Les XX oli kahekümnest Belgia maalikunstnikust, disainerist ja skulptorist koosnev rühmitus. Selle moodustas 1883. aastal Brüsseli advokaat, kirjastaja ja ettevõtja Octave Maus. Kümne aasta jooksul korraldasid "Les Vingt", nagu nad end ise nimetasid, igal aastal oma kunsti näituse. Igal aastal kutsuti näitusel osalema ka kakskümmend rahvusvahelist kunstnikku. Aastate jooksul olid kutsutud kunstnike hulgas: Camille Pissarro (1887, 1889, 1891), Claude Monet (1886, 1889), Georges Seurat (1887, 1889, 1891, 1892), Paul Gauguin (1889, 1891), Paul Cézanne (1890) ja Vincent van Gogh (1890, 1891).

Ajalooline taust ja eesmärgid

Les XX tekkis vastukaaluks tollasele akadeemilisele maalikoolile ja kunstimaailma konservatiivsele valikule. Rühma eesmärgiks oli anda platvorm uuenduslikele ja eksperimentaalsetele suundadele ning tutvustada Belgias rahvusvahelist kaasaegset kunsti. Rühma moodustasid peamiselt nooremad Belgia kunstnikud, kelle seas olid tuntud nimed nagu Théo van Rysselberghe, James Ensor ja Fernand Khnopff, kuid rühmitus ei piirdunud ainult maaliga – esindatud olid ka skulptuur, graafika ja rakenduskunstid.

Näitused ja tegevus

Les XX korraldas igal aastal näituseformaadis ürituse, mis kestis mitu nädalat ja kus lisaks rühma liikmete teostele eksponeeriti ka kutsutud väliskunstnike loomingut. Näitused olid multidistsiplinaarsed: nende juurde kuulusid loengud, kontserdid ja kunstikataloogid, mis aitasid kaasa kaasaegse kunstikriitika ja -arutelu arengule Belgias. Tänu sellele sai Brüssel oluliseks keskuseks, kus kohtusid impressionism, neoimpressionism (pointillism), symbolism ja muud suunad.

Näitused tekitasid sageli elavat reaktsiooni ja mõnikord ka skandaali — modernistlike ja provokatiivsete teoste eksponeerimine ajas ajakirjandust ja publikut kirgi ning tõi Les XX-le palju tähelepanu. Samas aitas rühm kohalikel kunstnikel luua kontakte välismaal tegutsevate kaasaja suurkujude ja uute kunstivooludega.

Muutumine ja pärand

1893. aastal otsustati rühma kontseptuaalne, vahel teravmeelne ja provokatiivne tegevus asendada laiemat kultuuripoliitikat esindava organisatsiooniga. Nii muudeti Les XX ühinguks "La Libre Esthétique", mis jätkas aastanäituste korraldamist, aga rõhutas rohkem ka rakenduskunsti, disaini ja muusikat ning soovis olla vähem konfrontatiivne kui Les XX. Octave Maus ja paljud teised vanad liikmed olid uue organisatsiooni tegevuses aktiivsed.

Les XX mõju oli silmapaistev: see kiirendas kaasaegsete kunstisuundade levikut Belgiassse, andis tuge noortele uuendusmeelsetele autoritele ja aitas siduda Belgia kunstielu ülejäänud Euroopaga. Rühma tegevuse ja näituste kaudu jõudsid paljudele Belgia vaatajatele esmakordselt näha impressionismi, pointillismi ja symbolismi tippteoseid. Tänapäeval peetakse Les XX-i oluliseks sillaks 19. sajandi lõpukümnendite ning 20. sajandi alguse Euroopa modernismi arengus; nende kaudu leiate teoseid nii rahvuslikest muuseumidest kui ka rahvusvahelistest kogudest.