The Blair Witch Project

Lugu

1994. aasta oktoobris asusid Heather Donahue, Michael C. Williams ja Joshua Leonard filmiüliõpilased tegema dokumentaalfilmi kuulsast Blair Witchist. Nad sõidavad Marylandi osariigis asuvasse Burkittsville'i, mille linna nimi oli varem Blair. Nad intervjueerivad kohalikke elanikke Blairi nõia legendi kohta. Kohalikud inimesed räägivad neile Rustin Parrist, erakust, kes röövis 1940. aastatel seitse last ja viis nad oma majja metsas, kus ta neid piinas ja tappis. Parr tõi lapsed oma maja keldrisse paarikaupa, sundides esimest last näoga nurka ja kuulama oma kaaslase karjumist, kui ta mõrvas teist last. Seejärel mõrvas Parr esimese lapse. Lõpuks andis Parr end politseile üles, kuid hiljem väitis, et ta on hullumeelne, öeldes, et 18. sajandil hirtatud nõia Elly Kedwardi vaim on teda juba mõnda aega terroriseerinud ja lubas teda rahule jätta, kui ta lapsed mõrvab. Kolm õpilast küsitlevad ka Mary Brownit, kohalikku ekstsentrikut, kes räägib neile, et ta oli lapsena Blairi nõiaga kokku puutunud.

Teisel päeval hakkavad õpilased uurima Põhja-Burkittsville'i metsa, et otsida tõendeid Blair Witchi kohta. Teel hoiatab neid üks kalamees, et metsas kummitab, ja meenutab, et ta oli kord näinud veest tõusvat kummalist udu. Õpilased matkavad Coffin Rocki juurde, kus 19. sajandil leiti viis rituaalselt mõrvatud meest, ja löövad seejärel ööbimiseks laagri. Järgmisel päeval liiguvad nad sügavamale metsa, hoolimata sellest, et nende täpne asukoht on kaardil ebaselge. Lõpuks leiavad nad vana kalmistu, kus on seitse väikest kalmistut. Nad löövad lähedal laagri üles ja pöörduvad pärast pimedat tagasi kalmistule. Hiljem kuulevad nad pimeduses krabisevaid helisid, mis tunduvad tulevat igast suunast, ja oletavad, et need on loomad või kohalikud elanikud, kes neid jälitavad.

Samal järgmisel päeval püüavad nad tagasi oma auto juurde minna, kuid ei leia teed; nad püüavad seda kuni ööpäevani, mil nad on sunnitud laagrit püstitama. Sel ööl kuulevad nad taas krigisevat häält, kuid ei näe midagi. Järgmisel hommikul leiavad nad, et nende telgi ümber on öösel ehitatud kolm kobarat. Kui nad püüavad jätkuvalt metsast väljapääsu leida, mõistab Heather, et tema kaart on kadunud, ja Mike paljastab hiljem, et ta on selle eelmisel päeval pettumusest ojja visanud. Josh ja Heather vihastuvad Mike'i peale. Seejärel mõistavad nad, et on nüüd lootusetult eksinud, ja otsustavad lihtsalt "lõunasse minna". Peagi avastavad nad hulgaliselt inimtekkelisi pulgakujusid, mis ripuvad puude külge. Sel ööl kuulevad nad veel rohkem kummalisi hääli, sealhulgas laste hääli ja veidraid "morfide" helisid. Kui tundmatu jõud telki raputab, põgenevad nad paaniliselt ja peidavad end hommikuni metsas. Telki naastes leiavad nad, et nende asjad on läbi otsitud ja Joshi varustus on kaetud lima, mis paneb neid küsima, miks ainult tema asjad on kannatada saanud. Päeva möödudes mööduvad nad üle oja, mis oli identne sellega, millest nad olid varem möödunud, hoolimata sellest, et nad olid terve päeva otse lõunasse sõitnud, ja panevad taas laagri maha, olles täiesti demoraliseeritud, et on raisanud kogu päeva näiliselt ringiratast, kusjuures Josh on väljas valvurina.

Josh kaob järgmisel hommikul. Pärast mõnda aega tema leidmist murduvad Mike ja Heather lõpuks laagrisse ja liiguvad aeglaselt edasi. Sel ööl kuulevad nad Joshi karjumist pimeduses, kuid ei suuda teda leida. Järgmisel hommikul leiab Heather nende telgi juurest pulkade ja riidepuude kimpu. Hiljem selgub, et see sisaldab Joshi verest leotatud särgijääke, samuti hambaid ja juukseid, kuid ta ei maini seda Mike'ile.

Sel ööl salvestab Heather, kuidas ta vabandab oma projekti kaasprodutsendi ja ka oma pere ees ning hakkab nutma, tunnistades lõpuks oma saatust. Hiljem kuulevad nad taas Joshi appihüüdeid, kuid seekord järgnevad nad neile ja avastavad metsas mahajäetud maja. Maja esikusse ripub sama inimlik pulgakujutis, mida nad metsas nägid. Mike jookseb hääle järgi üles, samal ajal kui Heather üritab talle järgneda. Siis väidab Mike, et kuuleb Joshi keldris. Ta järgib häält ja pärast näiliselt võitlust vaikib ja langeb põrandale. Heather jookseb keldrisse ja karjub Mike'i järele, kuid ta ei kuule Mike'i. Seejärel siseneb ta keldrisse ja otsib mõlemat meest ning tema kaamera näeb Mike'i, kes seisab seina vastas. Seejärel karjub Heather, kui ta koos kaameraga põrandale kukub. Kaadri lõppedes valitseb vaid vaikus.

Tootmine

The Blair Witch Projecti arendasid filmitegijad. Stsenaarium kirjutati 1988. aastal. See algas 68-leheküljelise visandiga, kusjuures dialoogid pidid olema improviseeritud. Filmi lavastajate sõnul kuulutasid nad ajakirjas Back Stage tugeva improvisatsioonivõimega näitlejaid. Toimus väga mitteametlik improvisatsiooniline prooviprotsess, et kitsendada kokku 2000 näitleja hulka. Filmi investoritega rääkides esitasid nad koos ajalehtede ja uudistematerjalidega kaheksa minutit kestva dokumentaalfilmi. See dokumentaalfilm, mille esialgne nimi oli "The Blair Witch Project": The Story of Black Hills Disappearances", tootis Haxan Films. Filmis on Blairi nõid legendi kohaselt Elly Kedwardi vaim, naine, kes 1785. aastal Blairi linnast (hilisem Burkittsville) nõiduse eest pagendati. Režissöörid lisasid selle osa legendist koos vihjetega Salemi nõiaprotsessidele ja "The Crucible'ile", et mängida teemadega, mis puudutavad ebaõiglust, mida tehti nende suhtes, keda nimetati nõidadeks. Neid mõjutasid filmid "The Shining", "Alien" ja "The Omen". Ka "Lõuad" oli mõjutajaks, arvatavasti seetõttu, et nõid oli kogu filmi vältel vaataja eest varjatud, sundides tundmatusest tulenevat pinget.

Filmi filmiti vaid kaheksa päeva 1998. aasta oktoobris. Suurem osa filmist filmiti pisikeses Seneca Creek State Parkis Montgomery maakonnas Marylandis, kuigi mõned stseenid filmiti ka reaalses Burkittsville'i linnas. Mõned filmis intervjueeritud linnakodanikud ei olnud näitlejad ja mõned olid istutatud näitlejad, kes olid peategelastele tundmatud. Donahue ei olnud kunagi varem kaamerat juhtinud ja veetis kaks päeva "kiirkursusel". Donahue ütles, et modelleeris oma tegelaskuju ühe režissööri järgi, kellega ta kunagi koos töötas, viidates tegelase enesekindlusele, kui kõik läheb plaanipäraselt, ja segadusele kriisi ajal. Kolm näitlejat filmisid kogu filmi vaid kahe kaameraga. Nad salvestasid, kasutades Heatheri videokaamerat ja 16 mm kaamerat, millega saab salvestada mustvalget videot. Ilmne käsikaamera kasutamine ja jämedateraline pilt toetavad selgelt filmi dokumentaalset tunnetust. Kummaline salvestusmeetod põhineb ka näitlejatel, kes ei tundnud filmi lugu detailselt. Kolm näitlejat lohistati metsa ja neid peaaegu piinasid külmad ilmad, toidupuudus ja õudsed helid.

Filmivõtete ajal anti näitlejatele vihjeid nende järgmise asukoha kohta globaalse positsioneerimissüsteemiga leitud piimakastides olevate sõnumite kaudu. Neile anti individuaalsed juhised, mida nad kasutasid selleks, et improviseerida päeva tegevust. Hambaid saadi Marylandi hambaarstilt, et kasutada neid filmis inimjäänustena. Mõjutatuna produtsent Gregg Hale'i mälestustest oma sõjaväeõppusest, kus "vaenlase sõdurid" jahtisid praktikante kolm päeva läbi metsiku maastiku, liigutasid režissöörid tegelasi päeval kaugele, ahistades neid öösel ja jättes nad ilma toidust.

Peaaegu 19 tundi kasutatavat salvestatud materjali tuli kokku lõigata 90 minutiks. Redigeerimine võttis aega üle kaheksa kuu. Algselt loodeti, et film jõuab kaabeltelevisiooni, ja filmitegijad ei näinud ette laia levikut. Kolme Kesk-Florida ülikooli filmitegija esialgne investeering oli umbes 35 000 USA dollarit. Artisan omandas filmi 1,1 miljoni USA dollari eest, kuid kulutas selle turustamiseks 25 miljonit USA dollarit. Näitlejad sõlmisid "väikese" lepingu, et saada osa filmi müügist saadavast kasumist.

Aastate jooksul on ringelnud loetelu tootmiseelarve arvudest, mis on ilmnenud nii madalal kui 20 000 dollarit. Sánchez avaldas ühes intervjuus, et kui esmane filmivõtmine algas, oli kulutatud umbes 20 000-25 000 dollarit. Teised arvud näitavad, et lõplik eelarve jääb 500 000 ja 750 000 dollari vahele.

Vastuvõtt

The Blair Witch Project kogus maailmas 248 639 099 dollarit, võrreldes selle lõpliku eelarvega, mis jäi vahemikku 20 000-750 000 dollarit. Film sai kriitiliselt positiivseid kommentaare. Rotten Tomatoes ütleb, et 133-st filmi kohta antud arvustusest 85% olid positiivsed.

Roger Ebert Chicago Sun Timesist andis filmile neli tärni neljast. Ta nimetas seda "erakordselt tõhusaks õudusfilmiks". Filmcritic.com nimetas selle kõigi aegade 50. parimaks filmilõpuks. Kriitikud kiitsid Donahue'i vabandust filmi lõpu lähedal, öeldes, et see tekitab "aastatepikkuseid õudusunenägusid"; Roger Ebert näitas, kui palju erineb see jada Robert Scotti viimastest päevikukirjeldustest, kui ta Antarktikas surnuks külmub. Donahue ütles, et tema vastu oli märkimisväärne tagasilöök, sest ta mängis filmis peaosa. Tema väidete tõttu oli tal ähvardavaid kohtumisi ja raskusi töökoha saamisel.

The Blair Witch Project on arvatavasti esimene laialt levinud film, mida turustati peamiselt internetis. Filmi ametlikul veebisaidil esitati võltsitud politseiaruandeid ja uudisfilmi stiilis intervjuusid. Selle tõttu arvasid vaatajad ja kriitikud esialgu, et tegemist on tegeliku dokumentaalfilmiga "kadunud" teismelistest. Need täiendasid filmi veenvat filmimaterjali stiili, mis tekitas internetis tuliseid arutelusid selle üle, kas film on tegelik dokumentaalfilm või väljamõeldis.

The Blair Witch Project pälvis ülemaailmse filmikriitikute auhinna parima stsenaariumi eest ja võitis Independent Spirit John Cassavetes'i auhinna. 2008. aastal nimetas Entertainment Weekly "Blair Witch Projecti" üheks "100 parimaks filmiks aastatel 1983-2008" ja paigutas selle 99. kohale. Chicago filmikriitikute assotsiatsioon kandis selle 2006. aastal "100 kõige hirmutavama filmi" hulka, kus see oli 12. kohal.

Vaatamata positiivsetele hinnangutele kandideeris film 1999. aastal Razzie auhinnale halvima filmi eest. Heather Donahue võitis Razzie auhinna halvima naisnäitleja eest. Film sai vastuoluliseks ka selle väriseva pildimaterjali tõttu, eriti lõpuosa, kus operaator jookseb koos kaameraga trepist alla. Mõned vaatajad olid saanud liikumishäireid ja isegi oksendasid selle tagajärjel.

Jätkud

Järg, Book of Shadows: Blair Witch 2, mis ilmus 2000. aasta sügisel, kuid sai enamiku kriitikute poolt kehva vastuvõtu. Samal aastal kuulutati välja ka kolmas osa, kuid see jäi ära. 2. septembril 2009 teatati, et kaasrežissöörid Eduardo Sanchez ja Daniel Myrick kavandavad kolmandat filmi.

Kodumeedia

The Blair Witch Project ilmus DVD-l 26. oktoobril 1999, samal ajal ilmusid ka VHS- ja laserplaadiversioonid. Erinevalt kinoväljaandest on see DVD 1,33:1 formaadis. DVD-l on mitmeid eriomadusi, sealhulgas filmide "The Curse of the Blair Witch" ja "The Blair Witch Legacy" filme, äsja avastatud materjali, režissööri ja produtsendi kommentaarid, tootmismärkused, näitlejate ja meeskonna elulookirjeldused ning treilerid. Lionsgate'i Blu-ray versioon ilmus 5. oktoobril 2010, samuti 1,33:1 formaadis.