Aafrika jagunemine: Euroopa koloniaalne laienemine 1880–1914

Aafrika jagunemine 1880–1914: ülevaade Euroopa koloniaalsest laienemisest, Berliini konverentsist, uue imperialismi põhjustest ja tagajärgedest Aafrika ühiskondadele.

Võitlus Aafrika pärast (või võidujooks Aafrika pärast), mis kestis 1880. aastatest kuni Esimese maailmasõja alguseni, oli Aafrikas palju koloniaalseid laienemisi. Paljud Euroopa riigid rajasid sel ajal Aafrikas kolooniaid. See on näide uuest imperialismist. Libeeriat, Etioopiat ja Darwiši riiki sel ajal ei vallutatud.

19. sajandi viimasel poolel muutus see, kuidas riigid kontrollisid oma kolooniaid. Nad läksid majanduslikust kontrollist massilise asustuse kaudu üle poliitilisele ja sõjalisele kontrollile kolooniate ressursside üle, eriti 1870. aastatel. See avaldus võitluses Euroopa riikide poolt kontrollitavate alade pärast.

Mõned kuulsad inimesed, kes aitasid Euroopa riikidel Aafrikas rohkem maad leida, olid näiteks maadeuurija David Livingston, Henry Morton Stanley ja Pierre Savorgnan de Brazza ning prantsuse poliitik Jules Ferry.

Berliini konverents (1884-1885) püüdis lõpetada vaidlused Ühendkuningriigi, Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi, Saksa keisririigi ja teiste Euroopa riikide vahel. Nad leppisid kokku, et "tegelik okupatsioon" on koloniaalnõudeid reguleeriv reegel. Kehtestati seadused otsese valitsemise kasutamiseks koloonia üle, mida toetas sõjaline võim.

Põhjused ja motiivid

Euroopa riikide huvi Aafrika vastu kasvas mitmel põhjusel:

• Majanduslikud huvid: tööstusriigid vajasid tooraineid (näiteks teemandid, kuld, kumm, palmõli) ja uusi turge valmistoodete jaoks.
• Sõjaline-strateegiline: mereteede ja baaside kontroll (näiteks Sitsiiliast ja Suezist Lähis-Ida suunas) ning riikluse prestiiž — koloniseerimine tõstis rahvuslikku uhkust.
• Tsiviliseerimis- ja missioonimotiivid: paljud eurooplased kasutasid ettekäändena „tsiviliseerivat missiooni” ja kristluse levitamist.
• Tehnoloogilised eelised: relvad, haiguste vastu parandatud vaktsineerimine (näiteks tuulerõuge vaktsiinid) ja raudteed tegid sügavasiseseks vallutuseks võimalikuks.

Berliini konverents ja reeglid

Berliini konverents fikseeris 19. sajandi lõpul reeglid Euroopa riikide vahel Aafrika jagamiseks. Konverentsi olulisemad tulemused olid:

• printsiip "efektiivsest okupatsioonist" ehk nõue, et riik peab reaalselt kontrollima territooriumi, et oma nõuet kehtestada;
• lepiti kokku, et tavad ja lepingud kohalike juhtidega loevad, kuid need tuleb kinnitada ja vajadusel toetada sõjalise jõuga;
• konverents ei kaasanud Aafrika rahvaid ja joonistatud piire ignoreerisid sageli etnilisi ja keelelisi reaalsusi — see tähendas, et paljud moodsa aja piirid on pärit sellest osakaalust.

Kolonisatsiooni meetodid

Euroopa riigid kasutasid mitut viisi alade kontrollimiseks:

• Lepingud ja protektoraadid: kohalikud juhid allkirjastasid lepinguid, mis andsid Euroopa riikidele õiguse juhtida välispoliitikat ja majandust.
• Sõjaline vallutus: regulaarväed ja palgasõdurid alistasid vastupanu ja kontrollisid rahutuid alasid.
• Chartered companies ehk erafirmad: mõnes piirkonnas (näiteks Kongo puhul) said ettevõtted konatsioone ja haldasid alasid kaupade ärakorjamise eesmärgil.
• Asustamine: mõned rajatised olid püsivad asundused, kus elanikud olid eurooplased (näiteks lõuna-Aafrika osades).
• Administratiivsed süsteemid: kasutati nii otsest valitsemist (prantsuse mudel) kui ka kaudset valitsemist (briti mudel), kus kohalikke liidreid kasutati halduses, kuid võim jäi kolonisaatoritele.

Kohalik vastupanu ja erandid

Aafriklased ei olnud passiivsed. Paljudes kohtades toimusid mässud ja sõjalised vastupidamised:

• Ethiopia saavutas 1896. aastal märgilise võidu itaallaste üle Adwa lahingus ja säilitas iseseisvuse.
• Mitmed juhid, nagu Samori Ture Lääne-Aafrikas ja Maji Maji ülestõus Ida-Aafrikas, juhtisid pikka vastupanu.
• Darwiši riik (Dervish State) Somalias ja Libeeria (Libeeriat) erandid on tuntud kui vallutamata või osaliselt iseseisvad piirkonnad tol perioodil.

Mõjud Aafrika elanikele ja majandusele

Koloniaalajastul olid pikaajalised ja sageli valusad tagajärjed:

• Majanduslik ekspluateerimine: loodusvarasid ja odavat tööjõudu kasutati väliste tööstuste kasuks; paljudel aladel sunditi kasvatama monokultuure väljaveo jaoks.
• Sotsiaalsed muutused: traditsioonilised ühiskondlikud struktuurid ja elatusviisid häirisid; sundüleviidud, töölaagrite kasutamine ja maksusüsteemid muutusid igapäevaseks reaalsuseks.
• Piiride kunstlikkus: uued piirid lõikasid läbi sugulussuhted ja rahvaste traditsioonilised alad, mis on kaasa toonud pikki konflikte isegi pärast iseseisvust.
• Infrastruktuuri rajamine: teed, raudteed ja sadamad loodi peamiselt kaupade väljaveoks, ent jätsid ka püsiva infrastruktuuri, mida hiljem kasutati iseseisvumisperioodil.

Järgnevad arengud

Esimene maailmasõda muutis koloniaalseid suhteid: sõjas kaotatud koloniaalvõimud (nt Saksamaa) kaotasid oma valdusi ning need jaotati mandaatide ja liitlaste kontrolli alla. 20. sajandi keskpaigaks algasid iseseisvusliikumised ja dekoloniseerumine, kuid jagunemise ja coloniseerimise pärand on mõjutanud Aafrika poliitikat, majandust ja ühiskonda terve sajandi vältel.

Kokkuvõte: Aafrika jagunemine 1880–1914 oli kiire ja süstemaatiline protsess, mida kujundasid Euroopa riikide majanduslikud huvid, sõjalised võimalused ja diplomaatilised kokkulepped (nagu Berliini konverents). Kuigi mõned piirkonnad (nt Libeeriat, Etioopiat ja Darwiši riiki) säilitasid teatud määral iseseisvuse, muutis koloniaalvõim kogu kontinendi poliitilist ja majanduslikku maastikku järgnevateks kümnenditeks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Scramble for Africa?

K: Kuidas kontrollisid eurooplased sel ajal oma kolooniaid?

K: Kes olid mõned kuulsad inimesed, kes aitasid Euroopa riikidel leida Aafrikas rohkem maad?

K: Mis oli Berliini konverents?

K: Mis on uusimperialism?

K: Millal toimus "Scramble for Africa"?

Otsing