Rahvusvaheline standardne raamatunumber (ISBN) on unikaalne kaubandusliku raamatu identifitseerimise vöötkood. ISBN-süsteem loodi Ühendkuningriigis, aastal 1966, raamatukaupmeeste ja kirjakaupmeeste W.H. Smithi poolt.

Algselt oli see 9-kohaline SBN-kood (Standard Book Numbering) ja seda kasutati ikka veel järgmistes keeltes 1974; see võeti 1970. aastal vastu rahvusvahelise standardina ISO 2108. Sarnane numbriline tunnus, rahvusvaheline standardne seerianumber (ISSN), tähistab perioodilisi väljaandeid, näiteks ajakirju. Alates 1. jaanuarist, 2007on ISBN-numbrid 13-kohalised, nagu Booklandis EAN-13. Standardi eest vastutab TC 46/SC 9.

Mis on ISBN ja milleks seda kasutatakse?

ISBN on unikaalne tunnus, mis identifitseerib konkreetse raamatu väljaande ja formaadi. Iga väljaande vorm (näiteks kõvakaaneline, pehmekaaneline, e-raamat või heliraamat) vajab oma ISBN-i. ISBN aitab kirjastajatel, raamatupoodidel, raamatukogudel ja edasimüüjatel tellida, müüa ja kataloogida raamatuid täpselt ja tõrgeteta.

ISBN-i struktuur

Tänapäevane ISBN-13 koosneb tavaliselt järgmistest osadest:

  • EAN/Bookland prefiks (tavaliselt 978 või 979) — muudab ISBN-i EAN-13 vöötkoodi jaoks sobivaks;
  • Registreerimisgrupp — riigi, keele või piirkonna identifikaator (näiteks 0 või 1 inglise keelerühmale);
  • Kirjastaja (registrant) kood — eraldab kirjastaja või väljaandja;
  • Väljaande kood — konkreetse pealkirja ja formaadi identifikaator kirjastaja sees;
  • Kontrollnumber — viimane number, mis kontrollib kogu koodi õigsust.

ISBN-10 vormis (vana süsteem) oli struktuur sarnane, kuid koosnes 10 numbrist ja kontrollnumbrist, mis võis olla ka X (esindades 10).

Kontrollnumbri arvutamine

ISBN-10: kontrollnumber arvutatakse nii, et iga esimest üheksat numbrit korrutatakse kaaludega 10 kuni 2 ja summa modulo 11 annab kontrollnumbri. Kui tulemus on 10, tähistatakse seda tähega X.

ISBN-13: kasutatakse EAN-13 algoritmi — numbritele rakendatakse kaalusid 1 ja 3 vaheldumisi, summast leitakse moodul 10 ning kontrollnumber on (10 − (summa mod 10)) mod 10.

Ajalugu lühidalt

Süsteem sai alguse 1960. aastate keskpaigas Ühendkuningriigis kui SBN (9-kohaline). 1970. aastal võeti see vastu rahvusvahelise standardina ISO 2108 ja hiljem laiendati 10-kohaliseks ISBN-iks. 2007. aastal viidi üle 13-kohalisele vormile, et ühtlustuda EAN-13 vöötkoodi standardiga ja suurendada kättesaadavate numbrite hulka.

Kes haldab ja kuidas ISBN-i saada?

Rahvusvaheline ISBN-büroo koordineerib süsteemi ülemaailmselt ja riiklikud või piirkondlikud ISBN-agentuurid jagavad numbreid kirjastajatele. Kirjastajad (sh isekirjastajad) peavad tavaliselt ostma või registreerima ISBN-id läbi oma riikliku agentuuri või sertifitseeritud edasimüüjate. Täpsema info saamiseks tuleks pöörduda vastava riigi ISBN-agentuuri poole.

Tähtsad reeglid ja piirangud

  • Iga eri formaat või eri väljaanne vajab oma ISBN-i — sama raamat algse pehme- ja kõvakaanelise väljaande puhul vajab kahte erinevat ISBN-i;
  • ISBN ei asenda autoriõigust ega viita sisule — see on ainult identifikaator;
  • ISBN ei anta tasuta automaatselt: jagamise reeglid ja kulud sõltuvad riigi agentuurist;
  • ISBN ei sobi ajakirjadele või perioodikale — selleks kasutatakse ISSN-i.

Tehnilised märkused ja praktika

ISBN-id kuvatakse sageli raamatu tagakaanel EAN/ISBN vöötkoodina, mis võimaldab kauplustel ja laoarvestusel tooteid kiiresti skanneerida. Kui teil on olemas ISBN-10, saab selle sageli teisendada ISBN-13-ks, lisades 978-prefiksi ja arvutades uue kontrollnumbri. Kui 978-koodid on täis, kasutatakse prefiksit 979, et tagada piisav hulk numbreid.

Kokkuvõte

ISBN on globaalselt kasutatav süsteem raamatu väljaannete ühetaoliseks identifitseerimiseks. See lihtsustab raamatute müüki, laenutamist ja kataloogimist ning on tähtis tööriist kirjastajatele, edasimüüjatele ja raamatukogudele. Standardi tehnilise arenduse ja halduse eest vastutab vastav ISO-komitee (TC 46/SC 9) ning kohalikud agentuurid väljastavad ja haldavad numbreid vastavalt piirkondlikele reeglitele.