Okefenokee on soo ning riiklik looduskaitseala Ameerika Ühendriikides. See on madal, 438 000 aakri suurune (umbes 1 770 km²), turbaga täidetud märgala, mis paikneb Georgia ja Florida piiril. Suur osa sellest ulatuslikust soost kuulub ametlikult kaitse alla ja on looduskaitseliselt tähtis nii kohalikule elustikule kui laiemalt ka kliima ning veeringe reguleerimise seisukohalt.
Põhja-Ameerika suurima "mustaveelise" soo nimetuse kõrval on Okefenokee tuntud ka oma kultuurilise ja geoloogilise eripära poolest. Nimi „Okefenokee“ pärineb indiaanlastelt ja tähendab traditsiooniliselt „värisevat maad“ ehk maapinda, mis paistab liikuvat või lotendavat – pildi juures on tegemist turba ja vee liikumisega. Soo tunnistati 1974. aastal riiklikuks loodusmälestiseks (National Natural Landmark) ning see on üks Gruusia tuntud loodusimedest.
Tekkeajalugu ja maastik
Sood on tekkinud viimase umbes 6 500 aasta jooksul, kui madalas basseinis on toimunud turba kogunemine Atlandi rannikuterrassi serval. See terrass on pleistotseeni ajastu suudmeala geoloogiline jäänuk. Turbasetete paksus ja taimne lagunematu materjal on kujundanud soo erilise ökoloogilise aluse: haprad, happelised ja väetised tingimused, milles on kujunenud omanäoline taimestik ja loomastik.
Soo piirneb kõrgema maa riba ehk Trail Ridgeiga, mis on tekkinud arvatavasti ranniku lähistel olevate luidete või avamerebarjäärisaarte lagunemise mõjul. Suwanee'i jõgi voolab vähemalt 90% soo valgalast edelasse, suunates vett Mehhiko lahe poole ja olles oluline osa kogu regiooni hüdroloogiast.
Inimeste ajalugu ja majanduslik kasutus
Okefenokee põliselanike järelkasv oli piirkonnas hõre; hilisemad püsiasukad ehk nn „swampers“ olid enamasti inglise päritolu. Oma isoleerituse tõttu säilitasid paljud neist vanemaid keelelisi vorme ja kombestikku – kirjeldatakse, et mõnede kõnepruukides oli säilinud Elizabethi-aegset kõne- ja lauseehitust. Traditsiooniliselt elati soo ressurssidest: kalapüük, küttimine, kallastaimede ja turbasaaduste kasutamine, lisaks iseseisev talupidamine.
Üheks pöördepunktiks oli XIX–XX sajandi vahetus. Soo kuivendamiseks kaevati üksikuid kanaleid – tuntum neist on Suwanee'i kanal – ja rajati raudteid puitraie transportimiseks. Suwanee'i kanal kaevati üle soo üheksateistkümnenda sajandi lõpus eesmärgiga vett ära juhtida ja maid põllumaaks muuta, kuid projekt osutus ebaõnnestunuks. Pärast Suwanee Canal Company pankrotti omandas suure osa soost Philadelphia perekond Hebard, kes raius aastatel 1909–1927 laialdaselt tsüpressi. Mitmed teised raieettevõtted ja raudteed tegutsesid soos kuni 1942. aastani; nende jäänuseid – rööpaid ja sillutisi – võib endiselt veeteede ääres kohata. Täna kuulub enamik Okefenokee soost 403 000 aakri (umbes 1 630 km²) suuruse Okefenokee riikliku looduskaitseala (Okefenokee National Wildlife Refuge) koosseisu, mida haldab Ameerika Ühendriikide U.S. Fish and Wildlife Service.
Elustik ja ökoloogiline tähtsus
Okefenokee on bioloogiliselt mitmekesine: sood toetavad nii eripärast taimestikku (nt turbasamblikud, rohttaimed, Sarracenia tüüpi anumtaimed ja teised karnivoorsed liigid) kui ka laia loomastikku. Soo elanikeks on leidlikud ja kohastunud liigid nagu Ameerika alligatorid, mitmed roomajate- ja kahepaiksete liigid, samuti imetajad (nt metssead, põtrade sugukonda kuuluvad loomad, kärp ja karu) ning rikkalik linnustik – sh vabalt leiduvaid ränd- ja pesitsevaid vesilinde ning suuremad röövlinnud. Märgala toimib olulisena rändepeatuse, pesitsusalana ning pakub ka süsiniku sidumise ja vee puhastamise teenuseid.
Põlengud, ohud ja kaitse
Tulest on niiske ja turbastikuline maastik hoolimata niiskusest ökosüsteemis oluline loomulik tegur: aeg-ajalt puhkevad tulekahjud aitavad säilitada teatud taimekoosluste tasakaalu. Samas võivad laialdased ja inimtekkelistest põhjustest alguse saanud põlengud saada katastroofilisteks. Näiteks 5. mail 2007 kaitseala keskuse lähedal välgulöögist alguse saanud metsatulekahju liitus lõpuks teise suures ulatuses süttinud tulega, mis sai alguse 16. aprillil Waycrossi lähedal, Gruusias, kui puu kukkus elektriliinile. 31. maiks oli piirkonnas põlenud üle 600 000 aakri (umbes 2 400 km²) ehk üle 935 ruutmiili. Sellised sündmused kahjustavad nii elupaiku kui põhjustavad inimeste ja varade evakueerimist, ent samas on pärast pikki tulepõletusi sageli täheldatud ka teatud taimeliikide taastumist.
Peamised ohud Okefenokee jaoks on ajalooline üleraiumine, ebaõnnestunud kuivenduskatsetused, võõrliigid ja inimtekkeline maakasutus väljaspool kaitsealasid. Kaitse- ja taastetööd hõlmavad raiutud alade reforestreerimist, torustike ja kanalisatsioonide järelvalvet, tuleohutuse juhtimist ning teadusuuringuid.
Okefenokee säilitamiseks ning avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks tegutsevad mitmed organisatsioonid; näiteks Okefenokee Swamp Alliance on looduskaitsegrupp, mis töötab soo jätkuva kaitse ja säästva kasutuse nimel.
Külastamine ja teadusuuringud
Okefenokee on avalikkusele ligipääsetav matkaradade, kanuutrade ja ringreiside kaudu: külastuskeskused pakuvad näitusi, õpperadasid ja juhendatud paadisõite, mis võimaldavad tundma õppida sooloomustikku ning teha loodusvaatlusi. Soo on oluline nii teadusuuringute jaoks (hüdroloogia, ökoloogia, süsiniku sügavuse uuringud) kui ka hariduslikel eesmärkidel ja vastutustundlikul loodus- ning linnuvaatlusel.
Okefenokee on eriline nii geoloogiliselt, ökoloogiliselt kui kultuuriliselt ning selle säilimine sõltub jätkuvast teadlikkusest, teaduslikust juhtimisest ja ühiskondlikust toetusest.