Taani Anne (12. detsember 1574 – 2. märts 1619) oli Šotimaa, Inglismaa ja Iirimaa kuningakonsorts. Ta oli kuningas Jaakob VI ja I abikaasa ning Taani kuninga Friedrich II ja tema abikaasa Sophie Mecklenburgi tütreks sündinud. Anne tõi oma pärandiga kaasa Põhja-Euroopa kuninglikud sidemed ja kultuurieelistused, mis mõjutasid Stuartide õukonda nii Šotimaal kui pärast 1603. aastat Inglismaal.

Anne, Taani kuninga Friedrich II teine tütar, abiellus 1589. aastal 15-aastasena Jaakobiga. Nende abielu sai tähelepanu sündmusterohke alguse tõttu: meresihklemise ja diplomaatiliste sündmuste järel kohtusid noorpaar sageli ka Norra ja Šotimaa pidustustel enne, kui Anne lõpuks Šotimaale saabus. Abielu oli nii poliitiline liit kui ka isiklik suhe, millel oli ajapikku nii sooje kui jäisemaid perioode.

Anne sünnitas seitse last, kuid ainult kolm neist jõudis täiskasvanuks: prints Henry (Henry Frederick, 1594–1612), printsess Elizabeth (1596–1662, hiljem Böömimaa kuninganna ja Pfalzi elektress) ning Karl I (1600–1649). Prints Henriku enneaegne surm 1612 avaldas mõlema vanema elule tugevat mõju ning Anne tõmbus seejärel osaliselt tagasi avalikust õukonnaelust.

Isikliku ja poliitilise elu lõimimise tõttu osales Anne vahel ka poliitikas: tema suhted mehega olid vahelduvad ja vaidlused puudutasid tihti laste ja lähedaste kohtlemist. Nii kasutas ta aega-ajalt Šoti poliitikat ja liitlasi, kui ta tülitses Jaakobiga oma poja, prints Henriku pärast või püüdis kaitsta oma sõpru – näiteks tema seotus Beatrix Ruthveniga sattus ka kuningliku tähelepanu alla. Esialgu näis Anne olevat Jaakobit tõeliselt armastavat, kuid aastatega muutusid nende suhted jahedamaks ning nad elasid ka mõnda aega eraldi, kuigi säilitasid vastastikuse austuse.

Inglismaal olles huvitus Anne rohkem kunstist ja aulisest õukonnaelust kui otsesest valitsemisest. Ta kujundas endale suure ja kultuuriliselt rikkaliku õukonna, kus tähtsal kohal olid maskid, muusika, näited ja kunstiprojektid. Ta oli tuntud maskeerimiste ning teatriliste meelelahutuste patroonina, tellis lavakujundusi ja kostüüme ning lõi ühtlasi koondise kunstnike ja muusikute ümber. Anne oli innukas kunstikollektsionäär, tellis seinavaipu ja maaliteoseid ning tellis kaasaegset arhitektuuri: tema tellimusel töötas meremeister-arhitekt Inigo Jones, kellelt telliti näiteks hilisem tema tuntud hooneprojekt Queen’s House Greenwichis.

Anne töötas koostöös luuletajate ja näitekirjanikega (sh Ben Jonson), tellides ja esiletõstes küllaga õukondlikke maske ja pidulikke etendusi, kus arhitektuurilised ja kostümeeritud lavakujundused mängisid olulist rolli. Tema patronaaži saab näha ka muusikute, maalijate ja tekstiilikunstnike tellimustes, mis mõjutasid ja rikastasid Jacobi ajastu kultuurilist elu.

Pärast prints Henriku surma 1612 jäi Anne haigemaks ja tema osalemine õukonnaelus vähenes. Ta suri 2. märtsil 1619; tema maetuspäev ja matmine toimus kuninglikus maal ja tavades, ta on maetud Westminsteri kloostrisse (Westminster Abbey), mis oli tollase kuningliku perekonna tavapärane matmiskoht.

Religioon oli Anne elus keeruline ja tihti vastuoluline teema. Ta oli ametlikult protestantina, kuid mõned diplomaatilised allikad ja tema isiklikud seosed on pannud kahtlema, kas ta mingil ajal ei olnud katoliiklane. Tõendid on vastuolulised: mõned allikad viitavad katoliiklikule soosingule või kontaktidele katoliiklastega, teised rõhutavad tema protestantlikku ametlikku positsiooni. Üldiselt jääb tema usuline identiteet ajaloolaste jaoks osaliselt lahtiseks ja seda on uuritud seoses tol ajal valitsevate poliitiliste ja konfessionaalsete pingeidega.

Ajaloolased on varem tihti kujutanud Anne’i pealiskaudsena ja kergemeelsena, rõhutades tema elegantsust ja tarbimisvõimekust. Kaasaegsemad uurijad aga rõhutavad üha enam tema iseseisvust, kultuurilist stimuleerivat rolli ja praktilist tähtsust Jaakobi õukonna kunstide ja esinemiskultuuri edendamisel. Anne panus kujunes oluliseks Jacobi-ajastu visuaalsele ja sakraalsele kujundusele ning avaldas püsivat mõju Inglismaa kuningliku õukonna kultuurilisele identiteedile.

Taani Anne pärand on seega kahekordne: isiklikel ja peresuhetes nähtavate pingetega seotud poliitiline mõju ning märkimisväärne kultuuriline ja kunstiline pärand, mille kaudu mõjutas ta 17. sajandi alguse õukonnakultuuri, teatri- ja muusikapraktikaid ning kuningliku esinemise esteetikat.