Khalistani liikumine: Sikhide iseseisvusliikumine, ajalugu ja eesmärk
Khalistani liikumine on sikhide rahvuslik ja separatistlik liikumine, mis nõuab iseseisvat riiki sikhide jaoks praeguse Pakistani Punjab'i ja Loode-India aladel. Liikumise ettekujutatud territooriumit kutsutakse Khalistaniks ning selle väljakuulutatud pealinnaks oleks Lahore, linn, kus Maharaja Ranjit Singh rajas kunagi sikhide impeeriumi. Mitmed uuringud ja küsitlused on näidanud, et osa sikhide seas nimetavad Lahoret Khalistani sümboolseks pealinnaks. Khalistani liikumes on tegutsenud erinevad organisatsioonid, näiteks Babbar Khalsa ja sõjalised rühmitused nagu Khalistani Vabastusjõud ning teised vähem tuntud üksused.
Taust ja põhjused
Khalistani nõudmised said alguse nii religioossetest kui poliitilistest pingetest pärast India iseseisvumist (1947) ja ümberpiiratud piire, mis jagasid traditsioonilise Punjabi piirkonna kahe riigi vahel. Liikumise toetajad toovad esile kultuurilise, religioosse ja poliitilise autonoomia puudumise ning usulise identiteedi kaitsmise vajaduse. Samas ei olnud liikumine kunagi homogeenne: mõned nõudsid täielikku iseseisvust, teised suuremat autonoomiat India föderatsioonis.
Silmapaistvad sündmused 1980. aastatel
Khalistani liikumine tõusis rahvusvahelisse tähelepanu 1980. aastatel. Kuulsamate ja laialdaselt kajastatud sündmuste hulka kuuluvad India võimude operatsioonid Amritsari ja Teise Sikh-juhtkonna vastu, eelkõige 1984. aasta juunis toimunud Operation Blue Star ehk templile sissetung Harmandir Sahibil (Kuldtempel), mille järel toimusid tugevad meelehärmid ja relvastatud vastuhakk. Samal aastal, 31. oktoobril 1984, mõrvati India peaminister Indira Gandhi tema sikh-ihutstuses olevate kehahoidjate poolt, mis omakorda vallandas ulatuslikud ja vägivaldsed mässud ning vaenukuurid, mis jätnud sügava jälje India sise- ja kogukondlikku õhkkonda.
Organisatsioonid ja juhtfiguurid
Liikumises on olnud nii poliitilisi kui ka relvastatud rühmitusi. Näiteks Babbar Khalsa on üks tuntumaid ja rahvusvaheliselt tuntud rühmitusi. Paljud organisatsioonid on tegutsenud nii Indias kui ka diasporaa kogukondades (UK, Kanada, USA, Austraalia jpt), kus on olnud aktiivset poliitilist ja rahalist toetust. Mõned rühmitused on India valitsuse poolt kujutatud kui terrorismiohustatud või keelustatud organisatsioonid; samal ajal on mitmed rahvusvahelised inimõiguste ja uurimisrühmad dokumenteerinud nii relvakonflikti kui ka võimalikku ülemäärast jõu kasutamist kummaltki poolt.
12. aprillil, 1980, teatas liikumise silmapaistev toetaja Jagjit Singh Chauhan, et ta on Anandpur Sahibis moodustanud Khalistani Rahvusliku Nõukogu. Ta teatas end organisatsiooni presidendiks ja nimetas Balbir Singh Sandhu peasekretäriks. Mais 1980 sõitis Chauhan Londonisse ja teatas seal Khalistani moodustamisest; sarnase teadaande tegi Sandhu Amritsaris.
Vägivald, vastutegevus ja inimõigused
1980. ja 1990. aastatel toimunud relvakonfliktide käigus sai palju ohvreid nii tsiviilisikute kui ka võitlejate hulgas. India julgeolekujõud viisid läbi ulatuslikke vastumeetmeid, mis aitasid relvastatud liikumist vähendada, kuid samal ajal on dokumenteeritud ka inimõiguste rikkumisi, salajasi vahistamisi ja väidetavaid mõrvasid. Inimõiguste organisatsioonid on kritiseerinud nii relvarühmitusi kui mõnikord ka riiklikku jõu kasutamist ning kutsunud üles õigusemõistmise ja arvestuse nõudmisele kuritegude eest.
Rahvusvaheline toetus ja diaspora
Khalistani idee leidis toetust mõnedes diasporaa kogukondades, eriti Kanadas ja Ühendkuningriigis, kus elab märkimisväärne hulk sikhe. Diaspora on pakkunud nii poliitilist legitiimsust, rahastamist kui ka organiseerimisvõrgustikke. Samas on enamik diasporaa sikhe praegu polariseerunud — mõni toetab iseseisvusnõudmisi, teised eelistavad pragmaatilist poliitilist ja kultuurilist autonoomiat Indias.
Langus 1990. aastate alguses ja tänane olukord
Relvastatud liikumine kaotas 1990. aastate alguseks suure osa avalikust toetusest ning paljud relvarühmitused neutraliseeriti või lahustati vastumeetmete ja sisejulgeoleku operatsioonide tulemusena. Praegune mõju Indias on piiratud: enamik sikhe elab rahus India demokraatlikes struktuurides ning Khalistan on pigem marginaliseerunud poliitiline idee kui laialt toetatud tegelik projekt. Samas püsivad diasporaa äärmused ja poliitilised aktivistid, kes aeg-ajalt tõstavad teemat uuesti päevakorda.
Järeldus
Khalistani liikumine on keeruline ja mitmekihiline nähtus, mis ühendab religioosse identiteedi, ajaloolised kaotused, poliitilise rahulolematuse ja diasporaa rolli. Kuigi liikumise relvastatud osa on suuresti taandatud, jääb teema India poliitika, piirkondliku stabiilsuse ja diasporaa suhete kontekstis tundlikuks ning aeg-ajalt aktuaalseks. Diskussioon Khalistani tuleviku üle peegeldab laiemalt küsimust rahvuslikust enesemääramisest, vähemuste suhtest riigivõimuga ja rahvusvahelisest poliitilisest kaasatusest.
Khalistani kaart
Küsimused ja vastused
K: Mis on khalistanlik liikumine?
V: Khalistani liikumine on sikhide separatistlik liikumine, mille eesmärk on luua sikhidele iseseisev kodumaa, eraldades Indiast India Pandžabi ja asutades suveräänse, etnoreligioosse sikhiriigi nimega Khālistān ("Khalsa maa").
K: Mis on Khalistani liikumise eesmärk?
V: Khalistani liikumise eesmärk on luua sikhidele kodumaa, eraldades Indiast India Pandžabi ja rajades Pandžabi piirkonnas suveräänse, etnoreligioosse sikhiriigi nimega Khālistān ("Khalsa maa").
K: Millal kuulutati välja Khalistani iseseisvus?
V: Khalistani separatistid kuulutasid oma ühepoolse iseseisvuse Indiast välja 29. aprillil 1986. aastal.
K: Kes kuulutas välja Khalistani Nõukogu?
V: Jagjit Singh Chauhan kuulutas Khalistani Nõukogu välja 12. aprillil 1980 Anandpur Sahibis.
K: Kes olid organisatsiooni president ja peasekretär?
V: Jagjit Singh Chauhan oli president ja Balbir Singh Sandhu oli peasekretär.
K: Kus Chauhan teatas Khalistani moodustamisest?
V: Chauhan teatas Khalistani moodustamisest 1980. aasta mais Londonis, samas kui Sandhu tegi samasuguse teate Amritsaris.
K: Kui kaua kestis selle liikumise ajal vägivald?
V: Selle liikumisega seotud perioodiline vägivald, võitluslikkus ja terrorism kestis 1980. aastatest kuni 1990. aastate keskpaigani.
