Serif (tüpograafia) — mis on serifid ja kuidas need eristavad kirjatüüpe

Mis on serifid? Tutvu serifide ja serifideta kirjatüüpide ajalooga, visuaalsete erinevustega ning näpunäidetega õige kirjatüübi valimiseks disainis.

Serif on termin tüpograafias. Kui täht koosneb joonest või joontest, siis serif on pisike dekoratiivne joon kirja "jäsemete" otstes. Seega on parempoolsel joonisel iga serifiga kirja joonte otsas serif.

Tähestikulised kirjatüübid on kas serifidega või mitte. Ilma selleta kirjatüüpe nimetatakse serifideta kirjatüüpideks.

Meie kirjatüüpide kujundamine sai alguse 15. sajandil, kui esimesed trükkalid kasutasid vorme, millest valmistati pliist tähti.

Nende tähtede kujundus põhines algselt käekirja ja nikerduse näidistel. Sajandite jooksul on projekteeritud suur hulk kirjatüüpe ja serifid/serifideta kirjatüübi tunnus on vaid üks paljudest küsimustest, millega kirjakujundajad peavad tegelema.

Serifide algne allikas võib siiski olla monumentaalsetes üleskirjutustes. Serifid on Trajanuse samba (ehitatud 107~113 pKr) aluse tähtedel ja neid on selgelt illustreeritud tüpograafia standardõpikutes. Vanemas kirjanduses kirjeldatakse serifidega kirjatüüpe tõepoolest sageli kui "rooma kirjatüüpe". Sõna "serif" näib olevat 19. sajandi alguse uuendus.

Mis on serif ja milleks see vajalik on?

Serif on tähtedele lisatud väike joon või nukk, tavaliselt joonte otstes või jäsemete ühenduses. Serifi funktsioon on nii dekoratiivne kui ka praktiline: see aitab visuaalselt siduda tähe eri osi, luua tasakaalu ja juhatada lugeja pilku ridade vahel. Trükimeedias on serifid traditsiooniliselt seotud pika keha-teksti loetavusega — paljud raamatud, ajakirjad ja paberväljaanded kasutavad serif-kirjatüüpe jooksva teksti jaoks.

Serifide põhielemendid

• Serif — väike joon tähe otsas.
• Stem — peamine vertikaal- või diagonaaljoon tähes.
• Terminal — tähe lõpp, kus ei ole tavalist serifi (näiteks "a" eri stiilides).
• Bracket — kõver või kaldjoon, mis ühendab serifi ja peamise joone; võib olla terav või ümar.

Serifide tüübid

Serifeid on mitu põhitüüpi, mis annavad kirjatüübile erineva ilme ja iseloomu:

• Old-style (humanist) — pehmemad, kaldus stress, ümarad brakterid; näiteks Garamond’i-laadsed kujundused.
• Transitional — selgem kontrast joonte vahel, teravamad serifi ühendused; näiteks Baskerville’i tüübid.
• Modern / Didone — tugev kontrast paksu ja õhukese joone vahel, peened teravad serifi otsad; näiteks Bodoni.
• Slab serif (egyptian) — jämedad ja tavaliselt ruudukujulised serifi otsad, sageli kasutusel pealkirjades ja plakatilehestikus; näiteks Clarendon või Rockwell.
• Wedge serif — serifi üleminek on kiilukujuline, sageli tugev ja skulptuurne.

Ajaloost lühidalt

Tüpograafia areng oli tihedalt seotud trükkimise ja kujutise tehnoloogiate arenguga. Pärast rooma monumentaalsete kirjavalikute mõju tekkisid 15. sajandil sõltuvalt käekirja koolkondadest erinevad serif-stiilid. 18.–19. sajandil kujunesid tänapäevased klassifikatsioonid (old-style, transitional, modern), 19. sajandil lisandus ka tugevam massilisem slab-serif-stiil. 20. sajand tõi kaasa sans-serif’i populaarsuse, kuid serifid jäid raamatute ja akadeemilise teksti standardiks.

Serif vs serifideta — millal valida kumbki?

Valik sõltub kasutusotstarbest ja kontekstist. Mõned üldised kaalutlused:

• Keha-tekst: trükis ja pikkade artiklite puhul valitakse sageli serif, kuna traditsiooniliselt arvatakse, et serif juhatab lugeja pilku ja parandab ridade vahel lugemist.
• Pealkirjad ja logod: siia sobivad nii serif- kui serifideta tüübid — serifid annavad tihti klassikalise ja ametliku tonaalsuse, slab-serif võib tunduda tugev ja modernne.
• Veeb ja ekraan: madala resolutsiooniga ekraanidel oli sans-serif sageli selgem; tänapäevaste kõrge eraldusvõimega ekraanide ja spetsiaalselt ekraaniks loodud serif-kirjatüüpide tõttu töötavad serifid veebis hästi (näiteks Georgia või uued veeb-serifid).
• Brändi iseloom: serifid annavad tihti ajaloolise, usaldusväärse või formaalse tunde; sans-serif on pigem puhas, kaasaegne ja minimalistlik.

Kuidas valida serif-kirjatüüpi

• Hinda teksti pikkust ja lugemise keskkonda (paber vs ekraan).
• Arvesta stiilivalikut: humanistiseeritud serifid sobivad neutraalse ja soe tonaalsuse jaoks, Didone stiil dramaatiliseks ja elegantseks, slab for tugevatele pealkirjadele.
• Kontrolli lugemisvõimet eri suurustes: peenemad serifi detailid võivad väikestes mõõtmetes kaduda.
• Uuri ka tähemärgistikku (ligatuurid, kaldkiri, erinevad kaalasuvused ja tugi keelele).
• Kombineeri: sageli toimib hästi üks serif keha-tekstiks ja üks sans-serif pealkirjaks või vastupidi — oluline on kontrast ja harmoonia.

Praktilised näited ja tuntud kirjatüübid

Mõned laialt tuntud serif-kirjatüübid: Garamond, Times New Roman, Georgia, Baskerville, Bodoni, Clarendon, Rockwell. Igal neist on oma inet ja eripärad — mõned on loodud pika teksti jaoks, teised efektiivseks pealkirjadeks.

Kokkuvõte

Serif on väike täiendav joon tähe otsas, millel on nii dekoratiivne kui loetavust mõjutav roll. Serifide stiil ja kasutus sõltuvad sellest, millist lugemiskogemust ja visuaalset iseloomu soovitakse saavutada. Tüpograafias on serif ainult üks mitmest tööriistast — õige valik sünnib tavaliselt funktsiooni, konteksti ja esteetika kaalumisest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on serif?

K: Mis vahe on serifide ja seriivita kirjade vahel?

K: Millal algas kirjatüüpide kujundamine?

K: Millised olid serifide algupärased allikad?

K: Kuidas nimetatakse vanemas kirjanduses serifidega kirjatüüpe?

K: Milliste muude küsimustega tegelevad kirjakujundajad peale serifide/serifideta kirjastiili omaduse?

K: Millal kasutati esimest korda sõna "serif"?

Otsing