Adapiformes on välja surnud varajaste primaatide rühm. Adapiformid levisid suuremas osas põhjapoolsetest kontinentaalmassidest, ulatudes kuni Põhja-Aafrikani ja troopilise Aasianiasse. Nad elasid eotseenist kuni miotseeni (ligikaudu 56–5 miljonit aastat tagasi, olenevalt liigist ja leiukohtadest). Mõned adapiformid nägid välja sarnased elavate makiride omadega, kuid nende suurus, kuju ja elustiil olid väga mitmekesised.
Levik ja fossiilsed leiukohad
Adapiformide fossiile on leitud Põhja-Ameerikast, Euroopast, Põhja-Aafrikast ja erinevatest Aasia piirkondadest. Tuntuimad leiukohad on näiteks Saksamaa Messeli lähised setted ja mitmed Ida- ja Lääne-Ameerika eotseni kihistused. Fossiilne materjal koosneb peamiselt koljutest, hammaste ja mõnes kohas ka pealmiste jäsemete jäänustest, mis annavad ülevaate nende anatoomiast ja elukombest.
Anatoomia ja eluviis
Adapiformid olid üldiselt puudeeluviisiga (arboreaalne) ja kohanesid erinevateks elustiilideks: mõned olid aeglasemad ronijad ja leppijad, teised oskasid paremini hüpata puuokste vahel. Isendid varieerusid väikestest kuni keskmise suurusega primaatideni. Paljudel oli pikk koon, arenenud lõualuukonstruktsioon ja molaaridel eripärane kulumustriga hambakujundus, mis viitab taimsele või segatoidulisele dieedile (lehed, viljad, õied).
Mõned morfoloogilised tunnused meenutasid tänapäevaseid Strepsirrhini rühma primaate: pikem ninapiirkond, võimalikult palju lõhna tajumine ja teatud luustiku-erinevused koljus. Samas ei ole kõigil adapiformidel täheldatud nii eristatavaid strepsirrhiinide tunnuseid nagu hammaste "grooming comb" ehk pesuhamba komplekt; see omadus ilmnes tõenäolisemalt hilisemas strepsirrhiinide arengujoones.
Taksonoomia ja evolutsioon
Adapiformes on teada ainult fossiilsetest säilikutest ning on ebaselge, kas nad moodustavad monofüleetilise või parafüleetilise rühma. Kui neid peetakse üheks kladiks, siis tavaliselt rühmitatakse nad "märja ninaga" taksoni Strepsirrhini alla, mis teeb nad lähedasemaks lemuuride (lemuroide) kui "kuiva ninaga" taksonile Haplorhini, kuhu kuuluvad paljud teised ahvilised primaadid ahvid ja ahvid.
Taksonoomia on keeruline, sest adapiformide sisemine mitmekesisus ja vanad fossiilsed andmed võimaldavad erinevaid tõlgendusi. Mõned teadlased leiavad, et adapiformid moodustavad hargneva rühma, mis sisaldab strepsirrhiinide varaseid sugulasi, teised aga näevad nendes parafileetilist gruppe, mis ei kuulu otseselt tänapäevaste strepsirrhiinide päris-tüvede hulka.
Darwiniuse juhtum ja teaduslik vaidlus
2009. aastal panid Franzen ja kolleegid äsja kirjeldatud perekonna Darwinius varre "puuduvaks lüliks" Strepsirrhini ja Haplorhini vahele. See väide pälvis palju tähelepanu meedias ja avalikkuses, sest fossiil oli erakordselt hästi säilinud. Hiljem Erik Seifferti ja teiste kolleegide poolt tehtud põhjalikumad analüüsid lükkasid aga selle "puuduva lüli" idee tagasi: mitmed tunnused viitavad pigem adapiformide ehk Strepsirrhini-sarnase rühma kuuluvusele, mitte otsesele eelkäijale tänapäevastele haplorhiinidele. Üldkokkuvõttes näitab Darwiniuse juhtum teadusliku tõlgenduse muutuvust ja fossiilse materjali tõlgendamise keerukust.
Põhjused väljasuremiseks ja tähtsus
Adapiformide väljasuremise põhjused ei ole täielikult selged, kuid eeldatavad tegurid hõlmavad kliimamuutusi eotseeni ja miotseeni piirialadel, elupaikade vähenemist ning võimalikku konkurentsi nooremate antropoidsete primaatide ja teiste imetajate poolt. Adapiformide uurimine on oluline, sest nende fossiilid annavad väärtuslikku teavet primaatide varase evolutsiooni, kohastumise ja leviku kohta pärast dinosauruste väljasuremist ning aitavad kaardistada tõlkeid tänapäevaste primaatide päritolu kohta.
Tuntud perekonnad ja liigid
- Adapis — tihti mainitud Euroopas levinud eotseni perekond.
- Notharctus ja Cantius — tuntud Põhja-Ameerika eotseni adapiformid.
- Smilodectes — leitud Põhja-Ameerikast, kohandunud ronimiseks ja hüppamiseks.
- Darwinius — erakordselt säilinud isend Messeli leiuasurkonnast, millest puhkes teaduslik debatt.
Kokkuvõtlikult on Adapiformes oluline, kuid keeruline grupp varajastest primaatidest: nende fossiilid aitavad mõista primaatide algseid morfoloogilisi mustreid, levikut ja evolutsioonilist suunda, samas jääb palju küsimusi avatuks ning nõuab täiendavaid leide ja analüüse.