Kurt Vonnegut

Life

Perekond

Kurt Vonnegut, Jr. sündis Indianapolises, Indianas, Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid Kurt Vonnegut vanem ja Edith Lieber. Ta oli noorim kolmest lapsest. Tema esivanemad olid tulnud Saksamaalt Ameerikasse 1855. aastal. Nad olid jõukad, algselt õlletootjad ja kaupmehed. Nii tema isa kui ka vanaisa käisid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis ja olid arhitektid Indianapolise firmas Vonnegut & Bohn. Tema vanaisa oli Indianapolise asutuse Vonnegut Hardware Company asutaja.

Varasemad aastad

Vonnegut lõpetas 1940. aasta mais Indianapolise Shortridge'i keskkooli. Samal sügisel läks ta Cornelli ülikooli. Ta õppis keemiat, kuid oli ka ülikooli ajalehe The Cornell Daily Sun abitoimetaja ja abitoimetaja. Ta oli Delta Upsiloni vennaskonna liige nagu tema isa. Vonnegut astus Cornelli ülikooli ajal USA armeesse. Armee viis ta üle Carnegie Tehnoloogiainstituuti ja Tennessee Ülikooli, et õppida masinaehitust. 1944. aasta emadepäeval sooritas tema ema enesetapu unetablettide abil.

Teine maailmasõda

Kurt Vonneguti kogemused sõdurina ja sõjavangina avaldasid tema kirjutamisele sügavat ja tugevat mõju. Sõja ajal oli ta madala auastmega sõdur. Ta oli 106. jalaväediviisi 423. jalaväerügemendi sõdur. Vonnegut sattus 19. detsembril 1944. aastal Armaslahingu ajal vangi. Ta oli vangis Saksa linnas Dresdenis. Temast sai vangide seas juhtpositsioon, sest ta oskas veidi saksa keelt. Kuid ta ütles saksa valvuritele "...just seda, mida ma kavatsen nendega teha, kui venelased tulevad...". Valvurid peksid Vonnegutit ja takistasid tal juhiks olemist. Ta koges 1945. aasta veebruaris Dresdeni tulepommitamist, mis hävitas suurema osa linnast.

Vonneguti rühm Ameerika sõjavange jäi rünnakust ellu. Sakslased olid neid hoidnud maa-aluses ruumis, kus hoiti tapamaja liha. Sakslased nimetasid hoonet Schlachthof Fünf (Tapamaja Viis) ja liitlasvangid kasutasid oma vangla kohta seda nime. Vonnegut ütles, et rünnaku tulemuseks oli täielik häving ja surm, mida keegi ei mõistnud. See kogemus andis talle ideid oma kuulsa romaani "Slaughterhouse-Five" jaoks. Tema kogemus surmast ja hävingust on keskne teema vähemalt kuues tema teises raamatus. Slaughterhouse-Five'is kirjeldas ta, et linn nägi pärast pommitamist välja nagu Kuu pind. Ta rääkis sellest, kuidas sakslased panid vangid tööle. Nad pidid tungima keldritesse ja pommivarjenditesse, et koguda laipu. Nad pidid need surnud inimesed kõik koos suurtesse aukudesse matma, samal ajal kui sakslased viskasid neid kividega ja karjusid needusi. Vonnegut ütles hiljem: "Seal oli liiga palju laipu, mida matta. Nii et selle asemel saatsid sakslased sisse leegiheitjatega väed. Kõik need tsiviilisikute jäänused põletati tuhaks."

Vonnegut vabastati 1945. aasta mais Punaarmee vägede poolt Saksimaa-Tšehhoslovakkia piiril. USA armee andis talle Purple Heart'i. Kuid ta ütles, et see oli naljakas, sest ta ei saanud üldse raskelt vigastada. Ta kirjutas Timequake'is, et ta sai selle autasu "külmavärinate" eest.

Töö pärast Teist maailmasõda

Pärast sõda sai Vonnegutist Chicago ülikooli antropoloogia magistrant. Ta töötas ka Chicago linna uudistebüroos. Vonnegut tunnistas, et ta ei olnud hea õpilane. Üks professor ütles, et mõnedest üliõpilastest saavad professionaalsed antropoloogid, kuid tema ei kuulunud nende hulka. Raamatus Bagombo Snuff Box kirjutas Vonnegut, et ülikool lükkas tema esimese lõputöö tagasi. See käsitles kubistlikke maalikunstnikke ja indiaanlaste ülestõusude juhte. Ülikool ütles, et see oli "ebaprofessionaalne".

Ta kolis Chicagost New Yorgi Schenectady'sse. Ta töötas General Electricu avalike suhete alal. Tema vend Bernard töötas samas ettevõttes uurimisosakonnas. Schenectady's elas Vonnegut pisikeses külas nimega Alplaus. Vonnegut üüris ülemise korruse korteri Alplaus'i vabatahtliku tuletõrjeüksuse vastas. Ta oli paar aastat aktiivne vabatahtlik tuletõrjuja. Selles korteris on siiani tema kirjutuslaud. Ta kirjutas paljud oma lühijutud selle laua juures, mille põhja ta oma nime raius. Chicago ülikool võttis hiljem tema romaani "Cat's Cradle" vastu tema diplomitööks, sest nad ütlesid, et see lugu on antropoloogiline. Nad andsid talle 1971. aastal magistrikraadi.

1950. aastate keskel töötas Vonnegut väga lühikest aega ajakirja Sports Illustrated juures. Tal paluti kirjutada ühest võidusõiduhobusest, kes oli üle aia hüpanud ja püüdnud põgeneda. Vonnegut vahtis tühja paberitükki oma kirjutusmasinal terve hommiku. Siis kirjutas ta: "Hobune hüppas üle kuradi aia" ja lahkus. Ta oleks peaaegu lõpetanud kirjutamise, kuid Iowa ülikooli kirjanike töökoda palus teda õpetama. Seal olles sai "Cat's Cradle" bestselleriks ja ta alustas "Slaughterhouse-Five". Seda raamatut nimetatakse nüüd üheks 20. sajandi parimaks Ameerika romaaniks. See on ajakirja Time ja Modern Library 100 parima raamatu nimekirjas. 1961. aastal avaldas ta kuulsa novelli "Harrison Bergeron".

Vonnegut kolis Massachusettsis asuvasse Barnstable'i linna Cape Codil. Ta oli USA esimese Saabi edasimüüja juht.

Isiklik elu

Pärast Teisest maailmasõjast kojujõudmist abiellus Kurt Vonnegut Jane Marie Coxiga. Nad olid teineteist armastanud juba väga noorest peale. Ta kirjutas nende varajasest suhtest mitmes oma novellis. Paar läks lahku 1970. aastal. Ta lahutas Coxist alles 1979. aastal, kuid alates 1970. aastast elas Vonnegut koos teise naisega, fotograaf Jill Krementziga. Temast sai tema teine naine pärast seda, kui Vonnegut Coxist lahutas.

Ta kasvatas seitse last. Kolm olid pärit tema esimesest abielust Coxiga. Ühe tütre nimega Lily lapsendas ta Krementziga. Kolm olid tema õe Alice'i lapsed. Vonnegut lapsendas nad pärast naise surma vähki.

Vonneguti neljast lapsendatud lapsest kolm on tema vennapojad: James, Steven ja Kurt Adams. Vonnegut lapsendas nad pärast kohutavat nädalat 1958. aastal. Selle nädala jooksul hukkus laste isa James Carmalt Adams rongiõnnetuses ja nende ema suri kaks päeva hiljem. Oma romaanis Slapstick rääkis Vonnegut, kuidas Alice'i abikaasa suri kaks päeva enne teda. Tema perekond püüdis abikaasa surma saladuses hoida. Siiski sai ta sellest teada, kui üks päev enne surma andis talle üks teine patsient ajalehe. Kolmel poisil oli noorem vend nimega Peter Nice. Ta oli laps, kui nende vanemad surid. Peter läks elama nende isa nõo juurde Birminghami, Alabama osariiki.

31. jaanuaril 2001 hävitas tulekahju Vonneguti kodu ülemise korruse. Ta sai suitsu sissehingamise ja oli neli päeva kriitilises seisundis haiglas. Ta jäi ellu, kuid tema isiklikud dokumendid hävisid.

Vonnegut suitsetas filtreerimata Pall Mall-sigarette. Ta nimetas seda harjumust "stiilne viis enesetapu sooritamiseks".

Vonnegut kukkus oma kodus Manhattanil ja vigastas aju. Ta suri 11. aprillil 2007.