Suhkruliblikas (Petaurus breviceps): liuglemine, elupaik ja toitumine

Suhkruliblikas (Petaurus breviceps) — avasta liuglemise saladused, elupaigad, toitumine ja käitumine Austraaliast kuni Tasmaaniani.

Suhkruliblikas (Petaurus breviceps) on väike marssupiaal, mis on algselt levinud Austraalia ida- ja põhjaosas, Uus-Guineas ja Bismarcki saarestikus ning mida on asustatud Tasmaaniasse. Seda kutsutakse suhkruliblikaks, sest talle meeldib toituda teatavate puude suhkrurosest mahlast ning ta võib puudelt alla hüpata ja õhus liuglevalt teise puu juurde liugelda. Nad elavad puudel ja liiguvad harva maapinnal. Nad söövad mitmesugust toitu, kuid peamiselt puumahla ja putukaid. Nad näevad välja nagu lendoravad ja käituvad sarnaselt, kuid nad ei ole nendega sugulased. Suhkruliblikad on tegelikult sugulased opossumitega.

Välimus ja liikumine

Suhkruliblikas on väike ja kerge metsloom, kellel on pehme, tihe karvkate sageli halli või pruunika värvusega ning seljal tavaliselt tume triip. Keha pikkus on umbes mitu sentimeetrit ning saba on pikk ja sabaots tihti karvane, mis aitab tasakaalu hoidmisel. Täpne suurus ja kaal sõltuvad allloomast ja vanusest, kuid üldiselt on nad piisavalt väikesed, et hõlpsasti puude oksadel liikuda.

Iseloomuliku liikumisviisi annab nahkne liuglemiskate (patagium), mis ulatub esi- ja tagajäsemete vahel. Kui suhkruliblikas hüppab puult, avab ta jäsemeid ja patagiumi, mis võimaldab tal õhus libiseda, suunata liikumist ja maanduda teisele puule. Liuglemine aitab neil kiiresti liikuda toidupuu ja pesakuhjade vahel ning vältida maapinnal viibimist, kus neid ohustavad kiskjad.

Elupaik ja levik

Suhkruliblikad eelistavad puistulisi elupaiku, kus on palju puid ja ökoloogilisi pesapaiku (nt oksakohad, lõhed ja kuuseoksa moodustised). Nad elavad metsades, eukalüpti- ja sademerikkamates piirkondades ning võivad kasutada puude õõnsusi talvevarjuks ja pesakohaks. Kuigi liigi leidub laialdaselt Austraalias, Uus-Guineas ja Bismarcki saarestikus ning neid on kohati ka Tasmaanias, võivad kohalikud populatsioonid olla killustunud metsa hävimise tõttu.

Toitumine

Suhkruliblikad on segatoidulised oportunistid. Nende toidusedel sisaldab tavaliselt:

• puumahlasid ja suhkrurikkaid vaigueritusi (nt eukalüpti ja akatsia mahl)
• nektarit ja õietolmu
• putukaid ja nende vastseid (nt termiidid, sipelgad, lendavad putukad)
• vahel väiksemaid selgroogseid või muu saadav toit

Toitumisstrateegia võib sõltuda aastaajast: suveajal ja kevadel on nektar ja õietolm olulisem, kuivemal ajal otsitakse sapist ja vaigust toitaineid ning putukaid.

Sotsiaalne käitumine ja paljunemine

Suhkruliblikad on peamiselt öised ja sotsiaalsed loomad, kes elavad sageli väikestes sotsiaalsetes rühmades, mis koosnevad isenditest ja nende järglastest. Nad suhtlevad üksteisega heli ja lõhnamärkide kaudu ning kasutavad pesalõhose kogunemist sooja ja kaitse pärast.

Paljunemine toimub tihti aasta teatud aegadel sõltuvalt piirkonnast ja toidukättesaadavusest. Nagu teised marssupiaalid, sünnivad pojad väga ebaküpsetena ning liiguvad seejärel emapõlle (marsupiumisse), kus nad jätkavad arengut. Pojad veedavad emapõlles mitu nädalat kuni paar kuud, kuni nad on piisavalt arenenud, et väljaspool ringi liikuda.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud suhkruliblikatele on elupaikade hävitamine ja killustatus, sisse toodud kiskjad (nt kodukassid ja rebased) ning kohalik kaubandus ja ebaseaduslik püüdmine eksootiliste lemmikloomadena. Rahvusvaheline IUCN hindab Petaurus breviceps'i üldiselt kui suhteliselt vastupidavat liiki (vähem muret tekitav), kuid see ei keela kohalike populatsioonide langust või kohalike alamliikide ohustatust.

Kaitsemeetmed, mis aitavad liigil püsida, hõlmavad metsa säilitamist ja taastamist, pesakastide paigaldamist piirkondades, kus looduslikke õõnsusi napib, ning rangemat kontrolli lemmikloomaäris ja villide isendite väljapüügil. Samuti on oluline teavitustöö, et inimesed mõistaksid nende liikide vajadusi ja kohalikku rolli ökosüsteemis.

Miks suhkruliblikad on huvipakkuvad

Suhkruliblikad köidavad inimeste tähelepanu oma liuglemise, öise eluviisi ja sotsiaalse käitumise tõttu. Nad mängivad ökosüsteemis rolli õistaimede tolmeldajate ja putukate kontrollijana ning aitavad säilitada metsa ökosüsteemi terviklikkust. Kuigi nad on populaarseks valikuks eksootiliste lemmikloomadena, nõuavad nad spetsiaalset hoolt ja sotsiaalset keskkonda, mistõttu ei sobi kõigile.

Otsing