Puntide maa

Pildid

·         Reljeefid Hatšepsuti templis

Egiptuse ekspeditsioonid Puntis

Varaseima registreeritud Egiptuse ekspeditsiooni Puntisse korraldas V dünastia vaarao Sahure (25. sajand eKr). Siiski oli Puntist pärit kuld Egiptuses juba neljanda dünastia vaarao Khufu ajal.

Egiptuse kuuendas, üheteistkümnendas, kaheteistkümnendas ja kaheksateistkümnendas dünastias toimusid veel ekspeditsioonid Puntisse. Kaheteistkümnendas dünastia ajal tähistati Puntiga kauplemist rahvalikus kirjanduses jutustuses "Laevahukkunud meremees".

Egiptuse kaheksateistkümnendas dünastias ehitas Hatšepsaut Punase mere laevastiku, et hõlbustada kaubavahetust Akaba lahe otsa ja lõunapoolsete punktide vahel kuni Puntini, et tuua Karnakisse surnuaineid Nubia kulla vastu. Hatšepsut tegi isiklikult kõige kuulsama Vana-Egiptuse ekspeditsiooni, mis sõitis Puntini. Kuninganna Hatšepsuti valitsemise ajal 15. sajandil eKr ületasid laevad regulaarselt Punast merd, et hankida bituumenit, vaske, nikerdatud amulette, naftat ja muid kaupu, mida veeti mööda maismaad ja Surnumere alla Akaba lahe otsas asuvasse Elatisse, kus need ühendati nii meritsi kui ka mööda maismaad mööda Punase mere idarannikul põhjas kulgevate mägede kaudu kulgevate kaubateede kaudu põhja poole suunduvate lõhna- ja mürramaadega.

Aruanne sellest viie laeva reisist on endiselt näha reljeefidel Hatšepsauti surmatemplis Deir el-Bahris. Kogu templitekstides säilitab Hatšepsaut "fiktsiooni, et tema saadik" kantsler Nehsi, keda mainitakse ekspeditsiooni juhina, oli sõitnud Puntti, "et nõuda kohalikelt, kes tunnistavad oma truudust Egiptuse vaaraole, maksu". Tegelikkuses oli Nehsi ekspeditsioon lihtne kaubandusmissioon maale, Puntisse, mis oli selleks ajaks juba väljakujunenud kaubanduspunkti. Pealegi ei olnud Nehsi külaskäik Puntis ülemäära vapper, sest teda "saatis vähemalt viis laevakoorma [Egiptuse] mereväelasi" ja teda tervitas soojalt Punti pealik ja tema lähikondlased. Puntlased "ei kaubelnud mitte ainult oma toodanguga, milleks olid suitsutus, eebenipuu ja lühikese sarvega veised, vaid [ka] kaupadega teistest Aafrika riikidest, sealhulgas kulla, elevandiluuga ja loomanahkadega". Templireljeefide kohaselt valitsesid Puntimaad sel ajal kuningas Parahu ja kuninganna Ati. See hästi illustreeritud Hatšepsuti retk toimus naisvaarao valitsemisaasta 9. aastal jumal Amuni õnnistusel:

Ütles Aamen, Kahe maa troonide isand: "Tule, tule rahus mu tütar, armuline, kes sa oled minu südames, kuningas Maatkare [st Hatšepsaut]... Ma annan sulle Punt, kogu selle... Ma viin su sõdurid maad ja vett mööda, salapärasel kaldal, mis liituvad suitsusadamatega... Nad võtavad suitsu nii palju, kui nad tahavad. Nad koormavad oma laevu, kuni nad on rahul, roheliste [s.t. värskete] suitsupuudega ja kõigega, mis on maa hüvesid.

Egiptlased ei olnud eriti head merereisijad. Nende jaoks pidi reisimine Puntini olema sarnane tänapäeva maadeavastajate reisimisega Kuule. Kuid tasu [lõhnaõli, ebeeni ja mürri saamise eest] kaalus selgelt üles riskid. Ka Hatšepsuti 18. dünastia järeltulijad, nagu Thutmose III ja Amenhotep III, jätkasid Egiptuse traditsiooni Puntiga kauplemisel. Kaubandus Puntiga jätkus kuni 20. dünastia alguseni, enne kui see lõppes enne Egiptuse uue kuningriigi lõppu. Papüürus Harris I, kaasaegne Egiptuse dokument, milles kirjeldatakse üksikasjalikult 20. dünastia alguse kuninga Ramesses III valitsemisajal toimunud sündmusi, sisaldab selgesõnalist kirjeldust Egiptuse ekspeditsiooni tagasipöördumisest Puntist:

Nad jõudsid ohutult Koptose kõrbemaale: nad sildusid rahulikult, kandes kaasas olnud kaupu. Need [kaubad] laaditi maismaal reisides eeslite ja inimeste peale ning laaditi Koptose sadamas ümber laevadesse. Nad [kaubad ja puntlased] saadeti edasi allavoolu, saabudes pidulikult, tuues maksu kuninga ette.

Pärast uue kuningriigi perioodi lõppu muutus Punt "ebareaalseks ja muinasjutuliseks müüdide ja legendide maaks".

Egiptuse sõdurid Hatšepsuti retkest Puntimaale, nagu seda on kujutatud tema templist Deir el-Bahris.


Sellel reljeefil on kujutatud suitsutus- ja mürrupuid, mis on saadud Hatšepsauti ekspeditsioonil Puntis.


Puu Hatšepsuti templi ees, mis väidetavalt toodi Puntist Hatšepsuti ekspeditsiooni poolt, mida on kujutatud templi seintel.

Ta netjer

Vanaegsed egiptlased nimetasid Punt Ta netjer, mis tähendab "Jumala maa". See viitas asjaolule, et see oli üks Päikesejumala piirkondadest, s.t. piirkondadest, mis asusid päikesetõusu suunas, Egiptusest ida pool. Nende idapoolsete piirkondade ressursside hulka kuulusid ka tooted, mida kasutati templites, eelkõige suitsutus. Vanemas kirjanduses (ja praeguses mittesügavas L-kirjanduses) väideti, et nimetus "Jumala maa", kui seda tõlgendada kui "püha maa" või "jumalate/eellaste maa", tähendas, et muistsed egiptlased pidasid Puntide maad oma esivanemate kodumaaks. W. M. Flinders Petrie uskus, et dünastiline rass oli pärit Puntist või selle kaudu, ja E. A. Wallis Budge väitis, et "dünastilise perioodi egiptuse traditsioon pidas, et egiptlaste algkodu oli Punt...". Seda terminit ei kasutatud mitte ainult Egiptusest kagus asuva Punti kohta, vaid ka Egiptusest ida- ja kirdeosas asuvate Aasia piirkondade kohta, nagu Liibanon, kust saadi puitu templite jaoks.

Kuninganna Ati, mis on kujutatud Hatshepsuti reljeefidel, näitab arenenud Steatopygiat, mis on seotud, kuigi ei piirdu Ida- ja Lõuna-Aafrika khoi-san rahvaga. On oletatud, et see võib olla tõendiks khoi-san kultuuride säilimisest alates sangoide kultuurist Kirde-Aafrikas enne kušitikeelsete kultuuride saabumist piirkonda.

Asukoht

Punt'i tooted (nagu need on kujutatud Hatšepsuti templis) on kergesti leitavad Aafrika Sarves. Araabias on need vähem levinud või puuduvad. Seetõttu arvab enamik teadlasi, et Punt asus Kirde-Aafrikas. Nende toodete hulka kuulusid kuld ja aromaatsed vaigud, nagu mürra, palsam ja eebenipuu; Puntis kujutatud metsloomade hulka kuulusid kaelkirjakud, paavianid, jõehobu ja leopardid. Richard Pankhursti sõnul: "[Punt] on samastatud territooriumiga nii Araabia kui ka Aafrika Sarve rannikul. Egiptlaste poolt Puntist saadud esemeid, eelkõige kulda ja elevandiluud, vaadeldes võib siiski oletada, et need olid peamiselt Aafrika päritolu. ... See paneb meid oletama, et termin Punt kehtis tõenäoliselt pigem Aafrika kui Araabia territooriumi kohta."

Mõned teadlased ei nõustu selle seisukohaga ja viitavad mitmetele iidsetele üleskirjutustele, mille kohaselt asub Punt Araabias. Dimitri Meeks on kirjutanud, et "Tekstid, mis paigutavad Punti kahtlemata lõunasse, on vähemuses, kuid need on ainsad, millele viidatakse praeguses konsensuses riigi asukoha kohta. Punt, nagu meile egiptlased räägivad, asub - Niiluse oru suhtes - nii põhjas, kokkupuutes Vahemere piirkonna Lähis-Ida maadega, kui ka idas või kagus, samas kui selle kõige kaugemad piirid on kaugel lõunas. Ainult Araabia poolsaar vastab kõigile nendele tunnustele."

2010. aastal viidi läbi geneetiline uuring pavianite mumifitseerunud jäänuste kohta, mille muistsed egiptlased olid Puntist kaasa toonud. Egiptuse muuseumi ja California ülikooli uurimisrühma juhtimisel kasutasid teadlased hapniku isotoopanalüüsi, et uurida Briti muuseumis säilitatud kahe pavianimuumi karvu. Ühel pavianil olid moonutatud isotoopide andmed, seega võrreldi teise paviani hapniku isotoopide väärtusi huvipakkuvatest piirkondadest pärit tänapäeva pavianite isenditega. Teadlased leidsid esialgu, et muiad vastasid kõige rohkem tänapäeva Eritreas ja Etioopias nähtud isenditele, erinevalt naaberriigis Somaalias asuvatest isenditest, kusjuures Etioopia isendid "põhiliselt Eritreast lääne poole". Meeskonnal ei olnud võimalust võrrelda muumiaid Jeemenis asuvate paabulindudega. Teadlased uskusid, et selline analüüs annaks sarnaseid tulemusi, sest nende sõnul näitavad piirkondlikud isotoopikaardid, et Jeemeni pavianid sarnaneksid suuresti Somaalia omadega. Professor Dominy, üks juhtivaid teadlasi, järeldas sellest, et "me arvame, et Punt on omamoodi piiritletud piirkond, mis hõlmab Etioopia idaosa ja kogu Eritrea." 2015. aastal viisid teadlased oma esialgsete järelduste kinnitamiseks läbi järeluuringu ja jõudsid järeldusele, et "meie tulemused näitavad suure tõenäosusega kokkulangevust Ida-Somaalia ja Eritrea-Etioopia koridoriga, mis viitab sellele, et see piirkond oli Vana-Egiptusesse eksporditud Papio hamadryas'e allikas".

Egiptuse õigekiri "pwenet " tuleb märkida, et naiselikku "t" lõppu ei hääldatud uue kuningriigi ajal, viimane märk on riigi, maa määraja .

Seinareljeef

Hütid nagu reljeef

Arvatav asukoht Punase mere ümbruses ja peamised maismaa- ja mereteed.

Vanem kirjandus

• Johannes Dümichen: Die Flotte einer ägyptischen Königin, Leipzig, 1868.
• Wilhelm Max Müller: Leipzig, 1893.
• Adolf Erman: Life in Ancient Egypt, London, 1894.
• Édouard Naville: "London, 1894 jj.
• James Henry Breasted: New York, 1908.