Lawrence'i veresaun

Taust

1863. aastaks oli Kansases olnud palju vägivalda. Seda seetõttu, et inimesed olid eriarvamusel, kas Kansas peaks lubama orjapidamist või mitte.

1856. aasta suvel algas Lawrence'i esimene rüüstamine Kansases aastaid kestnud sissisõda. John Brown on ehk kõige kuulsam 1850. aastate lõpu vägivallaga seotud isik, kes võitlesid abolitsionistide või džaihawkerite poolel. Siiski võitlesid "Bleeding Kansase" ajal mõlemal poolel paljud rühmad.

Ameerika kodusõja alguseks oli Lawrence juba orjapõlvepoolse vägivalla sihtmärk. Seda seetõttu, et Lawrence'i peeti osariigi orjusevastaseks linnaks ja, mis veelgi tähtsam, lähtepunktiks liidu ja Jayhawkerite rünnakutele Missouri osariiki. Esialgu olid linn ja selle ümbrus väga valmis; nad reageerisid jõuliselt igale kuulujutusele, et Lawrence'ile võib tulla orjapoliitika pooldajaid. Kuid 1863. aasta suveks ei juhtunud seda kunagi, nii et inimesed ei kartnud eriti ja kaitsmine unustati.

Rünnaku põhjused

Kättemaks Jayhawkeri rünnakute eest

Lawrence oli Jayhawkerite (mõnikord ka "Punased jalad") rühma peakorteriks. Nad olid 1863. aasta märtsi lõpus alustanud kampaaniat, mille eesmärk oli lõpetada rahva toetus konföderatsiooni sissidele. Liidu kindral Blunt kirjeldas sõdurite tegevust nii, et "algas hirmuvalitsus ja kellegi vara ei olnud turvaline ega tema elu palju väärt, kui ta võitles nende röövimis- ja vargusplaanide vastu". Paljud Jayhawkerite juhid nagu Charles "Doc" Jennison, James Montgomery ja George Henry Hoyt ründasid Lääne-Missouri osariiki. See ärritas nii lõunapoolsemaid kui ka liidu pooldavaid tsiviilisikuid ja poliitikuid. Ajaloolane Albert Castel ütleb, et peamiseks põhjuseks oli kättemaks. Jayhawkerid tahtsid ka varastada, kuid kättemaks oli nende peamine põhjus.

Lawrence'i vastu suunatud rünnaku kättemaksu tunnet kinnitasid ellujäänud. Albert Castel kirjutas, et "kõik daamid ja teised, kes rääkisid 21. ult. tapjatega", ütlesid, et "nad olid siin, et kätte maksta meie meeste poolt Lane'i, Jennisoni, Anthony ja Co. juhtimisel nende peredele tehtud ülekohtu eest". Charles L. Robinson, Kansase esimene kuberner ja rünnaku pealtnägija, ütles samuti, et rünnak toimus kättemaksuks: "Enne seda rünnakut olid kogu Missouri piiriäärsed maakonnad kogenud kohutavamaid üleastumisi kui kunagi Quantrilli rünnak Lawrence'is... Lawrence'is ei olnud jalgade põletamist ja piinamist poomise teel nagu Missouris, samuti ei olnud naiste ja laste ülekohut." Robinson selgitas, et Quantrill valis Lawrence'i, sest Jayhawkerid olid rünnanud Missourit "kohe pärast sõja puhkemist" ja Lawrence oli "varaste ja nende rüüstamise peakorter".

Quantrill ütles, et tema rünnaku põhjuseks oli "varastada ja hävitada linn Osceola kättemaksuks". See oli viide liidu rünnakule Osceolale Missouri osariigis 1861. aasta septembris. Seda juhtis senaator James H. Lane. Osceola rüüstati, üheksa meest anti trummikõrvalise sõjakohtu alla ja hukati.

Kansas City naisvangla hävitamine

Sageli arvatakse, et ka Kansas City naisvangla kokkuvarisemine on pannud mõned inimesed tahtma rünnakuga liituda. Et püüda peatada Missouri geriljarüüstajate sattumist Kansasesse, andis kindral Thomas Ewing jr. 1863. aasta aprillis välja "üldkäsu nr 10", mis käskis arreteerida kõik, kes abistavad või lohutavad konföderatsiooni geriljasid. See tähendas enamasti naisi või tüdrukuid, kes olid sisside sugulased. Ewing saatis arreteeritud inimesed mõnda Kansas Citys asuvasse ajutisse vanglasse. Naisi hoiti seejärel kahes hoones, mida peeti kas liiga väikeseks või liiga räpaseks. Seejärel viidi nad ümber tühja hoonesse aadressil 1425 Grand. See hoone oli osa George Caleb Binghami abikaasa Robert S. Thomase pärandist. 1861. aastal elasid Bingham ja tema perekond selles hoones, kuid ta kolis koos perega Jefferson Citysse, kui ta 1862. aasta alguses valiti Missouri osariigi riigikassapidajaks. Bingham oli lisanud hoonele kolmanda korruse, et kasutada seda ateljeena.

Vähemalt kümme naist või tüdrukut, kõik alla 20-aastased, olid vangidena hoones, kui see 13. augustil 1863 kokku varises ja neli inimest hukkus: Charity McCorkle Kerr, Susan Crawford Vandever, Armenia Crawford Selvey ja Josephine Anderson - William T. "Bloody Bill" Andersoni 15-aastane õde. Paar päeva hiljem suri Nannie Harris oma haavadesse. Inimesed, kes kokkuvarisemise tagajärjel ei surnud: Jenny Anderson (jäi õnnetuse tagajärjel invaliidiks), Susan Anne Mundy Womacks, Martha "Mattie" Mundy, Lucinda "Lou" Mundy Gray, Elizabeth Harris (hiljem abiellus Diiliga) ja Mollie Grindstaff. Andersoni 13-aastane õde, kes oli vanglas palli ja ahela külge kinnitatud, sai palju vigastusi, sealhulgas kaks murtud jalga.

Juba enne vangla langemist oli tüdrukute arreteerimine ja kavandatav väljasaatmine Quantrilli sissid vihastanud; George Todd jättis kindral Ewingile teate, milles ähvardas Kansas Cityt põletada, kui tüdrukuid ei vabastata. Kuigi Quantrill kavandas Lawrence'i rüüsteretke juba enne vangla kokkuvarisemist, ajendas sisside naissugulaste surm rüüstajate soovi rünnaku ajal inimesi veelgi rohkem tappa.

Rünnak

Üks mees Hesterist nimega Henry Thompson püüdis joosta Lawrence'i, et teatada sealsetele inimestele, et rünnak on tulemas. Ta suutis joosta kuni Eudorani, enne kui ta liiga väsis. Thompsoni juurde tuli tundmatu mees, kes sõitis šašees ja küsis, kas ta vajab abi. Thompson ütles talle, et ta jooksis kogu tee Hesterist ja et "ma pean jõudma Lawrence'i... nad kavatsevad Lawrence'i rünnata". Thompson ja mees suutsid mõned inimesed Eudorast Lawrence'ile minna, et hoiatada rünnaku eest, nad jäid liiga hiljaks.

Umbes 450 partisani jõudis Lawrence'i lähedale veidi pärast kella 5 hommikul. Nende esimene eesmärk oli jõuda Eldridge'i majja, mis oli suur tellisest ehitatud hotell Lawrence'i kesklinnas. Pärast seda, kui nad olid saanud hoone (millest sai rüüsteretke ajal Quantrilli peakorter) kontrolli alla, läksid Quantrilli mehed väiksemateks rühmadeks, mis levisid üle kogu Lawrence'i. Järgmise nelja tunni jooksul rüüstasid ja põletasid rüüstajad 25% Lawrence'i hoonetest. Kõik ettevõtted, välja arvatud kaks, põletati maha. Nad rüüstasid enamiku linna pankadest ja kauplustest. Nad tapsid üle 150 inimese. Kõik, kes tapeti, olid mehed ja poisid. Mõned allikad väidavad, et tapeti 183 inimest. Üks 1897. aasta allikas ütleb, et surnute hulgas oli 18 23 mustrita sõjaväelast. Kell 9 hommikul lahkusid rüüstajad Lawrence'ist.

Kuna rüüstajad tahtsid kättemaksu, oli neil nimekiri inimestest, keda nad tahtsid tappa, ja hoonetest, mida nad tahtsid põletada. James H. Lane oli nimekirja tipus. Lane oli sõjaväejuht ja Jayhawkerite toetaja, rüüstajate rühma, kes tappis inimesi ja hävitas maid Lääne-Missouri osariigis kodusõja alguses. Lane põgenes, joostes läbi maisipõllu, kandes samal ajal oma öösärki. John Speer oli Lane'i poolt ajaleheärile pandud, oli üks Lane'i suurimaid poliitilisi toetajaid ja oli samuti nimekirjas. Charles L. Robinson, Kansase esimene kuberner ja abolitsionist, võis samuti olla nimekirjas, kuigi teda ei tapetud.

Paljud on öelnud, et Quantrilli otsus tappa noori poisse koos täiskasvanud meestega on väga halb osa rünnakust.

The Kansas State Journal oli esimene ajaleht Lawrence'is, mis jätkas väljaandmist pärast rünnakut; esimene eksemplar ilmus 1. oktoobril 1863. aastal. Selles öeldi, et Lawrence'i kõik ärid olid rüüstatud; kõik ärid peale viie olid põlenud; Lawrence'i kõik majad olid rüüstatud; 160 meest ja poissi olid hukkunud. Leavenworth Daily Conservative'is 23. augustil 1863 öeldi, et kahju oli tekitatud 2 000 000 dollari väärtuses ja raha oli varastatud 250 000 dollari väärtuses.

Aftermath

Lawrence'i veresaun oli üks verisemaid sündmusi Kansase ajaloos. Lawrence'i Plymouthi koguduse kirikut ei hävitatud, kuid paljud selle liikmed said surma. Samuti hävitati paljud selle dokumendid.

Pärast rünnakut viis Quantrill oma mehed talveks lõunasse, Texase poole. Järgmiseks aastaks lahkusid rüüstajad siiski ühtse väena. Nad ei suutnud saavutada sarnast edu. Quantrill ise suri Kentuckys saadud haavadesse 1865. aastal. Selleks ajaks oli tal jäänud vaid mõned toetajad. Frank James ja tema noorem vend Jesse James olid mõned tema toetajad.

Pärast Quantrilli rünnakut ehitas liit Mount Oreadile mitu sõjaväeposti. Need ehitati selleks, et aidata uuesti üles ehitatud linna valvata. Kuid Lawrence'ile ei toimunud enam ühtegi rünnakut ja need kindlustused eemaldati.

Lawrence hävitas Harper's Weekly's näidatud kujul. Eldridge'i maja põlenud varemed on ees.

Seotud leheküljed

• Bushwhacking teatud tüüpi sissisõda, mida kasutati palju Ameerika revolutsioonisõja ajal, Ameerika kodusõjas

Rohkem lugemist

• Albert E. Castel. Kansase kodusõda: (1997)
• Albert E. Castel. William Clarke Quantrill: Tema elu ja aeg (1999) väljavõte ja tekstiotsing.
• Thomas Goodrich, Verine koidik: Lawrence'i veresauna lugu (1992)
• Paul I. Wellman. Western Outlaws'i dünastia (1961). (Kansase-Missouri piirisõdade kujunemise taustast sõjajärgsete lääne kurjategijate, eriti James-Youngeri jõugu kohta).
• Richard F. Sunderwirth, "The Burning" Of Osceola Missouri" (2007)