Overland Expedition, mida nimetatakse ka Overland Relief Expedition või Point Barrow-Overland Relief Expedition, oli 1897-8. aastal tehtud ulatuslik päästeoperatsioon, mille viisid läbi kolm Ameerika Ühendriikide rannavalve ohvitseri (tol ajal tuntud kui U.S. Revenue Cutter Service) koos kahe tsiviilisikuga. Ekspeditsiooni eesmärk oli päästa kelgukoerte ja põhjapõtrade abil enam kui 250 vaalapüüdjat, kes olid oma laevade ümber jää tõttu Põhja-Jäämeres lõksu jäänud.
Päästmise algatas tol ajal USA president William McKinley. Ta kirjeldas juhtumit ja ekspeditsiooni olulisust oma 17. jaanuari 1899. aasta kirjas Ameerika Ühendriikide Kongressile, paludes kongressil anda ohvitseridele kongressi kuldmedalid ning tasustada ka tsiviilisikute abi.
Tuleb meeles pidada, et 1897. aasta oktoobris saadi siin teateid vaalapüügilaevastiku tõenäolisest kaotusest Arktika piirkonnas ja tõenäosusest, et ligi 300 meest, kes moodustasid laevastiku ohvitserid ja meeskonna, hukkuvad nälga, kui abi [vana sõna abi kohta] ei jõua neile varakevadel. ...
Moodustati maismaaekspeditsioon, mille koosseisus olid esimene leitnant David H. Jarvis, maksuametnik, kes oli komandör; teine leitnant Ellsworth P. Bertholf, maksuametnik, ja dr Samuel J. Call, Karu kirurg, kes olid kõik vabatahtlikud. ...
Neile olid olulisel määral abiks härra W. T. Lopp, Ameerika Misjonäride Seltsi agent Cape Prince of Wales'i juures, ja Artisarlook, selle piirkonna põliselanik, kes mõlemad jätsid
suure isikliku ohverduse hinnaga oma perekonnad ja läksid koos põhjapõdrakarjaga Point Barrow'sse. Pärast rasket ja ohtlikku, peaaegu 2000 miili pikkust teekonda läbi arktilise talve tormide ja kibeda külma jõudis ekspeditsioon koos karjaga 29. märtsil 1898. aastal Point Barrow'sse, kolm kuud ja kaksteist päeva pärast seda, kui nad olid maabunud karu kohalt Cape Vancouveris, Alaska rannikul Beringi meres. Nad jõudsid kohale mitte liiga vara. ... [halbade sanitaartingimuste ja korraliku toidu puudumise tõttu] leiti seal majutatud vaalalaevade mehed suurte kannatuste äärel, samas kui nende seas oli puhkenud haigus. ...
Mul on seetõttu au esitada järgmised soovitused ja paluda teie pooldavat tegutsemist: ...
Et leitnantidele Jarvisele ja Bertholfile ning dr. Call'ile antaks
sobiva kujundusega
kuldsed aumärgid, mille kinnitab rahandusminister, mälestuseks nende kangelaslikust võitlusest kannatavate kaasinimeste abistamiseks. ....
eraldada 2 500 dollarit, et rahandusminister saaks kasutada seda
summat W. T. Loppi, Artisarlooki ja põliselanike karjakasvatajate premeerimiseks, kes osutasid materiaalset abi abiekspeditsioonile.
Taust ja põhjus ekspeditsiooniks
1897. aasta sügisel jäi rida vaalapüügilaevu Point Barrowi ja selle ümbruse jäälukkudes lõksu. Pikkade talvede, püsivate jääolude ja piiratud toiduvarude tõttu oli oht, et suurt hulka meremehi tabab nälg ja haigused. Merelt pääste laevad ei saanud jäätingimuste tõttu kohale pääseda, mistõttu otsustati korraldada maismaaekspeditsioon, mis tooks värsket toitu ja varustust kohale üle maantee ja jäätunud pinnaste.
Ekspeditsiooni läbiviimine
Ekspeditsioonijuhtideks olid leitnanditena David H. Jarvis ja Ellsworth P. Bertholf ning arstina dr Samuel J. Call. Neile pakkusid hindamatut abi ja kohalikke teadmisi misjonär W. T. Lopp ning inupiatsi juht Artisarlook koos teiste kohalike karjakasvatajatega. Kasutati nii kelgukoeri kui ka põhjapõtru, et vedada toitu ja varustust läbi rasket talvist maastikku. Teekond oli ligi 2000 miili pikk ning toimus arktilistes tingimustes – tormide, äärmise külma ja pimedate talvekuude ajal.
Tulemused ja mõju
Ekspeditsioon jõudis Point Barrow'i 29. märtsil 1898. aastal ning suutis varustada ja päästa seal viibinud vaalapüüdjad, kes olid muidu ohtu sattunud. Tänu kiiresti korraldatud maismaaabile välditi suuremat inimkaotust. Operatsioon rõhutas kohalike inupiatside ja misjonäride rolli ning näitas, kui oluline oli koostöö riigiasutuste ja kohalike elanike vahel hädaolukordades.
Tunnustused ja järelmõjud
Pärast edukat päästeoperatsiooni soovitas president McKinley aukirjas tunnustada peamisi osalejaid kuldmedalitega ja maksta tänuavaldusena tasusid ka neile kohalikele, kes aitasid karjadega. Hiljem pälvisid päästjad ja abistajad avalikku tunnustust ning sündmus jäi oluliseks osaks USA-Arktika päästeajalukku. Ekspeditsioon tõi ka esile vajaduse pideva logistilise toe ja riiklike päästevõimete arendamise järele äärealadel.
See episood on üks tuntumaid näiteid, kus maismaa- ja kohalike ressursside kombineerimine aitas vältida humanitaarset katastroofi arktilistes tingimustes ning jääb ajalukku eeskujuks kiirest ja eneseohverdavast abistamisest.