Henry Frederick, Walesi prints (19. veebruar 1594 – 6. november 1612) oli kuningas James I ja VI ja Taani Anna vanim poeg. Tema nimi tuleneb vanaisadest Henry Stuart, lord Darnley ja Frederick II Taanist. Ta oli oma aja avaliku elu üks tähelepanuväärsemaid noori pärijaid ning teda peeti laialdaselt oma isa troonipärijaks.
Varajane elu ja haridus
Henry Frederick sündis Šotimaal Stirlingi lossi köites, kus troonipärijate harjumus tagada turvaline kasvatusekoht oli laialt levinud. Tema hariduse eest vastutasid mitmed õpetajad ja preceptori tüüpi juhendajad: teda kasvatati nii humanitaar- kui ka sõjaliste oskustega, rõhuasetusega keelte, ajaloo, kõnevõime, ratsutamise ning sõjalis-spordiliste tegevuste õppimisele. 1610. aastal toimus tema ametlik investituur Walesi printsina, mis kinnitas tema positsiooni troonipärijana Inglismaal.
Iseloom ja huvid
Henryt kirjeldati kui säravat, energilist ja karismatikomplekti noort meest, kelle huvialad hõlmasid ratsutamist, jahipidamist, mõõgavõitlust ja ilu- ning moeteadlikkust. Ta kujunes kiiresti rahva lemmikuks: teda austati kui sõjalise võimekuse ja auväärt printsipaalide kehastust. Samal ajal oli ta ka patron kunstidele ja teadustele—tema kuju ja tegevus inspireerisid paljusid luuletusi, mälestustekste ja näidendilisi tükke.
Avalik roll ja pärimistulevik
Kuna Henry oli kuninga ja kuninganna vanim poeg, pidi temast saama Ühendkuningriigi troonipalav järgija. Tema positsioon tõi kaasa suure poliitilise tähelepanu ja ootused, nii kodu- kui välispoliitikas. Tema varajane investituur ja avalikud esinemised kujundasid temast lootustandva pärija kuvandi, mis mõjutas ka ettevõtmisi nagu koloniseerimine ja mereline poliitika: mitmed toetused ning nimetused edendasid tema ja tema nime tuntust ka väljaspool Suurbritanniat.
Haigestumine, surm ja järelmõju
1612. aasta novembris haigestus Henry ootamatult ja suri 6. novembril. Surma põhjuseks on ajalooallikates nimetatud haigus, milleks arvatakse olnud tüüfuse või kõhutüüfuse (typhoid/typhus) taoline infektsioon; haiguse täpne iseloom on ajaloolastes arutlustes. Tema surm šokeeris rahvast ja poliitilist eliiti: kuna Henry suri enne oma isa, läks Inglismaa ja Šoti troonipärimine tema nooremale vennale Charlesile, kes hiljem sai kuningaks Charles I-ks.
Henry maeti Westminsteri abijaggusse (Westminster Abbey), tema matuseaeg ja mälestustseremooniad olid suursugused ning jätsid püsiva jälje ajastu kultuurilukku. Tema surmale järgnes lai lein ja hulk elegiaid, mälestuskirjutisi ning monumente — ta jäi paljudele kui lootusrikas, paraku liiga vara lahkunud pärija.
Pärand ja mälestus
- Paljud 17. sajandi kunstnikud, luuletajad ja näitlejad pühendasid Henryle mälestustöid ning tema kuju märgiti ka rahvalikus meedias ja kirjanduses.
- Mitmed kohad Virginia koloonias said enne ja pärast prints Henry surma tema auks nime — see peegeldab tema ja tema pere poliitilist ning kultuurilist mõju varajasele inglise koloniseerimisele.
- Henry kujunes ajalukku kui „see, kes pidi saama“, tema traagiline surm muutis Briti monarhia lähiajaloo käiku ja mõjutas ka järgneva põlvkonna valitsejate kehastumist.
Kokkuvõtlikult oli Henry Frederick tugeva, avaliku profiiliga troonipärija, kelle varajane surm lõikas katki ootused ja jättis püsiva jälje nii poliitilisse kui kultuurilukku.
