Norra meri: asukoht, geograafia, nafta, kalavarud ja tähtsamad faktid
Norra meri on piirimeri Põhja-Atlandi ookeanis, Norrast loodes. See asub Põhjamere ja Gröönimaa mere vahel ning piirneb idast Norra ranniku, läänest Islandi ja edelast Fääri saarte suunaga. Läänes ühineb see Põhja-Atlandi ookeaniga ja kirdes Barentsi merega. Edelaosas eraldab seda Atlandi ookeanist Islandi ja Fääri saarte vahel kulgev veealune harju. Põhjaosas eraldab seda Gröönimaa merest Jan Mayeni seljandik. Asukoha ja veeallikate tõttu on Norra meri tähtis nii meteoroloogiliselt, bioloogiliselt kui ka majanduslikult.
Erinevalt paljudest teistest meredest ei ole suurem osa Norra mere põhjast mandrilava osa. Sügav bassein asub sageli suurel sügavusel — keskmiselt umbes kahe kilomeetri sügavusel — ja kohati ulatub merepõhja sügavus mitu kilomeetrit (kuni ligikaudu 3 000–3 500 m) sügavusse. Merepõhja all leidub rikkalikke nafta- ja maagaasivarusid, mida uuritakse kaubanduslikult. Rannikualad on rikkalikud kalavarude poolest: merre tulevad mitmelt poolt Põhja-Atlandit kalade kudemiseks, mistõttu piirkond on ajalooliselt olnud oluliste kalapüügimaade keskuseks.
Geograafia ja hüdroloogia
Norra mere veetemperatuuri ja soolsuse mõjutab tugeval määral Põhja-Atlandi soe hoovus, mis toob lõunapoolset soojemat vett põhja poole. See hoovus hoiab suurt osa merest aastaringi jäävaba, erinevalt paljudest Arktika aladest. Hoovused ja allavoolud kujundavad ka planktoni- ja kalastiku mustreid ning mõjutavad kliima kohalikku niiskust ja temperatuuri.
Nafta ja maagaas
Norra mere piirkond on osa Põhja-Atlandi laiemast nafta- ja gaasivarude piirkonnast. Norras toimuv uurimine ja puurimine on toonud märkimisväärset majanduslikku kasu, eriti Norra riigi ja kohalike kogukondade jaoks. Samas kaasnevad sellega ka keskkonnariskid — puistukad, puurimistegevuse mõjud ja võimalike õlileketega seotud kahjustused mereökosüsteemile nõuavad rangeid regulatsioone ja järelvalvet.
Kalavarud ja elurikkus
Norra meri on rikas kalavarude poolest: siit pärit olulised liigid on näiteks tursk (sh kevadine rändetursk ehk skrei), räim, makrell, koha ja heeringas. Suurtes kogustes toitu pakkuv plankton ja zooplankton tekitavad viljaka aluse, mis toetab kogu toiduahelat — linnud, vaalad, delfiinid ja kalad. Mereökosüsteemid on tundlikud nii kliimamuutuste kui ka intensiivse püügitegevuse suhtes; viimastel aastakümnetel on täheldatud liikide leviku muutusi ja hooajaliste rändemustrite nihkumist.
Majanduslik ja keskkondlik tähtsus
Norra meri on tähtis nii nafta- ja gaasitööstusele, kalandusele kui ka laevaliiklusele. Kohalikud sadamad ja mereettevõtted sõltuvad kalapüügist, töötlemisest ja ekspordist. Samal ajal on tähtis rahvusvaheline koostöö ressursi jätkusuutlikuks haldamiseks ning keskkonnakaitse meetmete rakendamiseks — näiteks reostuse ennetamine, õlileketega seotud kiire reageerimine ja püügikvootide juhtimine.
Tähtsamad faktid
- Asukoht: Põhja-Atlandi ookeani osa, Norrast loodes, vahel Põhjamere ja Gröönimaa merega.
- Sügavus: Keskmine sügavus ligikaudu 2 000 m; kohati mitu kilomeetrit sügavust.
- Jääolud: Tänu Põhja-Atlandi soojale hoovusele on meri enamasti jäävaba aastaringselt.
- Ressursid: Nafta- ja maagaasivarud ning rikkalikud kalavarud.
- Elurikkus: Mitmekesine planktonist suuremate imetajateni; oluline rände- ja kudemisalana.
- Keskkonnaprobleemid: Potentsiaalsed õlireostused, kliimamuutused ja ülekalastamine nõuavad pidevat järelevalvet.
Kokkuvõtlikult on Norra meri oluline geograafiline ja majanduslik piirkond Põhja-Euroopas: selle sügav bassein, soojad hoovused ja rannikualade produktiivsus teevad sellest võtmealaga nii looduse kui inimtegevuse seisukohalt.
Vestfjorden koos Lofootide saarestiku mägedega Steigeni Løvøy saarelt vaadatuna. Vågakaillen (942 m) on pildi keskel olevast kahest tipust kõrgem.
Fütoplanktoni õitseng Norra meres.
Taimestik ja loomastik
Norra meri on üleminekuvöönd boreaalsete ja arktiliste tingimuste vahel. Siin on mõlema piirkonna taimestik ja loomastik. Paljude arktiliste liikide lõunapiir kulgeb läbi Põhjakapi, Islandi ja Norra mere keskosa. Boreaalsete liikide põhjapiir asub Gröönimaa mere ja Norra mere ning Barentsi mere piiride lähedal. Need piirkonnad kattuvad. Mõned liigid, nagu kammkarp Chlamys islandica ja moorkarp, elavad tavaliselt selles Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämere vahelises piirkonnas.
Plankton ja merepõhjaorganismid
Suurem osa Norra mere vee-elustikust elab ülemistes kihtides. Hinnanguliselt on kogu Atlandi ookeani põhjaosas ainult 2% biomassist allpool 1000 meetri sügavust ja ainult 1,2% esineb merepõhja lähedal.
Fütoplanktoni õitsemise ajal domineerib klorofüll ja see saavutab tipptaseme umbes 20. mail. Peamised fütoplanktoni vormid on diatoomid, eelkõige perekonnad Thalassiosira ja Chaetoceros. Pärast kevadist õitsemist hakkavad domineerima Phaecocystis pouchetti perekonda kuuluvad haptofüüdid.
Zooplankton on peamiselt kopropoodid Calanus finmarchicus ja Calanus hyperboreus. C. hyperboreus on kõige tugevam arktilistes vetes. Nad on enamiku merepüüdjate põhitoiduks. Kõige olulisemad krilli liigid on Meganyctiphanes norvegica, Thyssanoessa inermis ja Thyssanoessa longicaudata. Erinevalt Gröönimaa merest leidub seal palju lubjaplanktoni (Coccolithophore ja Globigerinida).
Pandalus borealis'e liiki kuuluvatel krevettidel on oluline roll kalade, eriti tursa ja sinise merlangi toitumisel. Norra mere eripäraks on suured korallrahud Lophelia pertusa, mis pakuvad kaitset erinevatele kalaliikidele.
Kala
Norra rannikuvesi on Põhja-Atlandi heeringapopulatsioonide tähtsaim kudemispaik, kus kudemine toimub märtsis. Munad ujuvad pinnale ja uhutakse põhjavooluga rannikust välja. Kui väike heeringapopulatsioon jääb fjordidesse ja Põhja-Norra rannikule, siis enamik veedab suve Barentsi meres, kus ta toitub rikkalikust planktonist. Kui heeringas jõuab suguküpseks, naaseb ta Norra merre. Heeringavarud varieeruvad aastate lõikes väga erinevalt. See suurenes 1920. aastatel tänu leebemale kliimale ja vähenes järgnevatel aastakümnetel kuni 1970. aastani; vähenemine oli siiski vähemalt osaliselt tingitud ülepüügist. Noorest välja koorunud heeringa biomass vähenes 11 miljonilt tonnilt 1956. aastal peaaegu nullini 1970. aastal; see mõjutas mitte ainult Norra mere, vaid ka Barentsi mere ökosüsteemi.
Keskkonna- ja kalapüügieeskirjade jõustamise tulemusena on heeringapopulatsioonid alates 1987. aastast osaliselt taastunud. Selle taastumisega kaasnes moiva- ja tursavarude vähenemine. Kuigi moiva sai kasu kalapüügi vähendamisest, põhjustasid 1980. aastate temperatuuritõus ja konkurents heeringaga toidu pärast noorte moivade peaaegu täielikku kadumist Norra merest. Samal ajal püüti vanad moivapopulatsioonid kiiresti välja. See vähendas ka tursapopulatsiooni, mis on moiva peamine kiskja, kuna heeringa arvukus oli veel liiga väike, et asendada moiva tursa toidulaual.
Sinine merlang (Micromesistius poutassou) on saanud kasu heeringa- ja moorkalavarude vähenemisest, kuna ta on võtnud endale planktoni peamise röövkala rolli. Sinine merlang kudeb Briti saarte lähedal. Merevoolud kannavad nende munad Norra merre ja täiskasvanud kalad ujuvad samuti sinna, et saada kasu toiduvarustusest. Noored veedavad suve ja talve kuni veebruarini Norra rannikuvetes ning pöörduvad seejärel tagasi Šotimaast lääne poole jäävatesse soojematesse vetesse. Norra arktiline tursk esineb peamiselt Barentsi meres ja Svalbardi saarestikus. Mujal Norra meres leidub ta ainult paljunemishooajal Lofootide saartel, samas kui Pollachius virens ja kilttursk kudevad rannikuvetes. Makrell on oluline kaubanduslik kala. Korallrahusid asustavad erinevad Sebastes'i perekonna liigid.
Imetajad ja linnud
Norra meres elab suurel hulgal minke, küürakuid, sei- ja vaalasid. Rannikuvetes elavad valge noka delfiinid. Orkaanid ja mõned teised vaalad külastavad suvekuudel merd toitumiseks. Nad järgivad meres asuvaid heeringaparvi. Umbes 110 000 isendi arvukusega on merivalased ülekaalukalt kõige levinumad vaalad meres. Neid püüavad Norra ja Island, Norra kvoot on umbes 1000 aastas. Erinevalt minevikust kütitakse neid enamasti liha, mitte rasva ja õli pärast.
Varem elas selles piirkonnas ka vööriivalas. Ta peaaegu kadus Norra merest pärast intensiivset vaalapüüki 19. sajandil ja oli ajutiselt välja surnud kogu Põhja-Atlandil. Sarnaselt moodustasid sinivaalad Jan Mayeni ja Spitsbergeni vahel suuri rühmi, kuid tänapäeval on neid vaevu olemas. Põhjapoolsete pudelvaalade nägemine Norra meres on haruldane. Teised suured mereloomad on hülged ja harilikud hülged ning kalmaarid.
Norra mere olulised veelinnuliigid on kühmnokk- ja kiivitaja ning hahkakajakas.
Heeringas
Püünis on tavaline kala Atlandi ja Arktika üleminekuvetes.
Käsivarrega kalmaar Gonatus fabricii
Küsimused ja vastused
K: Kus asub Norra meri?
V: Norra meri asub Norrast loodes, Põhjamere ja Gröönimaa mere vahel.
K: Mis eraldab Norra merd Atlandi ookeanist?
V: Norra merd eraldab Atlandi ookeanist Islandi ja Fääri saarte vahel kulgev veealune harju.
K: Mis eraldab Norra merd Gröönimaa merest?
V: Jan Mayeni harju eraldab Norra merd Gröönimaa merest.
K: Kui sügav on Norra mere põhi?
V: Suurem osa Norra mere põhjast on keskmiselt umbes kahe kilomeetri sügavusel.
K: Milliseid väärtuslikke maavarasid leidub Norra mere põhja all?
V: Norra mere põhja all leidub rikkalikke nafta- ja maagaasivarusid, mida uuritakse kaubanduslikul eesmärgil.
K: Milline on Norra mere kliima?
V: Norra meri on aastaringselt jäävaba tänu soojale Põhja-Atlandi hoovusele, mis tagab stabiilse ja kõrge veetemperatuuri.
K: Milline on mereelu Norra meres?
V: Norra mere rannikualad on rikkalikud kalade poolest, kes külastavad Põhja-Atlandi ookeani kudemiseks.
