Stingy Jack on Iiri folklooris esinev tegelane. Tema lugu on üks tuntumaid sellega seotud rahvajuttudest ja selgitab osa laternatraditsiooni tekkimisest, mis hiljem seoti Halloweeniga. Jacki iseloomustatakse tavaliselt kui vaest, räpast ja tihti joobes inimest, kes on petlik ning kaval — ning keda ühel ajal või teisel moel kuradist üle käib.
Lugu kokkuvõtlikult
Ühe versiooni järgi kutsus Jack korra kuradit enda juurde jooma. Jack ei tahtnud joogi eest maksta ja veenis kuradit, et see vahetaks end mündi vastu. Kurat tegi nii ning Jack pani mündi oma taskusse. Selles taskus oli aga ka hõberist, mis tegi kuradile võimatuks oma algse kuju taastada. Jack lubas kuradil lõpuks oma kuju tagasi võtta, kuid alles pärast seda, kui kurat lubas, et ei hakka Jacki aasta jooksul häirima ega nõua tema hinge.
Teisel korral veenis Jack kuradit ronima õunapuu otsa, et õunu korjata. Kui kurat oli oksal, raius Jack puu tüvesse risti, mis takistas kuradil alla tulemist. Jällegi tegi Jack kuradiga lepingu: kurat võis alla tulla ainult siis, kui ta lubaks, et ei sega Jacki kümme aastat ega nõua tema hinge pärast Jacki surma.
Kolmandal korral suri Jack enne kümne aasta möödumist. Jumal ei soovinud Jacki taevasse võtta tema eluviisi ja tegude pärast, nii et Jack suunati põrgusse. Aga kurat, kelle Jack oli varasemalt petnud, keeldus tema hinge võtmisest, sest oli andnud käega löödud tõotuse — ja nii jäi Jacki hing kummalisel kombel kummitama maailma ja pimedusse. Kurat andis talle ühe hõõguva söe, et Jack saaks pimeduses oma teed leida. Jack pani selle söe õõnsasse naerisesse (mõnedes versioonides naeris või redise tükk) ning hakkas ringi kõndima, valgustades oma teed laternaga.
Nimi ja traditsioonilised laternad
Jack sai tuntuks kui "Jack of the lantern", ning sellest nimekujust kujunes lühend "Jack-o'-lanterniks". Traditsiooniliselt nikerdati Iirimaal ja Šotimaal vildakaid nägusid naeristesse või redistesse, kuhu asetati valgus (tuli või hõõguv süsi), et hoida eemale kurje vaime või tähistada hooajalisi rituaale. Ameerika rändajate kaudu levis kommetus ka Uude Maailma, kus kohalikud kõrvitsad osutusid suuremaks ja kergemini nikerdatavaks materjaliks — seepärast muutus Jacki latern Ameerikas peamiselt kõrvitsaks.
Tähendus ja kultuuriline pärand
Stingy Jacki lugu on kombineeritud vanemate keldi-uskumustega, nagu Samhain’i-aja (sügise lõpu) ja vaimude- ning surnute päevadega seotud rituaalidega. Jacki kujutatakse sageli hoiatava näitena ahnusest, petmisest ja tagajärgedest — samas on temast saanud ka sümbol, mis selgitab, miks inimesed traditsiooniliselt késitasid laternaid pimedal aastaajal. Mõned tõlgendused näevad temas sarnasust ka ingliskeelsele kujundile "will-o'-the-wisp" — eksitavale valgusele, mis juhatab rändurid harva õnnelikult üle teede.
Versioonide mitmekesisus
Jacki lugu esineb mitmes variandis nii Iirimaal kui Suurbritannias ning see on aja jooksul rahvajuttudes kohandunud. Mõnes versioonis on Jacki petised plaanid julmemad, teistes taas koomilisemad: keskmes on siiski pettusega seotud lepingud kuradiga, hõbedaristi või muu amuleti kasutamine ning lõpuks igavene tuikav hämarus, mida valgustab üksainus vilets leek. Lugu hakkas laiemalt tuntuks saama 19. sajandil, kui rahvajutte hakati koguma ja trükkima.
Kasutamine tänapäeval
- Jack-o'-lantern on tänaseks muutunud ülemaailmseks sümboliks, eriti Halloween'i ajal, mil pered nikerdavad kõrvitsaid ja asetavad neisse küünlaid või laternaid.
- Iirimaal ja Šotimaal näeb veel tänapäeval vanu komme nikerdada naeriseid ja rediseid; need traditsioonid on ajapikku segunenud USA-st pärit kommetega.
- Jacki lugu kasutatakse sageli nii laste kui täiskasvanute vahel moraaliõpetuse ja jutustuse eesmärgil ning see on inspireerinud lugematul hulgal illustratsioone, raamatuid ja halloweeni-teemalisi dekoratsioone.
Kuigi Jacki lugu on mõnevõrra häiriv ja tema iseloom ei ole alati eeskuju vääriv, on see oluline osa Iiri ja hilisema Ameerika kõrvitsalaternate — Jack-o'-lanternide — traditsioonist ning näide sellest, kuidas rahvajutt võib anda seletuse ja visuaalse kujundi pühade ja hooajaliste kommete jaoks. Räägitakse, et ta kõnnib ikka veel oma laternaga mööda maad ning teda võib näha 1. novembri paiku pühade päeva ümber.
