Ribosüüm: definitsioon, toimemehhanism ja bioloogiline tähtsus

Ribosüüm (ribonukleiinhappe ensüüm) on RNA molekul, mis võib aidata kaasa teatud biokeemilistele reaktsioonidele, toimides sarnaselt valguensüümidele. Ribosüümid ei ole lihtsalt passiivsed kandjad geneetilisest informatsioonist — paljudel juhtudel on need aktiivsed molekulid, millel on spetsiifiline kolmemõõtmeline struktuur ja reaktsiooni soodustamiseks vajalikad keemilised rühmad.

Mis on ribosüümi toimemehhanism?

Ribosüümid katalüüsivad reaktsioone, kui nende RNA ahela spetsiifiline järjestus pöördub kokku, et moodustada aktiivne keskkoht (aktiveeritud kolmemõõtmeline konformatsioon). Seal toimub järgmist:

  • Substraadi sidumine: RNA ahela struktuur toob reagendid õige positioneerimisele.
  • Keemilised rühmad: RNA nukleotiidide läheduses paiknevad aluselised ja happelised rühmad ning kompleksis oleva metalli-ioonid (näiteks Mg2+) osalevad üldises happe- ja aluse katalüüsis.
  • Stabiilse üleminekuoleku soodustamine: ribosüüm stabiliseerib üleminekuoleku, mis vähendab reaktsiooni aktiverimisenergiat.
  • Spetsiifilised reaktsioonitüübid: paljud ribosüümid viivad läbi transesterifitseerimis- ja hüdrolüüsireaktsioone, näiteks lõhustavad või liidavad fosfodiestersidemeid RNA-s.

Iseloomulikult ei kasuta ribosüümid aminohapete külgahelasid nagu valgud, vaid kasutavad RNA enda alusjaotusi ja sidepartnerite (nt metallioonide) keemiat. Näiteks ribosüümide puhul on oluline sagedane magneesiumioonide roll struktuuri stabiliseerimisel ja katalüüsi abistamisel.

Ribosüümid raku bioloogilises kontekstis

Ribosüümid osalevad mitmetes raku protsessides. Mõned näited:

  • Ribosoomis paiknev peptidüültransferaas — see on peamine katalüütiline osa ribosoomist, mis liidab aminohappeid polüpeptiidiks; selle katalüütiline aktiivsus on RNA-põhine, mistõttu seda liigitatakse sageli ribosüümiks.
  • Valkude süntees käigus osalevad ribosoomis asuvad RNA elemendid, mis aitavad siduda ja positsioneerida aminohappeid.
  • RNA splaissing — mõned intronid (nt grupp I ja grupp II intronid) lõikuvad ja liituvad iseseisvalt RNA ahela sees, toimides katalüütiliselt.
  • Viiruse replikatsioonis ja mitmete teiste RNA-metaboolsete protsesside reguleerimises võivad ribosüümid osaleda katalüütilise moodulina.
  • Ribosüümid on seotud ka transfeer-RNA biosünteesi ja teiste RNA-protsessidega rakkudes.

Avarõhk avastustele ja RNA-maailma hüpotees

Ribosüümide avastamine 1980ndatel (Nobel 1989 Thomas Cech'i ja Sidney Altmani töö eest) näitas, et RNA võib olla nii geneetiline materjal (nagu DNA) kui ka bioloogiline katalüsaator (nagu ensüümid). See leid tugevdas RNA maailma hüpoteesi, mille kohaselt varases elus võisid RNA-molekulid mängida keskset rolli nii informatsiooni kandmise kui ka keemiliste reaktsioonide katalüüsimisel, enne kui valgud ja DNA omandasid oma nüüdisaegse rolli.

Laboris valmistatud ja evolveeritud ribosüümid

Elu päritolu uurijad ja molekulaarbioloogid on laboris arendanud ribosüüme, mis katalüüsivad erinevaid reaktsioone, sealhulgas RNA sünteesi. Näiteks on loodud mitmeid hübriid- ja evolutsiooniliste tehnikate abil parendatud ribosüüme:

  • Tehnika nimega in vitro valik (SELEX jt) on võimaldanud leida ja täiustada ribosüüme, mis tunnevad ära spetsiifilisi järjestusi või katalüüsivad kindlaid reaktsioone.
  • On arendatud "Round-18" polümeraasi ribosüümi täiustatud variandid.
  • "B6.61" on võimeline lisama kuni 20 nukleotiidi algmallile 24 tunni jooksul, kuni ta laguneb oma fosfodiester sidemete lõhustumisel.
  • Ribosüüm "tC19Z" suudab suure täpsusega lisada kuni 95 nukleotiidi.

Sellised laboritingimustes välja töötatud ribosüümid aitavad mõista, kuidas võib olla võimalik RNA-põhine replikatsioon ja annavad vihjeid elu algsete etappide kohta. Samas on reaalne enesekatalüüsi ja pikaajalise stabiliseerumise kombinatsioon prebiootilistes tingimustes endiselt uurimuse teemaks.

Liigid ja tuntud näited

  • Hammerhead, hairpin ja VS ribosüümid — väikesed ja isetähendab kitsalt kindlaid lõikekohti RNA-l.
  • Grupi I ja II intronid — suuremad isekatalüüsivad intronid, mis teostavad keerukamaid transesterifikatsioonisamme.
  • RNase P — RNA-komponent selle kompleksiga lõikab pre-tRNA-st liikuva osa; ka siin on RNA katalüütiline osa oluline.
  • Ribosomaalne peptidüültransferaas — ribosoomi peamine katalüütiline komponent, mis liidab aminohappeid; see näitab, et ka tähtsad rakuensüümid võivad olla RNA-põhised.

Rakendused, terapeutiline potentsiaal ja piirangud

Ribosüümidel on mitmeid potentsiaalseid rakendusi:

  • Terapeutilised vahendid: ribosüümid võivad olla disainitud lõikama patogeense või valesti ekspresseeruva RNA järjestusi (nt viiruslik RNA), mis teeb neist huvitava idee antiviiruslikuks või geeniregulatsiooni tööriistaks.
  • Biosensorid: ribosüümid võivad muunduda signaaliks, kui nad siduvad konkreetse molekuli või RNA- järjestuse, võimaldades tundlikke detekteerimissüsteeme.
  • Biotehnoloogilised tööriistad: in vitro RNA-ehituses, sünteesis ja geenide avastamises (genoomikas) võib ribosüümidel olla kasulik roll.

Kuid praktiline kasutus toob kaasa ka piiranguid: RNA on raku sees suhteliselt vastuvõtlik nukleaaside lagundavale toimele ja vaba RNA-l on lühem poolestusaeg kui paljudel valkudel. Sellele vastuseks töötatakse välja keemilisi modifikatsioone (nt 2'-O-metüül, fosforotioaatsed sidemed, locked nucleic acids), kapseldamis- ja kohaletoimetamissüsteeme, mis parandavad stabiilsust ja sihitud toimet.

Kokkuvõte

Ribosüümid on olulised molekulid, mis näitavad, et RNA suudab toimida nii informatsiooni kandjana kui ka katalüsaatorina. Neid leidub looduses mitmesugustes rollides — alates ribosoomi aktiivsusest kuni isekatalüütiliste intronideni — ning neid uuritakse intensiivselt nii elu algpõhjuste uurimisel kui ka biotehnoloogilistes ja meditsiinilistes rakendustes. Laboris arendatud ribosüümide näited nagu "Round-18", "B6.61" ja "tC19Z" illustreerivad RNA katalüütilise võimekuse ulatust ja potentsiaali tulevikus.

Vasarapea ribosüümi struktuurZoom
Vasarapea ribosüümi struktuur

Ajalugu

1967. aastal pakkusid Carl Woese, Francis Crick ja Leslie Orgel välja, et RNA võib toimida katalüsaatorina. Avastati, et RNA võib moodustada keerulisi sekundaarseid struktuure.

Esimesed ribosüümid avastati 1980. aastatel. 1989. aastal said Thomas Cech ja Sidney Altman Nobeli keemiapreemia "RNA katalüütiliste omaduste avastamise" eest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ribosüüm?


V: Ribosüüm on RNA-molekul, mis võib aidata kaasa teatud biokeemilistele reaktsioonidele, sarnaselt valguensüümide toimele. Seda tuntakse ka katalüütilise RNA nime all.

K: Millised on ribosüümide ülesanded?


V: Ribosüümid töötavad ribosoomis aminohapete sidumiseks valkude sünteesi käigus, osalevad RNA splaissimises, viiruse replikatsioonis ja RNA biosünteesi ülekandmisel.

K: Kuidas viis ribosüümide avastamine edasiste uuringuteni?


V: Ribosüümide avastamine näitas, et RNA võib olla nii geneetiline materjal (nagu DNA) kui ka bioloogiline katalüsaator (nagu ensüümid). See viis RNA maailma hüpoteesi väljatöötamiseni, mille kohaselt RNA toimib prebiootiliste iseplitseeruvate süsteemide evolutsioonis.

K: Kas teadlased saavad laboratooriumides luua kunstlikke ribosüüme?


V: Jah, elu päritolu uurijad on laboratooriumides valmistanud kunstlikke ribosüüme, mis võivad teatud tingimustel katalüüsida oma sünteesi, näiteks RNA-polümeraasi ribosüümi. Välja on töötatud täiustatud variante, nagu "Round-18" polümeraas ja "tC19Z", mis suudavad suure täpsusega lisada kuni 95 nukleotiidi.

K: Kas ribosüümidel on potentsiaalseid terapeutilisi rakendusi?


V: Jah, mõned teadlased usuvad, et teatud tüüpi ribosüümid võivad mängida olulist rolli terapeutiliste ainetena, suunates kindlaksmääratud RNA järjestusi lõhustamisele või toimides biosensoritena geenide avastamisel ja genoomika rakendustes.

K: Mida pakkus välja "RNA-maailma hüpotees"?


V: "RNA maailma hüpoteesi" kohaselt mängib RNA rolli prebiootilistes iseplitseeruvates süsteemides ja seda on kasutatud selgitamaks, kuidas elu Maal sai alguse eluta ainest miljardeid aastaid tagasi.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3