Riace pronksid — antiiksed Kreeka pronksskulptuurid (460–430 eKr.)

Bronzi di Riace (inglise keeles: Riace bronzes), mõnikord Riace Warriors, (460–430 eKr.) on kaks suure formaadilise monumentaalsusega antiikset kreeka pronksskulptuuri. Need kujutavad alasti, habemetega sõdalasi, kelle poseering ja detailirohkus viitavad varaklassikalisele (nn "severe") stiilile, mis ühendab arhailise ja klassikalise väljendusviisi jooni. On võimalik, et kujud kujutavad konkreetseid isikuid, kuid tõenäolisem on, et need esindavad üldisemaid tüüpe – ideaalseid sõdalasi või heroilisi figuure. Kuna mõlemal on palju sarnasusi, pärinesid nad tõenäoliselt ühest monumendist või sama töökoda stiilist.

Leid ja leidmise olud

Pronksid leiti 16. augustil 1972 Stefano Mariottini poolt Joonia merest. Ta sukeldus Reggio Calabria lähedal, Riace Marina küla lähedal Porto Foricchio juures, ja avastas vee alt kaks suurejoonelist pronkskuju. Leid paiknes kaldast mitte kaugel ja tollane tõlgendus oli, et skulptuurid olid osa laevaklast – kas ühest laevahukust või laevalt maha visatud koormast, mis oli mõeldud tihendamiseks, kui laev sattus hädaolukorda. Piirkond asub tähtsal mereteel Rooma sadamate ja Kreeka rannikulinnade vahel, mistõttu transport antiiksete pronkside viibimisele selles vees on täiesti loogiline.

Stiil, autorlus ja dateering

Kuigi täpne autor pole teada, dateeritakse kujud traditsiooniliselt perioodi 460–430 eKr.–le, mis asetub varaklassikalisse (severe) perioodi. Skulptuuridel on realistlik anatoomia, peened lihasdetailid ja rahulik, kontrollitud näoilme – tunnused, mis näitavad liigset tähelepanu nii liikumisele (kontraposto) kui ka idealiseeritud vormile. Arheoloogid ja kunstiajaloouurijad on arutanud võimalikku päritolu: pakutud on eri Kreeka piirkondi ja töötubasid (näiteks Peloponnesos või Atika), kuid lühikese ajalise vahemiku ja stiilielementide põhjal ei ole üksmeelt saavutanud konkreetset autorit.

Materjalid ja tehnika

Pronkskujud on valatud pronksist keeruka osade kokkuliitmisega – antiikajal kasutatud kadunud vaha (lost-wax) tehnika võimaldas väga detailset tööd. Silmad on valmistatud luust ja klaasist, hambad on tehtud hõbedast, huuled ja nibud on rõhutatud vasest. Need eri materjalide inlays andsid skulptuuridele elutruu ilme ja värvitooni kontrasti. Varasemad uurimused on leidnud, et pronksidel on kasutatud eri metallide liitu, ja osad detailid on kokku kinnitatud hõlpsalt eemaldatavate ühenditega – see näitab suurepärast tehnilist oskust ja tööprotsessi planeeritust.

Poseering ja algne rekvisiit

Mõlemad kujud on kujutatud paljastena ja neil on selgelt märgitud relvad ja kaitsevahendid: sõdalased hoidsid kunagi oda ja kilpi. Ühel sõdalasel on näha, et ta kandis kunagi pea kohale surutud kiivrit – sellest on säilinud kohatäpsed jäljed ja kinnitused. Kujud on elavates, pingevabades, kuid samas väärikates poosides, mis rõhutavad nii füüsilist jõudu kui ka kontrollitud emotsioonitust.

Konserveerimine, uurimine ja eksponeerimine

Pärast leidmist järgnes mitmeaastane konserveerimis- ja uurimistöö: skulptuurid puhastati, stabiliseeriti ja uuriti kaasaegsete teaduslike meetoditega (röntgen, metallurgilised analüüsid, dokumentatsioon). Tänu põhjalikule tööle on säilinud nii pinnad kui ka peensusteni teostatud detaile kirjeldavad andmed. Pronksid on praegu eksponeeritud Reggio Calabrias asuvas Museo Nazionale della Magna Grecia muuseumis, kus nad on muuseumi tähenduslikuks ikooniks. Nende restaureerimine ja säilitamine on pidev protsess ning pronkse on uuritud nii kunstiloolisest kui ka tehnilisest vaatenurgast.

Tõlgendused ja tähendus

Riace pronksid on tähtsad mitmel põhjusel: nad annavad väärtuslikku teavet kreeka skulptuuritehnika, esteetika ja ideede kohta üleminekuperioodil arhailisest klassikalisse stiili. Lisaks on leid ja selle kontekst – võimalik laevahukk või antiikne transport – oluliseks allikaks antiikse kunstikaupade liikumise uurimisel. Pronksid on tänapäevani kultuurilise identiteedi ja arheoloogilise huviorbiidi keskmes; neid on kasutatud nii teaduslikes publikatsioonides, näitustel kui ka populaarsemas kultuuris ning need tõmbavad palju külastajaid Reggio Calabria muuseumi.

Lisa: Riace-pronkse uuritakse jätkuvalt — teadlased kasutavad uusi analüüsimeetodeid ja digitehnoloogiat (3D-skanne, metallurgilised testid) et paremini mõista nende valmistustehnikaid, algset värvikasutust ja ajalugu. Kuigi paljud detailid on teada, jääb osa küsimusi (näiteks täpne päritolu ja algne asukoht) endiselt arutluse objektiks, mistõttu pronksid jätkuvalt köidavad nii teadlasi kui ka laiemat publikut.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Bronzi di Riace?

K: Kes need avastas?

K: Kust need leiti?

K: Miks nad tõenäoliselt seal olid?

K: Millistest materjalidest on pronkside teatud omadused valmistatud?

K: Kas neil oli algselt mingeid tarvikuid?

Otsing