Kepler-22b on G-tüüpi täht Kepler-22 ümber tiirlev ekstrapolaarne planeet. See asub Maast umbes 600 valgusaasta kaugusel Cygnuse tähtkujus. Selle leidis NASA Kepleri kosmoseteleskoop. See on ka esimene teadaolev planeet, mis tiirleb Päikesesarnase tähe elamiskõlblikus tsoonis.
Kepler-22b esimene transiit oma peremeespäikese ees toimus 2009. aasta keskel Kepleri kolmandal teaduspäeval. Kepler-22b kolmas transiit avastati 2010. aasta lõpus. Kosmoseteleskoop Spitzer andis rohkem andmeid, mis kinnitasid Kepler-22b transiite. 5. detsembril 2011 teatati Kepler-22b olemasolu kinnitamisest.
Omadused ja avastusega seotud asjaolu
- Orbit: Kepler-22b tiirleb oma tähe ümber ligikaudu ühe Maa-aasta pikkuse perioodiga (orbitaalkestus on umbes 290 päeva), mistõttu asub see tähe elamiskõlblikus tsoonis.
- Suurus: planeedi raadius on hinnanguliselt mitu korda suurem kui Maa oma (umbes 2–3 Maa raadiust), mis teeb sellest kas suurema kivise keha ehk “super-Maa” või gaasirikka “mini-Neptuuni”.
- Mass ja koostis: massi otsest mõõtmist ei ole tehtud; sellepärast on planeedi täpne koostis ja pindetingimused teadmata. Võimalik on nii tihe kivine pinnas kui ka paks atmosfäär või ookeaniga kattev maailm.
- Temperatuur ja elamiskõlblikkus: kuna Kepler-22b liigub elamiskõlblikus tsoonis, võivad selle pinnatingimused teoreetiliselt võimaldada vedela vee olemasolu. Praktikas sõltub see aga tugevalt atmosfääri koostisest ja paksusest — paks kasvuhooneefekt võib muuta planeedi liiga kuumaks, õhuke atmosfäär aga liiga külmaks.
- Avastamise meetod: planeeti avastati transiitmeetodil — tähe ereduse vähenemist mõõtes, kui planeet tema ees liigub. Spitzeri ja teiste andmete abil kinnitati transiide ning välistati paljud valepositiivsed seletused.
Olulisus ja edasised uuringud
Kepler-22b on teaduslikult oluline eelkõige seetõttu, et see oli üks esimesi konfirmeeritud planeete, mis tiirles Päikesesarnase tähe elamiskõlblikus tsoonis – see tekitas palju huvi seoses eluvõimaluste otsimisega väljaspool Päikesesüsteemi. Kuigi planeedi olemasolu ja orbitaalomadused on teada, on vajalikud täiendavad vaatlused (näiteks radarväljundid ja täpsemad spektraalsed mõõtmised), et piirata massi ja atmosfääri omadusi ning hinnata võimalikke pinnatingimusi.
Tänapäeval jätkavad astronoomid Kepler-22b ja sarnaste eksoplaneetide uurimist, kasutades nii maapealseid teleskoope kui ka ruumiteleskoope, otsides märke atmosfääri koostisest, temperatuuri ja võimalustest, kus võiks eksisteerida vedel vesi või muud eluks vajalikud tingimused.


