Taipingi mäss (1850–1864) — Hiina kodusõda: põhjused, kulg ja tagajärjed

Taipingi mäss oli kodusõda Hiinas aastatel 1850–1864. Seda juhtis Hong Xiuquan, kes kuulutas end Taipingi taevase kuningriigi juhiks. Taipingi mäss oli suunatud valitseva Qingi dünastia vastu ja see kasvatas kiiresti suureks siseriiklikuks konfliktiks, mis nõudis hinnanguliselt umbes 20–30 miljonit inimelu; enamik ohvritest olid tsiviilisikud ning surmade põhjused olid nii sõjalised lahingud, nälg, haigused kui ka massikoloniseerimine vallutatud aladel.

Hong asutas Taipingi taevase kuningriigi (太平天囯). Kui see oli kõige võimsam, liitus sellega hinnanguliselt kuni umbes 30 miljonit inimest. Mässajad püüdsid ühiskonda radikaalselt muuta nii religioosselt kui sotsiaalselt. Vägede hüüdnimi oli Pikad juuksed (長毛, cháng máo).

Põhjused

Taipingi mäss kasvas välja mitme pikaajalise ja vahetu teguri koosmõjust:

Sotsiaal-majanduslik surve: rahvastiku kiire kasv, maaküla vaesus, kõrged maksud ja korruptsioon Qingi bürokraatias tekitasid rahulolematust.
Majanduskriis ja näljahädad, mis suurendasid talupopiilist pahameelt.
Qingi dünastia nõrgenemine ja välisriikide survetegurid (nt opiumisõjad) nõrgestas riigi legitiimsust ja suutlikkust probleeme lahendada.
Religioosne ja millenaristlik ideoloogia: Hong Xiuquanile oli mõju avaldanud kristlikud ideed — ta väitis, et on Jeesuse vend ja pidi rajama taevase kuningriigi — ning tema õpetused pakkusid lihtsat, tugevasti moraliseeritud maailma kujutlust palju kannatanud rahvahulkadele.

Kulg (peamised sündmused)

Mäss algas 1850. aastatel Guangxis ja levis seejärel kiiresti. Mõned olulised verstapostid olid:

1851 — Hong kuulutas end Taipingi riigi kuningaks ja alustas meditsiiniliselt ning religioosselt motiveeritud mässu korraldamist.
1853 — Taipingid vallutasid Nanjingi ja tegid sellest oma pealinna, nimetades linna Tianjinguks (天京). See sündmus oli pöördepunkt, mis muutis mässu kesksemaks ja tugevdas Taipingi asutuse staatust.
1850ndad–1860ndad — Taipingid kindlustasid kontrolli laial üle Hiina kesk- ja lõunaosa, vastuoluline juhtimine ja sisesed konfliktid (nt kõrgete juhtide omavahelised võimuvõitlused) aga nõrgestas liikumist.
Võitlused Qingi vägede ning regionaalsete sõjavägede ja röövvõitlejate vahel olid väga verised; lisaks mängisid rolli lääneriikide sõjaväeline ja poliitiline surve, kuna need riigid püüdsid kaitsta oma kaubanduslikke huve Hiinas.
1860ndate algus — Qingi võim toetub moderniseeruvale sõjalisele vastupanule: paiklike kindraleid (nt Zeng Guofan, Li Hongzhang) ja välisabi (Ever-Victorious Army, mida juhtisid lääne komandörid nagu Frederick Townsend Ward ja hiljem Charles “Chinese” Gordon) abil suudeti Taipingi jõud murda.
1864 — Nanjingi vallutamine Qingi vägede poolt tõi mässu lõpu; Hong Xiuquan suri 1864. aastal (tema surma täpne asjaolu on teemaks — mõned allikad viitavad enesetapule või haigusele) ja Taipingid lüüa sai täielik.

Taipingi valitsemine ja ideoloogia

Taipingi taevane kuningriik püüdis rakendada oma visiooni ühiskonna ümberkujundamisest. Mõned olulisemad jooned:

Püüe tähistada kristlikke ja millenaristlikke norme: ranget moraali, alkoholi ja oopiumi keeldu ning religioosset distsipliini.
Sociaalsed reformid: prooviti rakendada maa ümberjaotust ja piirata eraomandit, mis meelitas paljusid talupoegi, kuid rakendamine oli ebaühtlane ja sageli kaootiline.
Sooline korraldus: Taipingid propageerisid mõningaid naiste õigusi, näiteks keelustati jalgade sidumine ja naiste õigus osaleda teatud avalikes tegevustes suurenes, ent praktikas olid naiste õigused piiratud ja järgiti tugevat sõjaväelist distsipliini.
Administratiivne struktuur: Taipingi riiki juhtisid mitmed "kuningad" (nt Ida- ja Lääne-kuningas), kuid sisemised poliitilised võitlused ja hierarhilised pinged nõrgestasid püsivat valitsemist.

Välisriikide roll

Esialgu mõnede lääneriikide (peamiselt Suurbritannia ja Prantsusmaa) suhtumine oli ambivalentne, kuna nad olid eelkõige huvitatud kauplemisest ja territoriaalsest mõjust. Kui Taipingid hakkasid ohustama väliskaubandust või ründasid välisriikide huve, asusid need riigid Qingi poolele ja toetasid mõnel juhul sõjalist sekkumist. Samuti andsid lääne sõjaväeinstruktorid ja moodustised (nt Ever-Victorious Army) Qingi-le olulise abi.

Tagajärjed

Taipingi mässil oli Hiinale ja kogu regionaalsele olukorrale mitmekesine ja kaugelulmine mõju:

Inimkaotus ja demograafiline kahjustus: hinnangud ulatuvad 20–30 miljonini hukkunud, mis oli üks ajaloo surmavamaid siseriiklikke konflikte.
Majanduslik ja sotsiaalne häving: suur osa viljakast maast ja linnadest hävisid või jäid majanduslikult rikutuks; kohalikud kogukonnad ja sotsiaalsed struktuurid purunesid.
Qingi dünastia nõrgenemine: kuigi dünastia lõi mäss maha, jäi see poliitiliselt ja moraalselt nõrgaks; see kiirendas hilisemat reformi- ja moderniseerimisvajadust (näiteks „õppimine lääntelt” ehk self-strengthening liikumine) ning aitas kaasa lõpliku dünastia langusele 1911. aastal.
Mõju tulevastele liikumistele: Taipingi ideed (eriti revolutsiooniline vastuseis imperialistlikule ja korruptsioonile toetatud valitsusele) jätsid jälje hilisematele ärkamisele Hiinas ja innustasid osaliselt 20. sajandi revolutsioonilisi rühmitusi.

Kokkuvõte

Taipingi mäss oli keerukas segu religioossest hullumeelsusest, sotsiaalsest rahulolematusest ja poliitilisest vaenust Qingi dünastia vastu. Selle tagajärjed olid Hiinale laastavad nii inimeste kui majanduse tasandil, mõjutades oluliselt riigi poliitilist arengut ja suhet välismaailmaga järgnevate aastakümnete jooksul.

Mässu ajalugu

Hong Xiuquan oli tark õpilane. Ta tahtis minna valitsuse teenistusse. Ta õppis kõvasti ja oleks tõenäoliselt läbinud valitsuse testid. Kuid ta avastas, et vastutavad ametnikud ootasid altkäemaksu. Hongkongi perekond oli sel ajal vaene ja tal polnud raha. nende perekond oli lojaalne vanale Mingi dünastiale ja otsustas, et tema ebaõnnestumine oli tingitud korrumpeerunud Mandšu Qingi dünastiast. Varsti pärast seda jäi Hong raskelt haigeks. Palavikus nägi ta end "Kolmekümne kolmandas taevas". Ta ütles, et ta nägi meest nimega auväärne (auväärne) aastates. Auväärne Aastates andis Hongile mõõga ja käskis tal hävitada deemonite kummardajad, kes olid mässanud Auväärse Aastates vastu. Auväärse Aastates poja abiga nägi Hong end võitlemas deemonite jõudude vastu.

Varsti pärast seda, kui ta sai uuesti terveks, luges Hong Vana Testamenti ja uskus, et see näitab, et tema nägemus oli õige. Ta tundis, et ta oli kohtunud Jumalaga ja et Jumal oli teda valinud pojaks/prohvetiks/messiaseks.

Nimade tahtis rohkem teada kristlusest. Misjonärid, kellega ta kohtus, ei nõustunud Hongi nägemusega. Nad ei nõustunud, et ta on Jeesuse vend. Hong lahkus neist ja otsustas teha omaenda kultuse. Hongkongi kultuses oli Jumal Isa, Kristus oli Poeg ja vanem (vanem) vend ning Hong oli noorem vend. Ta nimetas Uut Testamenti "Vanemaks Testamendiks". Oma ideid nimetas ta Uue Testamendiks. Hongkongi sõber Yang Xiuqing müüs küttepuid. Yang väitis, et suudab tegutseda Jumala häälega, juhtida inimesi ja saada poliitilist võimu.

Hiina oli sel ajal väga nõrk ja rahvas oli näljas. Inimesed hakkasid ühinema Hongi uue religiooniga. Aastaks 1851 oli tal kümnetuhandeline armee. Mässajad lõikasid maha oma sabad ja tegid juuksed lahti. See näitas, et nad mässavad mandžude vastu.

Taipingi mäss kestis aastatel 1851-1864. Arvatakse, et võitlustes hukkus 20-30 miljonit inimest. Lõpuks ajas mässu juhtide korruptsioon inimesed vihale. Hong sooritas 1864. aasta juunis enesetapu. Sõjaga ühines Charles George Gordoni juhitud Igavene armee. Taipingi pealinn Nanjing sai keiserliku armee kontrolli alla.

Taipingi mäss oma suurimas võimsuses