline, vaid pigem väga madala ja sügava häälega; ning ulatus, milles inimene peaks laulma, ei tohiks ületada poolteist oktaavi. Laulmise stiil on sarnane Tangi luuletuste ettekandmise stiiliga. Selleks, et nautida qin-laule, tuleb õppida harjuma selle kummalise stiiliga, milles mõned mängijad võivad oma laule laulda.

Traditsiooniliselt mängiti qin'i vaikses stuudios või toas üksi või mõne sõbraga või mängiti õues looduskaunites kohtades. Tänapäeval esinevad paljud qinimängijad kontsertidel suurtes kontserdisaalides, kus peaaegu alati kasutatakse vajaduse korral heli võimendamiseks elektroonilisi helisignaalivõtjaid või mikrofone. Paljud qinimängijad osalevad yaji (『雅集』 sõna-sõnalt "elegantne kokkusaamine"), kuhu võib tulla hulk qinimängijaid, muusikasõpru või kõiki Hiina kultuuri vastu huvi tundvaid inimesi, et arutada ja mängida qinit.