Noble wildage

Noble Savage'i eelajalugu

Seitsmeteistkümnendal sajandil peeti romantilise "primitivismi" ühe aspektina "hea metslase" kuju etteheiteid Euroopa tsivilisatsioonile, mis tollal pidas metsikuid ususõdasid. Inimesed olid eriti kohutunud Bartholomeuse veresauna (1572) üle, mille käigus tapeti kolme päeva jooksul umbes 20 000 meest, naist ja last, peamiselt Pariisis, kuid ka kogu Prantsusmaal. See ajendas Montaigne'i kirjutama oma kuulsa essee "Kannibaalidest" (1587), milles ta väitis, et kuigi kannibaalid söövad üksteist tseremooniliselt, käituvad eurooplased veelgi barbaarsemalt ja põletavad üksteist elusalt, kui nad ei ole usulistes küsimustes ühel meelel. Põlisrahvaste kohtlemine hispaania konquistadooride poolt tekitas samuti palju halba südametunnistust ja süüdistusi. Bartolomé de las Casas, kes oli selle tunnistajaks, oli ehk esimene, kes idealiseeris ameerika põliselanike lihtsat elu. Ta ja teised vaatlejad kiitsid põlisameeriklaste lihtsaid kombeid ja teatasid, et nad ei osanud valetada. Euroopa süütunne kolonialismi pärast, mille käigus kasutati hiljuti leiutatud relvi inimeste vastu, kellel neid ei olnud, inspireeris selliseid ilukirjanduslikke käsitlusi nagu Aphra Behni romaan "Oroonoko ehk kuninglik ori", mis räägib orjakapinast Surinamis Lääne-Indias. Behni lugu ei olnud eelkõige protest orjuse vastu, vaid oli kirjutatud raha eest; ja see vastas lugejate ootustele, järgides Euroopa romantilise romaani konventsioone. Mässu juht Oroonoko on tõeliselt aadlik, sest ta on pärilik Aafrika prints, ja ta kurdab oma kaotatud Aafrika kodumaad kuldse ajastu traditsioonilistes terminites. Ta ei ole metslane, vaid riietub ja käitub nagu Euroopa aristokraat. Behni loo kohandas lavale iiri näitekirjanik Thomas Southerne, kes rõhutas selle sentimentaalseid aspekte, ning aja möödudes hakati selles nägema, et see käsitleb orjuse ja kolonialismi küsimusi, ning see jäi väga populaarseks kogu kaheksateistkümnenda sajandi jooksul.

Oroonoko tapab Imoinda Thomas Southerne'i "Oroonoko" 1776. aasta etenduses.

Termini "Noble Savage" päritolu

Inglise keeles ilmus väljend "Noble Savage" esmakordselt Drydeni näidendis "The Conquest of Granada" (1672): "Ma olen nii vaba, kui loodus tegi inimese algselt, / Enne kui algasid orjuse algelised seadused, / Kui metsades jooksis metsas üllas metslane." Mõiste "üllas metslane" hakkas siiski laialdaselt kasutusel olema alles 19. sajandi viimasel poolel ja siis juba halvustava terminina. Prantsuse keeles oli see termin olnud "hea metslane" (või hea "metslane"), ja prantsuse keeles (ja isegi XVIII sajandi inglise keeles) ei olnud sõnal "metslane" tingimata seda julmuse konnotatsiooni, mida me praegu sellega seostame, vaid see tähendas "metsikut" nagu metsiku lille puhul.

"Looduse härrasmehe" idealiseeritud kujutlus oli XVIII sajandi sentimentalismi üks aspekt koos teiste tegelaskujudega, nagu näiteks vooruslik lüpsja, teenija-parem kui peremees (nagu Sancho Panza ja Figaro, lisaks lugematutele teistele), ja üldine teema voorusest madalal sündinud inimestes. Looduse härrasmees, olgu ta siis euroopa päritolu või eksootiline, võtab oma koha nende troopikate seas koos tarkade egiptlaste, pärslaste ja hiinlastega. Ta oli alati olemas, alates Gilgameši eeposest, kus ta esineb Enkiddu, metsiku, kuid hea mehe kujul, kes elab koos loomadega, ja keskaegse harimatu, kuid väärika rüütli Parsifalina. Isegi piibellik karjapoiss Taavet kuulub sellesse kategooriasse. Tõepoolest, et voorus ja madal sündmus võivad eksisteerida kõrvuti, on Aabrahami usundi ammune tõekspidamine, kõige silmatorkavamalt kristliku usu rajaja puhul. Samamoodi on idee, et ühiskonnast - ja eriti linnadest - tagasitõmbumine on seotud voorusega, algselt religioosne.

Hayy ibn Yaqdhan, Ibn Tufaili islami filosoofiline jutustus (või mõtteeksperiment) XII sajandist pärit Andaluusias, ületab religioosse ja ilmaliku vahelist lõhet. See lugu on huvitav, sest seda teadis ka Uus-Inglismaa puritaanlik jumalasõna Cotton Mather. See on tõlgitud inglise keelde (ladina keelest) 1686. ja 1708. aastal ning jutustab loo Hayy'st, metsikust lapsest, keda gasell kasvatab ilma inimkontaktideta üksikul saarel India ookeanis. Puhtalt oma mõistuse abil läbib Hayy kõik teadmiste astmed, enne kui ta jõuab inimühiskonda, kus ta ilmutab end Loodusreligiooni usklikuks, mille Cotton Mather kui kristlik jumalasõna samastas algkristlusega. Hayy kuju on nii Looduslik inimene kui ka Tark Pärslane, kuid mitte Aadlik Savant.

Ameerika indiaanlaste 18. sajandi kujutamise locus classicus on Alexander Pope'i, vaieldamatult oma aja kuulsaima ja enim tõlgitud luuletaja teos. Oma filosoofilises luuletuses "Essee inimesest" (1734) kirjutas Pope:

Vaata, vaene indiaanlane! kelle õpetamata meel /

Näeb Jumalat pilvedes või kuuleb teda tuules; / Tema hing uhke Teadus ei ole kunagi õpetanud ekslema / Kaugele kui päikesekäik või piimatee; / Kuid lihtne Loodus on tema lootusele andnud / Pilvede varjatud mäe taga alandlikuma taeva; / Mingi turvalisem maailm metsade sügavuses, / Mingi õnnelikum saar vesihulga sees, / Kus orjad veel kord oma kodumaad näevad, / Ei kurjategijaid piinamas, ei kristlasi janunemas kulla järele! / Olla, sisendab tema loomulikku soovi; / Ta ei küsi ingli tiibu, ei seeravi tuld: / Aga arvab, et, pääsenud sinna võrdsesse taevasse, /

Tema truu koer peab talle seltsi.

Pope'i luuletus väljendab tüüpilist mõistuse ajastu uskumust, et inimesed on kõikjal ja igal ajal ühesugused, mis oli ka kristlik õpetus (Pope oli katoliiklane). Ta kujutab oma indiaanlast kui ohvrit ("vaene indiaanlane"), kes on küll vähem haritud ja vähem püüdlusi täis kui tema eurooplasest kolleeg, kuid sama hea või parem ja seega võrdselt päästmise vääriline. Ta on "bon sauvage", kuid mitte õilis.

Romantilise primitivismi atribuudid

• Elu loodusega kooskõlas
• Suuremeelsus ja omakasupüüdmatus
• Innocence
• Valetamisvõimetus, truudus
• Füüsiline tervis
• Luksuse põlgus
• Moraalne julgus
• "Loomulik" intelligentsus või kaasasündinud, õppimata tarkus.

Tacitus omistas kõik need omadused saksa barbaritele oma Germanias, milles ta korduvalt vastandas neid pehmendatud, romaniseeritud ja korrumpeerunud gallialastele, kritiseerides seeläbi omaenda Rooma kultuuri juurtest eemaldumise eest - mis oli selliste võrdluste igipõline funktsioon. Germaanlased ei elanud kerguse "kuldajastul", vaid olid karmid ja raskustega harjunud, omadused, mida Tacitus pidas paremaks kui tsiviliseeritud elu "pehmust". Antiikajal eksisteeris see "kõva primitivismi" vorm, kas seda peeti soovitavaks või peeti seda millekski, mida tuli vältida, retoorilises opositsioonis "pehme primitivismiga", milleks olid nägemused kadunud kuldajastu kergusest ja küllusest.

Spartalaste legendaarset sitkust ja võitluslikku vaprust imetlesid läbi aegade ka kõvad primitivistid; ja kaheksateistkümnendal sajandil kirjeldas üks šoti kirjanik kõrgmaa kaasmaalasi nõnda:

Nad ületavad alamaalasi tunduvalt kõigis osavust nõudvates harjutustes; nad on uskumatult vähenõudlikud, kannatavad nälga ja väsimust; nad on niivõrd terase vastu, et reisides, isegi kui maa on lumega kaetud, ei otsi nad kunagi maja ega muud varjualust kui oma pleedi, millesse nad end sisse mähivad ja magama lähevad taeva katte alla. Sellised inimesed peavad olema sõdurite kvaliteediga võitmatu . . .

Seotud leheküljed

• Kolonialism
• Imperialism
• New Age
• Jean-Jacques Rousseau
• Teaduslik rassism
• Orjandus
• Valge ülemvõimu