Balalaika — Venemaa kolmekeelne pilliperekond: tüübid ja mänguviisid

Avasta balalaika — Vene kolmekeelne pilliperekond: tüübid, E-E-A häälestus, mänguviisid (sõrmed, pilliroog, nahkpillid) ja huvitav ajalooline areng.

Autor: Leandro Alegsa

Balalaika on Venemaalt pärit muusikainstrument. Balalaika perekonda kuuluvad piccolo balalaika, prima balalaika, sekunda balalaika, alt balalaika, bass balalaika ja kontrabass balalaika. Kõigil neil on kolm keelpilli. Balalaika saab häälestada mitmel viisil; kõige levinum häälestus on E-E-A. Prima balalaikat mängitakse sõrmedega, sekunda ja alt balalaikat kas sõrmedega või pillirooga, olenevalt mängitavast muusikast. Bassid ja kontrabassid, mille jalad toetuvad põrandale, mängitakse nahkpillidega.

Ajalooline taust

Balalaika on tekkinud rahvapillina ja selle varasemad vormid on tuntud mitmesuguste, vahel kahe- kuni kuuekeelsete versioonidena, mis meenutavad keskaja ja Kesk-Aasia keelpille. Varasemate balalaikade keeled olid sageli valmistatud loomasoolest ning seotud kaela külge, mis võimaldas mängijal neid reguleerida või liigutada. Tänapäevase balalaika kujunduse ja perekonna standardiseerimisega mängis olulist rolli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Venemaa muusikategelane Vasili Andrejev, kes rajas balalaikaorkestrid ja aitas pilliperet professionaalsemasse repertuaari integreerida.

Ehituse põhijooned

  • Kuju: iseloomulik kolmnurkne või kergelt trapetsikujuline kere, mis annab balalaikale tuntud kõla ja visuaalse ilme.
  • Materjalid: heli võimendav kaan tavaliselt kuuse- või männipuit, tagakülg ja ääred võivad olla valmistatud kaskest või muust kõvemast puidust.
  • Kael ja sõrmlaud: kael on suhteliselt lühike võrreldes klassikalise kitarriga ja sõrmlaual on tavaliselt metallist vabad (fretid).
  • Keelpillid: enamikul balalaikadel on kolm keelt; ajalooliselt kasutati sooledest keeli, tänapäeval on enamasti keermestatud metall- või nailonkeeled.
  • Suurused: perekond hõlmab väga erineva suurusega instrumente – piccoloest kuni kontrabassini –, mis võimaldab koos mängides katta laia helivahemiku.

Tüübid ja häälestus

Balalaika perekond sisaldab mitut suurtüüpi, kus iga tüüp täidab orkestris või ansamblis oma rolli:

  • Piccolo – kõrgehäälne, meloodiaid värskendav instrument.
  • Prima – kõige levinum ja sageli solistina kasutatav tüüp.
  • Sekunda ja alt – harmoonia- ja saatetuge tugevad osad, täidavad akordilisi rolle.
  • Bass ja kontrabass – madalaid partiisid toetavad pillid, sageli mängitakse neid plectrumi (nahast või muust materjalist) või spetsiaalsete vahenditega ning need toetuvad põrandale.

Häälestus võib varieeruda sõltuvalt tüübi ja mängustiili järgi; kohalik rahvalik ja orkestriline praktika toob esile mitmeid eri variatsioone, kuid kõige levinum üldine muster on E–E–A.

Mängutehnikad

Balalaikat mängitakse mitmete tehnikatega:

  • Sõrmemäng: prima- ja paljud väiksemad balalaikad mängitakse enamasti sõrmedega, kasutades üksikuid noote või akordilisi strumme.
  • Pilliroo ja plectrum: sekunda ja alt võivad kasutada pilliroogu või plectrumit, sõltuvalt stiilist ja soovitud kõlast. Bassikujulisi instrumente mängitakse sageli nahkpillidega (nahast plectrum), mis annavad tugeva ja veerandi akendatud heli.
  • Tremolo ja rekkimine: kiire ühenoodi tremolo on balalaika tehnikaidest tuntud, kuna see aitab luua pika meloodilise joone väikese ja kiire instrumendi puhul.
  • Strum-motiivid ja rütmid: rahvalikud rütmimustrid ja akordilised strummid on balalaika repertuaari kandev osa.

Roll ansamblis ja repertuaar

Balalaika on tähtsal kohal nii rahvamuusika kui ka estraadi- ja klassikalisemas arranžeeringus. Balalaikaorkestrid (mõnel juhul koos domra- ja tšellolahendustega) esitlevad nii töötlusi rahvalikest lauludest kui ka transkriptsioone klassikalisest muusikast. Lisaks rahvaviisidele on tekkimas ka kaasaegne repertuaar, kus balalaika esineb solistina, kammeransamblis ja eksperimentaalse muusika kontekstis.

Tuntud esitajad ja orkestrid

Mitmed muusikud ja kollektiivid on aidanud balalaikat rahvusvaheliselt populaarsena hoida. Vasili Andrejev (Vasily Andreyev) on ajalooliselt oluline nimetus seoses balalaikaorkestrite loomisega. Kaasaegsetest virtuoosidest on tuntud näiteks Aleksei Arkhipovski, kes on toonud pillile uue tehnilise ja ekspressiivse taseme. Samuti on kuulsad erinevad Vene rahvamuusika kollektiivid ja riiklikud ansamblid, mis esitlevad balalaika perekonna rikkust.

Kaasaegne kasutus ja ehituse areng

Tänapäeval valmistatakse balalaikasid nii traditsioonilise käsitööna kui ka tööstuslikult. On olemas moderniseeritud versioone, mis kasutavad kaasaegseid materjale ja tehnikaid heli täpsustamiseks ning kestvuse parandamiseks. Samuti on kasvav huvi balalaika õppe ja misjonilise esituse vastu väljaspool Venemaad — instrumenti kasutatakse nüüd ansamblites üle maailma.

Kokkuvõte

Balalaika on mitmekesine ja eristuv keelpill, millel on pikk rahvamuusikaline traditsioon ning kohanduv kaasaegse muusika vajadustega. Selle perekonna erinevad suurused ja helivärvid võimaldavad nii intiimseid soolosid kui ka suurte ansamblite rikkalikku kõlapilti, muutes balalaika oluliseks osaks Vene muusikakultuurist ja laiemast muusikamaailmast.

Arendus

Balalaika täiustas venelane Vassili Vassiljevitš Andrejev. Ta oli kuulnud oma talus talupoegi mängimas halvasti valmistatud pille. Andrejev tahtis pilli täiustada ja kasutada seda kontsertidel. Ta veetis kogu oma elu selle pilli kallal töötades kahe viiulimängija ja tisleri abiga. Nad parandasid kõlaplaati, mis muutis selle valjemaks. Ta mõtles välja priimabalalaika, sekunda, alt-, bass- ja kontrabassbalalaika. Seejärel kirjutas ja arranžeeris ta mitu aastat muusikat balalaikagruppide jaoks, et neid mängida. Esimene avalik esinemine Balalaikamängijate ansambli poolt toimus 1888. aastal. Pärast Vene revolutsiooni julgustas kommunistlik partei pillimängu ja loodi suured balalaikaorkestrid.

Andrejev hoiab käes balalaikaZoom
Andrejev hoiab käes balalaika

Küsimused ja vastused

K: Mis on balalaika?


V: Balalaika on Venemaalt pärit muusikainstrument.

K: Millised on erinevad balalaika tüübid?


V: Balalaika perekonda kuuluvad piccolo balalaika, prima balalaika, sekunda balalaika, alt balalaika, bass balalaika ja kontrabass balalaika.

Küsimus: Mitu keelpilli on balalaikal?


V: Neil kõigil on kolm keelet.

K: Milline on balalaika kõige tavalisem häälestus?


V: Kõige tavalisem häälestus on E-E-A.

K: Kuidas mängitakse eri tüüpi balalaikaid?


V: Prima balalaikat mängitakse sõrmedega, sekunda ja alt balalaikat kas sõrmedega või pillirooga, olenevalt mängitavast muusikast. Bassid ja kontrabassid, mille jalad toetuvad põrandale, mängitakse nahkpillidega.

Küsimus: Mitu keelet oli varasematel balalaikadel?


V: Varajastel fotodel on näha, et balalaikal oli kahest kuni kuue keelega, nagu mõnel Kesk-Aasia pillidel.

K: Millest olid varasemad balalaika pillid valmistatud?


V: Varasemate balalaikade keeled olid valmistatud loomasooltest ja seotud kaela külge, et mängija saaks neid liigutada.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3